Kui puhkpillikvintetist saab veerem

Kontserdisarjas „Teekond“ oli lähtutud mingis mõttes juhanliivilikust enesekaemusest, kus raudtee annab võtme eluolu ja omakultuuri mõistmiseks.

AARE TOOL

Eesti Interpreetide Liidu kontserdisari „Teekond“ 4. – 8. VII raudteejaamades üle Eesti. Puhkpillikvintett Estica ja Vanemuise puhkpillikvintett. Kavas Cyrillus Kreegi, Villem Kapi, Eino Tambergi, Harri Otsa, Heino Elleri, Valdeko Viru teosed ning Pärt Uusbergi, Liina Sumera ja Liisa Hirschi uudisteos puhkpillikvintetile.

„Kas see siis on . . . kas see ongi nüüd see raudtee?“ küsis Liisa pisut väriseval häälel, ja Matti silmad ühinesid sama küsimusega ning ärevust avaldas temagi tegumood.

„See ta on . . . seda mööda sõidab rong.“

„See masin või?“ küsis Matti. „Neid . . . jälle . . . pakkusid mööda?“

„Mitte pakkusid . . . neid raudu mööda.“

„Või neid raudu mööda . . . ei saa õieti aru . . . kuidas siis? . . . kas ta rataste peal sõidab?“

„Rataste peal.“*

 

See katkend on soome kirjandusklassiku Juhani Aho sulest. Jutustuses „Raudtee“ (1884) silmitseb elunäinud, kuid ilma­asjadest siiski mitte liiga palju kuulnud tegelaspaar rööpaid. Nad on saanud kohaliku praosti käest teada, et Lapinlahe kiriku lähedal kulgeb eriskummaline rada ja mööda seda veereb lokomotiiv. Ratastel aurumasin tõttab väledamini kui täkk – küllap seepärast, et ta kaera asemel puuhalgusid süüa armastab, arutlevad nad omaette. Istu aga vagunisse ja sõida, kuhu heaks arvad. Mida kõike inimese mõistus välja ei mõtle … Niisuguseid imetluse- ja hirmuseguseid tundeid võis raudtee tekitada neis, kes seda varem näinud ei olnud.

Sellal kui mõned teised ülemöödunud sajandi tehnikaimed on minetanud otstarbe ja taandunud ajaloolise veidruse valda, köidab raudteeliiklus meeli praegugi. Peale selle on raudteel alati olnud rikkalik kirjanduslik, ütleksin lausa, et filosoofiline laeng. Pikk ja lõputuna näivalt tüütu kulgemine keset tühjust sunnib heitma pilgu iseendasse ja mõtlema elu üle järele. Rongisõidu näilise tegevusetuse varjus rulluvad romaanides lahti mono- ja dialoogid, langetatakse pöördelisi otsuseid ja punutakse intriige. Raudtee sümboliseerib lõputut kulgemistungi, milles on midagi ettemääratut ja seega peaaegu fataalset. Mõeldagu selle kinnituseks lugematutele laulusõnadele, kus ebamäärane igatsus helesinise homse või kaotatud eilse järele on valatud raudteejaamade, sõidugraafikute ja loksuvate vagunite kõnekujundisse.

Praegu, „EV100“ aastal, on just õige aeg, et võtta ette üks muusikaline rongireis. See kulgeb mööda riigi raudteeühendust Via Estica, kusjuures reisivagun kannab nime Vanemuine. Peatus tehakse Cyrillus Kreegi, Villem Kapi, Eino Tambergi, Harri Otsa, Heino Elleri, Valdeko Viru, Pärt Uusbergi, Liina Sumera ja Liisa Hirschi raudteejaamas, mõned nõudepeatused teivasjaamades veel peale selle. Vilet laseb see vedur üsna omapäraselt: kummalgi pool kabiini on viis erinevat toru, mis igas peatuses üürgavad nii, et ümberkaudsete elamute aknaklaasid vappuvad.

Tallinn-Väikese remondiangaaris aset leidnud kontsertetenduses moodustasid muistse „puutumatuse“ ja tööstuslikkuse motiivid eripärase koosluse. Fotol Vanemuise puhkpillikvintett.

Aron Urb / EV 100

Ma pole seda kummalist rongiretke sugugi välja mõelnud – niisugune reis sai hiljuti tõepoolest teoks. Kontserdisari kandis pealkirja „Estica ja Vanemuise puhkpillikvinteti teekond eesti muusikas“ ja mängiti raudteejaamades üle Eesti. Ava- ja lõppkontserdiks peatuti Tallinn-Väikese depoos ja Valga raudteejaamas, kus kaks puhkpillikvintetti osalesid koos kontsertetenduses, eraldi astuti üles kaheteistkümnes tee peale jäänud raudteejaamas. Seejuures väisati nii praegu kasutuses kui ka unarusse jäänud ajaloolisi jaamahooneid. 2010. aastast tegutsevat puhkpillikvintetti Estica ja 2014. aastal ellu kutsutud Vanemuise puhkpillikvintetti seob eriline huvi just kodumaiste puhkpilliteoste vastu.

Suhtumine raudteesse ja sellega seotud rajatistesse on aja jooksul paljuski teisenenud. Juhani Aho jutustusest on selge, et põrkuvad kaks mõttelaadi ja maailmatunnetust, mida omavahel lepitada või ühitada pole lõpuni võimalik: ühel pool maalähedane elulaad, teisel pool raudteeliiklus kui tööstusrevolutsiooni saadik, mis paiskab vana elurütmi segi. Raudtee on ühtaegu meelitav ja ohtlik. Pelgavad ju Aho tegelasedki, et mis siis, kui vedur ümber läheb või lehmale otsa kihutab. Ühtede silmis vahendab raudtee tsivilisatsiooni ja progressi, teiste meelest sümboliseerib kõiki tööstusajastu hädasid, rikub inimesi ja lagastab loodust. Raudteehooned, mida vahepeal peeti mittemidagiütlevateks või koguni eemaletõukavateks juhurajatisteks, äratavad nüüd leebe nostalgia. Kui kunagi tajuti mõisteid „kultuur“ ja „tööstus“ pigem vastandpaarina, siis nüüd oleme tunnistajaks sellele, kuidas just mahajäetud tööstusobjektidest saavad moodsad kultuurilinnakud.

Tallinn-Väikese remondiangaaris aset leidnud kontsertetenduses moodustasid muistse „puutumatuse“ ja tööstuslikkuse motiivid eripärase koosluse. Publik oli sätitud näoga angaari sissepääsu poole, kust remonditavad rongid sisse-välja sõidavad. Kui seda avaust kattev metallkardin mootori abil üles vinnata (nagu teatrilava eesriie), siis on näha, kuidas rööbaste rada kulgeb läbi tühermaa kaugusse. Puhkpillikvintetid asetsesid angaaris üks ühel, teine teisel pool remondirada, jättes avause tantsuetenduse jaoks vabaks. Niiviisi pöörati traditsiooniline publiku ja teatrilava asetus pea peale: vaataja oli suletud remondiangaari nelja seina vahele justkui tööstuslikku „musta kasti“ ja nägi läbi avause, kuidas üleni valgesse riietatud tantsijapaar etendas väljas Koitu ja Hämarikku. Publik oli vangistatud õlilõhnasesse ja nõgisesse angaari, kaks diiselvedurit selja taga jõllitamas, sellal kui tantsijad rohu ja relsside peal muistset vabaduspõlve nautisid, talutöid imiteerisid ja lõpuks rööpaid mööda aegluubis silmapiirile kadusid. See kõik oli sisult rahvuslik, vormilt industriaalne.

Tantsunumber oli oma rahvus­romantilisuses üpris vanamoodne, ent selline on ju õigupoolest ka suur osa kodumaisest puhkpillirepertuaarist. Eesti puhkpillimuusika ajaloo võib üldjoontes visandada nii: XX sajandi esimesel poolel ei tundnud siinsed heliloojad puhkpillide kui soolo- või ansambliinstrumendi vastu suuremat huvi, olukord muutus alles 1950ndatel ja 1960ndatel, kui meilegi jõudis puhkpillilembene kõlaesteetika, mis mujal oli valla pääsenud juba 1920ndatel. Puhkpillikvintett kui esituskoosseis (flööt, oboe, klarnet, metsasarv ja fagott) on muidugi palju vanem: see õilmitses XIX sajandi alguses ning vajus seejärel mõneks ajaks tagaplaanile.

Mingil põhjusel on eesti heliloojad puhkpillidele kirjutades sageli takerdunud väga kitsasse teemaringi: puhkpillid seostuvad ikka maaläheduse või pastoraalsusega, sagedased on rahvatantsu jäljendused, külahuumor, karjaseviisid, kõiksugu helletused, õitsilkäimised ja kutsungid kaugusest. Uudisteosedki kipuvad järgima seda traditsiooni. Seevastu Liisa Hirschi „Väljad“ ei tõuku niivõrd avarate aasade pastoraalsest kujundimaailmast, vaid viitab ennekõike kõlaväljadele, mida on puhkpillide mitmesuguste erivõtete abil kerge kuuldavale tuua. Kui muidu mängisid kaks puhkpillikvintetti kordamööda, siis Hirschi teose ettekandeks ühendati jõud.

Tundub, et eesti kirjavaras ei ole raudtee motiiv kaugeltki nii oluline kui mõne muu maa kirjanduses ja filmikunstis. Pole ime: vahemaa on suhteliselt väike ja nii ei jõua õieti kirjanduslikku mõttelendu harutama hakatagi, kui juba piir vastu tuleb. Siiski on seda teemat puudutanud näiteks Juhan Liiv, kelle luuletus „Eile nägin ma Eestimaad!“ kannab alapealkirja „Raudteel“: „Eile nägin ma Eestimaad! / Nägin hurtsikuid, saunasid, / nägin bagaaži ja paunasid, / väljal kivivõsa aunasid – / eile nägin ma Eestimaad!“. Seega võib öelda, et kontserdisarjas „Teekond“ oli lähtutud mingis mõttes juhanliivilikust enesekaemusest, kus raudtee annab võtme eluolu ja omakultuuri mõistmiseks. Tõsi, puhkpillikvintettide veeremil avanenud pilt on võrreldamatult lootusrikkam ja meeldivam Liivi maalitud süngest panoraamist.

* Juhani Aho, Raudtee. Tlk Gustav Suits. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957, lk 99.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht