Kui kohtuvad idee, talent ja fantaasia

Tiiu Levald

„Itaalia lauluraamat”: Hugo Wolfi laulutsükli kontsertlavastus 23. I Estonia kontserdisaalis. Esitasid Maris Liloson (sopran), René Soom (bariton) ja Siim Selis (klaver), nõustaja ja lavastaja Andrus Vaarik.

23. jaanuaril kohtus kammersaali jagu publikut Estonia kontserdisaalis nelja inimesega, kes pakkusid erakordselt intrigeerivas variandis Hugo Wolfi 29 miniatuurset laulu kogumikust „Itaalia vihik”. Teostajad olid muusikud Siim Selis, Maris Liloson ja René Soom ning nõustaja rollis Andrus Vaarik, kes kompositsiooni ka lavastas.
Laval oli pikk diivan, diivanilaud veekarahvini ja pabertaskurättide karbiga, tugitool nõustaja tarbeks, seljaga publiku poole. Lavastuslik idee viia kaks noort inimest, kes on ilmselt jõudnud oma suhetes ummikseisu, abi otsima nõustajalt oli lahenduselt geniaalne. Nõustaja kordas laulja esitatud pihtimusena mõjunud laulu teksti eesti keeles ja suhestus seeläbi abivajajatega, pidades silmas pingsat soovi teineteisest möödarääkijad lepitada.
Hugo Wolf (1860–1903) on meie kuulajale vähe tuntud looja. Ja sellest on kahju. Elanud ajal, mil oli juba sündinud Schuberti, Schumanni ja Brahmsi laululooming, ning ilmselt sellega ka hoolsalt tutvunud, võttis Wolf eesmärgi luua laule just samade poeetide luulele ja neid laule sai 245! Kuna ta oli nagu prantslane Debussygi lummatud Wagneri loomeprintsiipidest, siis kuuleme, kuidas tema muusikaline mõtlemine on allutatud sõnale, teksti väärtustele, luule igale tundevarjundile. Tema loometee lõpupoolel valminud „Itaalia vihiku” laulud, mida ta ise on nimetanud oma loomingu „parimaks ja originaalseimaks osaks”, on nagu varasemate otsingute kvintessents. Siinsed harmooniamängud suurendatud kvartide, kvintide ning vähendatud kvintide ning kromatismidega loovad äärmiselt klaari ja hõrgu helimaailma. On vähe heliloojaid, kes nii üksikasjalikult on interpreetidele kirja pannud oma soovid dünaamikas, liikumises ning karakterites. Kõik see annab tegijaile lahendada huvitava, aga ka ülinõudliku ülesande.
Alustan pianistist. Siim Selis andis õhtule põhikarkassi – klaverist tulid impulsid, värvid. „… ta peab lauljat hoolega kuulama, kuni ta tunneb tema hääle võimalusi niisama hästi kui klaveri omi, et toetada lauljat maksimaalselt, kandes samal ajal hoolt, et klaver vokaali ei varjutaks” (Gerald Moor, „Am I Too Loud”, tõlkinud A. Unt). Ja nii sel õhtul toimuski.
Lauljad Liloson ja Soom lausa hämmastasid – ja mitmeti. Esiteks esitati ülikeerukas saksakeelne muusika peast ja äärmise suveräänsusega rollis, mille nad olid koostöös lavastajaga loonud. „Itaalia lauluraamatu” laulud olid sätitud dramaturgilisse pingeritta sihikindla arendusjoonega ja uskumatu veenvusega nii mõnegi pealtnäha süütu teksti puhul. On ju need värsid pärit XVI sajandi ning varasemast Itaalia ja Veneetsia maakonna rahvaluulest, mille on saksa keelde tõlkinud Paul Heyse (endale novellistina nime teinud Heyse on muuseas esimene Nobeli kirjanduspreemia saanud sakslane).
Köitva mälestuse aastate tagant on jätnud Soomi ja Piia Paemurru Schuberti „Talvise teekonna” ettekanne Tallinna raekojas – seega on lauljal juba kaalukas Lied’i-kogemus. Seekordne esitus andis tunnistust, kuivõrd küpseks ja sisutihedaks on Soom kujunenud nii muusikaliste nüansside, häälevärvingute kui filosoofilise aspekti väljatoomisel. Kontserdisaali akustika võimaldab laulja häälel olla äärmiselt intiimne, ent ikkagi kandev. Soomi võime reageerida igale partneri pakutud väljakutsele tekitas pideva sidekaare nii tema kui nõustajaga – oleksin nagu viibinud heal draamaetendusel.
Maris Liloson oma kena, mitte liiga suure mahu, kuid hea koolituse saanud häälega astus oma fantaasias loodud äärmiselt naiseliku, mõtliku ja vahel ka kapriisse tegelaskujuga kuulaja ette äärmiselt veenvalt. Tema naine oli ilmselgelt algataja selles lepitust otsivas aktsioonis, kuid ei suutnud alati valitseda oma kibestumist ning kasutas ka riukalikku ja provotseerivat  armukadeduse ärgitust, näiteks istudes 11. laulus „Kui kaua olen ma igatsenud: ah, meeldiksin ometi mõnele muusikule!” pianisti kõrvale ja mängides kelmikalt klaveripartiis ülemist häält. Vaimukas vürtsi lisav detail!
Maarja Kangro laulutõlked kavalehel on vaimustavad ja ajastuhõnguliselt karged. Kindlasti oli õhtu „nael” näitleja-lavastaja kaasamine: Andrus Vaariku kui näitleja üks väärtuslikumaid omadusi on minu meelest võime alati väärtustada sõna ja leida tekstist see iva.
Loodan, et mahukale tööle, mille on muude tegemiste kõrval teinud need neli ühes suunas mõtlevat interpreeti, leitakse veel rohkesti esinemispaiku nii Eestis kui miks mitte ka näiteks Saksamaal!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht