Üks neljateistkümnest
Läänemere festival: ROOTSI RAADIO SO, ROOTSI RAADIO KOOR, ERIC ERiCSONI KAMMERKOOR ja solistid MANFRED HONECKI juhatusel Estonia kontserdisaalis 10. VIII.
Manfred Honeck
Eesti on alati olnud Euroopas, aga Euroopa, täpsemalt Euroopa sümfoonikud on justkui tänavu avastanud Eesti. 22. maist 21. augustini on meid külastanud 14 (!) sümfoonilist kollektiivi ja üks neist, Helsingi Linnaorkester, koguni kaks korda. Tunnistagem, et selline sagedus on nähtusena ülimalt huvipakkuv, sest meid külastanud esmaklassiliste orkestrite seast võib neist vähemalt paar kõrgklassi ning ühe ekstraklassi paigutada.
Heade orkestritega käivad koos, muide, ka head ja väga head dirigendid. Kui välja arvata Euroopa Liidu Kammerorkester, kelle Haydni Sümfoonia D-duur Hob I:42 esitus mahub dirigendi puudumisele vaatamata kindlasti selle suve suurte saavutuste hulka. Dirigentidest lisaks meie maailmameestele tõi see invasioon kohale Gergievi, Saraste, Saloneni, Segerstami, Honecki jne. Ei oskagi kohe arvata, mis neid kõiki meile toob ? on?s meil kõik nii hästi või Euroopas kõik nii halvasti, või tuleb hoopis eesti kontserdikorraldajatest hästi arvata.
Suviste festivalide müriaadis torkas silma oma kestvusega (kaks järjestikust päeva) Läänemere festival, mille kunstiline juht Esa-Pekka Salonen. 10. augustil toimus Estonia kontserdisaalis selle festivali raames Rootsi Raadio Sümfooniaorkestri suurejooneline kontsert koos Rootsi Raadio Kooriga, keda oli täiendatud Eric Ericsoni Kammerkoori lauljatega. Suure joone andis kontserdile eelkõige Beethoveni IX sümfoonia ettekanne, kus solistideks Ruth Ziesak (sopran, Saksamaa), Annely Peebo (metsosopran), Sune Hjerrild (tenor, Taani) ja Georg Zeppenfield (bass, Saksamaa), kontserti juhatas RRSO peadirigent aastast 2000 Manfred Honeck (1958).
Ametilt viiuldajana alustas Honeck Viini Filharmoonikutes ning Viini Ooperis, jätkas siis assistendina Abbado käe all ja sai juba 1993. aastal tunnustusena prestii?ika Euroopa dirigendi autasu. Edasine karjääriredel jätkus nii ooperi- kui kontserdimajades ning kui ta 2001. aastal RRSO oma orkestrina USA tuurile viis, märgiti Washington Postis nende esinemist Kennedy Centre?is kui tolle aasta Single Best Orchestral Concert?i.
On absoluutselt kõrget hinnangut väärt kõik need asutused, juhid ja inimesed, kes meie hooajavälise suveperioodi täidavad veel suurema hooajaga, kui see põhihooaeg ongi, ent kui vähesed erandid välja arvata, on kõigi külalisorkestrite juures siiski märgata hooaja- või siis puhkuselõpu tunnuseid. Mõtlen siin eelkõige ?kosmeetilisi? kontsentratsioonihäireid nii ansamblis kui tekstis ning võimsatele rootsi ametiühingutele vaatamata (või just vastupidi) torkasid selletaolised puhkusemeeleolud kõrva nii Kuningliku Filharmoonia SO kui ka RRSO esituses. Kõik inimlik on mulle hästi mõistetav, aga nii kõrgtasemel orkestrite puhul sooviks veidi ebainimlikkustki.
Vaatamata sellele hindan eriti kõrgelt kontserdi avateosena kõlanud rootsi helilooja (Malmö SO juures resideeriv) Rolf Martinssoni maailma esiettekandes kõlanud avamängu orkestrile ?Open Mind?. Ootamatult harmooniliselt heakõlaline teos, aga seejuures absoluutselt mitte isikupäratu ? tänapäeval harva orkestritämbri sulatusahju valdav meistri individuaalne käekiri oli selgelt loetav ja sisu mõistetav.
Wilhelm Stenhammari orkestriinterluudium kantaadist ?Sangen? op. 44 (1921) mõjus heatahtliku sissejuhatusena Arnold Schönbergi a cappella segakooriteosele ?Friede auf Erden? op. 13 (1907), mille esitus oli küll haruldasel tasemel. Huvitavalt üles ehitatud, justkui täisorkestrilt keelpillide kaudu kooriks kahanev kava enne Beethoveni IX sümfoonia euromiljonite emblemist. Selle suurteose kõigis elementides kvaliteetse esituse juures salvestus kaks emotsiooni: esiteks suhteliselt väikse koori võimsalt homogeenne kõla ning teiseks kogu teose kiirelt lippav aeg. Vanamoodsa inimesena ei sooviks ma aega raisata supersümfooniasse süvenemiseks, enne kui saabub ?Võlakirjad hävinegu! Lunastagem terve ilm!?