Kristjan Järvi andis kontserdile nooruse sära

Virve Normet

?Tubin ja tema aeg?: VIINI TONKÜNSTLER SO ja ANNELY PEEBO KRISTJAN JÄRVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 11. VI. Kui mõnelgi varasemal festivalikontserdil oleks soovinud, et dirigent asuks Eduard Tubina sümfooniat juhatama sama keskendunud sisetundega kui oma maa klassikut või orkestri ?leivanumbrit?, partituur rohkem peas kui pea partituuris, siis 10. ja 11. juuni sümfooniakontsert andsid suure rahuldustunde ka festivali nimitegelase Tubina muusika osas.

Pärast Jukka-Pekka Saraste vapustavat Tubina X ja Sibeliuse II sümfoonia interpretatsiooni ning Stockholmi Kuningliku Sümfooniaorkestri tundeküllasest mängust saadud elamust tuli loomulikult mõte, et midagi rohkemat siin ja sellel festivalil küll enam juhtuda ei saa. Ometi sai!

Kristjan Järvi tõi Tallinna Viini Tonkünstler Sümfooniaorkestri, mille peadirigent on ta 2004. aastast, orkestri, mille sünniaasta on 1907 ja kodusaaliks kuulus Viini Musikverein. Aga tõenäoliselt rohkem kui aristokraatne orkester tõi just noort publikut saali Eesti Eurovisioonis kõiki võlunud metsosopran Annely Peebo. Seekordne sümfooniakontsert püstitaski ilmselt festivali publikurekordi ja ka esimest korda neil festivaliõhtutel tõusis rahvas püsti tervitamaks-tänamaks orkestrit ning iseäranis noort, avatud hingega ja artistlikku dirigenti.

Kava kulges tõususuunas. Richard Straussi ?Neli interluudiumi? ooperist ?Intermezzo? põhjustas mitmesuguseid tundevirvendusi. I osa (?Reisipalavik ja valsistseen?) heitlike muusikaliste kujundite kuhjumine tekitas kärsitu soovi näha heli kõrvale ka pilti, seda ?teatrit?, mis nagu kuhugi tungles, aga kuidagi ennast ei leidnud, vaatamata dirigendi ja orkestri suurele tööle. Peaaegu sama tunde tekitas ka III osa (?Mängulauas?), mis mõjus kujundusmuusikana. See-eest II osa (?Unistused kamina juures?) on kaunimaid lehekülgi R. Straussi loomingus. Siin hakkas juba domineerima Kristjan Järvi kui dirigendi omapära. Imekaunis viiulisoolo keelpillide taustal arenes suureks ja kandvaks lembetundeks ning Kristjan Järvi kujundas selle õhkõrnast virvendusest orkestri juubelduseni, otsekui tahtes imelise õnnetundega täita kogu maailma.

Esimese triumfini jõudis kontsert aga viie Gustav Mahleri lauluga Annely Peebo esituses (?Viis laulu Friedrich Rückerti luulele?). Kas täiusest midagi ka puudu jäi, seda võiksid vahest ainult esitajad ise öelda. Kuulajaid lummas Annely Peebo hääl, viimistluse lõpunimõeldus ja samavõrdne teostus. Mahleri laulude muusika on aeglase voolavusega, kaunilt häält ja orkestrit tervikusse liitev. See hääle ja saate (kui seda üldse nii tohib nimetada!) võrratu aega-küll-meeleolu, iga heli ja tundevärvi nautiv kujundus, dirigent ja solist absoluutselt ühisel tundelainel. Otsekui transiseisundis saalitäis kuulajaid, kes ka laulude vahel peaaegu ei hinga. Ürgvaikuses ootus kõiki haaramas, ootus vaid üha ja üha kuulata, soovides, et see laul iial ei lõpeks… Need imelised sametpehmed piano?d ja samas forte?d, kus lauljanna hääl võis võidu kõlada trompetihäälsete vaskpillidega. Kui hea on suuri meistreid nautida!

Richard Straussi interluudiume kujundades näitas dirigent end kenasti artistlikust küljest. Mahleri laulude puhul sai ilmsiks tema kui saatja tundeerk närv ja võime imeliselt lüürikat mõista.

Dirigendi natuuri kolmas tahk avaldus aga juba enne, kui ta tõstis käed Tubina IV sümfoonia (?Sinfonia lirica?) avalöögiks. See oli tõsine keskendumine, orkestri häälestamine ilme ja pilguga selleks pikaks teekonnaks, mida endast kujutab iga suurteos. Kristjan Järvi valitseb seda sümfooniat hästi, ta tunneb ja tunnetab seda. Ning tema nooruse ja aastal 1943 helitöö loonud Tubina nooruslike tunnete vahel on side ja mõistmine. Tundub, et sümfoonia on dirigendil peas. Ja tervik tema kujutluses valmis. Kristjan Järvi isik annab nooruse sära kogu teosele.

Aga ka siin on tal üks tore joon, mis iseloomustab pigem küpseid meistreid ? seesama aega-küll-tunnetus. See laseb mingil müstilisel viisil kuulajani jõuda partituuri peensustel: dirigent on ka publiku teejuht, tema viited on ühise nautimise pärisosa, mida kuulajad üsna ruttu oskavad tähele panna. Siis tekib see tunne, et pole ühtki ?tühja?, tähelepanu hajumise hetke, et oled justkui orkestrantki köidetud dirigendikepi külge. Dirigendi jaoks on see tähelepanuväärne võime, see publiku jäägitu köitmine. Kipun arvama, et see kas on või ei ole sünnipäraselt. Järvide dirigentide dünastias see lihtsalt on.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht