Krati haardes

Rootsi Puhkpillisümfoonikute Tallinna kontserdi teoste valikus joonistus selgelt välja rootsi ja eesti muusikute seoste mõtteahel.

TALVI NURGAMAA

Lauri Metsvahi (löökpillid), Rootsi Puhkpillisümfoonikud ehk Swedish Wind Ensemble, dirigent Cathrine Winnes 23. III Estonia kontserdisaalis. Kavas Hugo Alfvéni, Grażyna Bacewiczi, Eduard Tubina, Andrea Tarrodi, Benjamin Staerni ja Molly Kieni muusika.

Rootsi parimatest puhkpillimängijatest koosneva Rootsi Puhkpillisümfoonikute kontsert oli eriline kuulamiskogemus. Sellist sümfooniliselt laia tämbriampluaad, väljakuulatud artikulatsiooni ning soolode ja saatefaktuuri diferentseeritud hierarhiat vastavalt vajadusele eri ajastute muusikas oli väga nauditav kogeda. Tallinna kontserdi teoste valikus joonistus selgelt välja rootsi ja eesti muusikute seoste mõtteahel. Muidugi mõista on Eesti ja Rootsi pidepunkte otsides lipulaev Eduard Tubina looming. Kontserdil kõlasidki Anders Högstedti seades Tubina „Kurb valss“ ja süit balletist „Kratt“.

Tubina teoste kõrvale asetusid sobivalt rootslaste seas armastatud helilooja Hugo Alfvéni „Pidulik avamäng“, mis pärineb samamoodi XX sajandi neljakümnendatest. Ajastuliselt haakus ka kontserdil esimese teosena kõlanud Grażyna Bacewiczi avamäng, millel küll Eesti-Rootsi seos puudub. Kahe viimati mainitud teose seade on Rootsi Puhkpilliansamblile teinud samuti Anders Högstedt. Möödunud sajandi neljakümnendate hõngulisse jõulisesse raami asetus kolme Rootsis praegu tegutseva noorema põlve helilooja Andrea Tarrodi, Benjamin Staerni ja Molly Kieni originaallooming Rootsi Puhkpillisümfoonikutele. Nii heas esituses uut loomingut ei oleks isegi osanud selliselt muusikakollektiivilt oodata. Ometi ei ole selles midagi üllatavat. Juba tõik, et üldjuhul on puhkpillide ja löökpillide standardsoolorepertuaaris väga palju nüüdismuusikat (võrreldes näiteks keelpillide tavapärase repertuaariga), annab kogu kollektiivile just ka uudisloomingu esitamisel suure eelise.

Benjamin Staerni teose solist oli Eestist pärit Stockholmis tegutsev löökpillimängija, Rootsi Puhkpillisümfoonikute liige Lauri Metsvahi.

Piia Ruber

Tallinna kontserdil sai kuulda pigem heakõlalisi, kuid omanäolisi kompositsioone, millest tekitasid kõige enam elevust Benjamin Staerni „Konnakol-variatsioonid“ löökpillidele ja puhkpilliansamblile. Solist oli Eestist pärit Stockholmis tegutsev löökpillimängija, Rootsi Puhkpillisümfoonikute liige Lauri Metsvahi. Teose pealkirjaga on vihjatud Benjamin Staerni inspiratsiooniallikale – Indiast pärit rütmisüsteemile, kus rütmivältusi esitatakse silpidena vokaalselt. Autor ei ole läinud küll oma teoses niikaugele, et oleks pannud puhkpillimängijad vokaalselt rütmisilpe esitama, kuid laseb orkestrimuusikutel löökpillisolisti rütmiliste käeplaksudega saata. Tundus, et konnakoli algimpulss on mõjutanud ka virtuoosset löökpillipartiid, millest jäi voolav ja improvisatsiooniline mulje. Solistipartiis oli tämbriliselt põnev eri kõrgustel puuplokkide ja mitmesuguste metallobjektide vastandamine. Minu tähelepanu elavnes just orkestri ja solisti väga orgaanilisel suundumisel kadentsilaadsesse soololõiku ning sealt jõuliselt edasi vahelduvatel rütmistruktuuridel kuni ootamatult õrna, kuid konkreetse lõiguni.

Andrea Tarrodi teoses „Serenade in Seven Colours“ ehk „Seitset värvi serenaad“ tõusid esile kaunid soolod minimalistlikult pulseeruvail rütmifiguuridel. Helilooja on ise selle teose puhul esile toonud Wolfgang Amadeus Mozarti, Gil Evansi ja Miles Davise mõju. Ka minul tekkis just faktuuri läbipaistvuse tõttu paralleel Mozarti muusikaga ning pikad soololiinid seostusid Miles Davise ja Gil Evansi meditatiivsema loominguga. Ometi võib tajuda just täiesti vastupidi pulseerivates rütmifiguurides Gil Evansi bändi ja meloodiajoontes mozartlikkust. Molly Kieni „Meduuside järves“ võlus helikeele kujundlikkus ja huvitav vorm.

Estonia majas valitses 23. märtsil ainulaadne olukord: Estonia teatris tuli ettekandele Tubina ballett „Kratt“ ja kontserdisaalis samal ajal Tubina süidi „Kratt“ seade Rootsi Puhkpillisümfoonikute esituses. Ei oskagi öelda, kas suurem mõjutaja oli Högstedti seade või Winnesi tõlgendus, aga „Kratt“ mõjus 23. märtsil Estonia kontserdisaalis värskelt, deemonlikult ja kergelt. Esituses ei puudunud ka sügavus, kuid ilma Tubinale eos omistatava raskemeelsuseta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht