Koori sisse, minek!

Nõnda nagu TÜKKi võib pidada mõnegi koori muusikaliseks etaloniks, on ka „Koori sisse minek“ meeldiv eeskuju, kuidas seada kaante vahele organisatsiooni arengulugu.

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peagi lõpule jõudva aasta märtsis jõudis tähelepandava teetähiseni meie ülikoolilinna tooniandvamaid koore – Tartu ülikooli kammerkoor, kelle 50. tegutsemisaasta tähistamiseks on ilmunud värske heliplaat „Ilma hääl“ ning kammerkoori ajalugu tutvustav raamat „Koori sisse minek. Tartu ülikooli kammerkoori ajalugu“, kus vaadeldakse selle muusikalise kildkonna käekäiku poole sajandi jooksul.

Ent kes nad siis õige on, et passib sellises mahus paberit määrida? Tartu ülikooli kammerkoor on 1971. aastal loodud üliõpilas- ja kontsertkoor, kes on läbi aasta­kümnete paistnud silma kõrge muusikalise taseme ja omanäoliste ettevõtmistega, nende repertuaaris leidub muusikat vanadest klassikutest kuni värskeima nüüdisaegse helikunstini. Elava ja uuendusmeelse kontserditegevuse ning heade konkursitulemustega on koor pälvinud rohkesti tiitleid. 2001. aastast juhatab koori dirigent Triin Koch, kes on samuti pälvinud arvukalt preemiaid. Kõik toimunu on andnud raamatusse raiumiseks täiel määral veenva ajendi.

Pisut alla paarisaja leheküljega köite autor on Tartu ülikooli kammerkoori laulja Ken Ird. Võib lugematagi aimata, et pikka poolsajandisse pikitud katsumused ning võidukad rõõmuhetked pakuvad ainest haaravaks looks. Aga enne ajaloonarratiivi kallale asumist pakutakse hea kombe kohaselt hoo­võtuks kolm sissejuhatavat pöördumist. Tartu ülikooli rektori Toomas Asseri, linnapea Urmas Klaasi ja raamatu autori saatesõnad loovad juubeliraamatule vajaliku pidulikkuse, ent nõtke sõnastus ja lõbusavõitu faktipudemed annavad kiirelt mõista, et lugejal ei maksa peljata liialt jäik-pidulikku poosi – seda lihtsalt ei ole ega tule! On ilmne, et koori seljataha jäänud ajast saanuks pajatada ka mitmeköitelise kogumiku või arhivaalidest pungil suure ajaloolugemiku vormis, ent valitud lühiduse printsiip õigustab end kõigiti. Säärases mõõdus kulgeb jutustus hoogsalt nagu üks hea kooriproov: pisiasjadesse takerdumata, ikka edasi voolates ja rõhutades vaid tähtsamat.

Järgneval sadakonnal leheküljel võetakse ladusas ja erksas eesti keeles kokku koori ajalugu selle sünniseikadest kuni (kõiki) koore räsiva koroonaajastuni. Sisutiheda käsitelu juhatab sisse ülevaatlik peatükk koorilaulust, eeskätt kammerkooridest kui omaette nähtusest eesti koorikultuuris. 1960. aastate kammerkooriliikumise ajastuline stiihia avas täiesti uue epohhi, mille kulminatsiooniks kujunes mitme tänapäevani tegutseva kammerkoori sünd. Just sealt pärineb ka impulsside jada, mis hiljem viis näiteks ilmakuulsa Eesti Filharmoonia Kammerkoori loomiseni. Tähele­panuväärselt on peatükis alla joonitud markantne eristus: parimal juhul tähendab kammerkoor nõtket, nõudlikku ja operatiivset koori, mille olemuse määratlevad esteetilised tõekspidamised, ent kehvemal juhul osutab see üksnes lauljate vähesuse kurvale tõigale.

Tartu ülikooli kammerkoor 13. juunil oma plaadi ja raamatu esitlusel koos kõikide dirigentidega.

Angelina Pjatovskaja

Mitmel korral leiab mainimist ka tõsiasi, et ammu läinud aegadel olid koorid suured, tihtilugu rohkem kui saja lauljaga. Näib ilmselt saatusest määratuna, et sajasuuliste kooride aeg on Eestis praeguseks mitmesugustel põhjustel läbi saanud. Küll tahaks näha mõnda erandit, mis selle reegli murraks!

Lausa neljas peatükis on kirjeldatud eri dirigentide ajastuid – nende omapära, repertuaari ja kooritöö muutumist ajas, mis oli veidratest paradoksidest pungil. Oli lust lugeda, kuidas ametliku usupõlguse ja läänevaenulikkuse ajastul sai suureks moeasjaks õppida ja esitada näiteks spirituaale. Ajastuvõõra lugejana tagasi vaadates tekitab minus tõesti kummastust, et rahvaste sõpruse lipukirja all osutus selline tegevus lausa soosituks. Ecce homo soveticus!

Köite päramine pool sisaldab külluslikku pildimaterjali, ülevaadet koori kasutatud sümboolikast ja riietusest, mõndagi koori argipäevast ja kommetest, saavutuste uhket loetelu, ent peale selle ka pisikese põimiku paeluvat statistikat. Kui juba koori arvukad poodiumikohad konkurssidel annavad pühendumise kohta aimust, siis lausa raputava taipamiseni viib toosama statistika peatükk (lk 126-127). Saab selgeks, et näiteks hooaega 2018/2019 mahtus 28 avalikku ülesastumist, seejuures proovide, esinemiste jms täideti lausa 84 päeva, pisut üle veerandi aastast! Veelgi enam – juubelihooaeg 2015/2016 vallutas ajaliselt lausa ligemale 33% lauljate ja dirigendi aastast. Need arvud kõnelevad ju lausa erandlikust fanatismist!

Küllalt sageli iseloomustab juubeli­üllitisi pisut ülemängitud paatoslik hoiak, esile tuuakse vaid võidud ja säravamad viivud. Õnneks on Ken Ird hoolika ajaloolasena koori sisse minnes võtnud nõuks meenutada ka intiimseid ja valulisi hetki. Lugejale usaldatakse näiteks pihtimus 1990. aastate keskpaigas koori sees maad võtnud väsimusest ja inertsusest, samuti on kauni siirusega ära märgitud needki hetked, kui kooril tuli mõne keskpärasema konkursitulemuse tõttu vaimseid katsumusi läbida. Ei jää ausalt märkimata seegi, et praeguse dirigendi Triin Kochi algatatud põhjalikud ümberkorraldused koori siseelus tõid omal ajal kaasa koosseisu märgatava vahetumise. Raskustest saadi üle, ent oma võimete maksimaalse piiri lähedale jõudmine pärast kaheksat hooaega sama dirigendi käe all viis peaaegu omavahelise tähendusliku suhte lõpetamiseni. Õnneks jäädi siiski kokku.

Nõrkushetkede tunnistamine, aga ka saavutatu üle rõõmustamine annavad mõista, et koor pole oma südant ära peitnud ega kanna võltse maske, lugejale avanetakse ausameelse siirusega. Ilmneb ka küllaldase selgusega, et veel keerukam kui üht head koori kokku saada on hoida koori koos ja toimimas. Muusikalise teotahte kõrval saavad siin otsustavaks struktuur, õlitatult toimiv juhatus ja rahastus, identiteet ning ühised tavad, mis kõik koos võimestavad ühtekuuluvustunnet. Loetust jäi mulje, et TÜKK on neis asjus olnud läbi aegade hoolikas ja selle üle on hea meel.

Nõnda nagu Tartu ülikooli kammerkoori võib pidada mõnegi koori muusikaliseks etaloniks, on ka „Koori sisse minek“ üks õige meeldiv eeskuju, kuidas seada kaante vahele organisatsiooni arengulugu. Ken Ird on maitseka sõnaseadmisega teinud haaravaks needki viivud, kus tihe faktipundar võinuks lugeja võhmale võtta. Tänu väärib kindlasti sisu- ja keeletoimetaja Katrin Kern, sest teksti korrektsuse kohta ei tohiks norimist olla ka kõige tähelepanelikumal keeletundjal. Jutustava teksti vahele on põimitud Eve Valperi nägusad illustratsioonid, mis mõjuvad maitsekalt ja meelitavad edasi lugema.

Et Tartu öhe kanduks veel rohkesti rõõmsaid „Gaudeamuseid“, soovin heade mõtete linna esinduskoorile ikka palju indu ja vaimuvaprust.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht