Koori(de)kõlalised Saar ja Mägi
Ester Mägi Mart Saar 2x repro
Kontsert “MART SAAR 125 / ESTER MÄGI 85”: Tallinna Tehnikaülikooli Kammerkoor (dirigent Peeter Perens), Tallinna Kammerkoor (Aivar Leštšinski), Tartu Ülikooli Kammerkoor (Triin Koch) ja Pärnu Kammerkoor (Ave Sopp) Estonia kontserdisaalis 18. III.
Eesti Kammerkooride Liit tuli välja väga tänuväärse ettevõtmisega: 17. III kõlasid Tartu ülikooli aulas ning päev hiljem Estonia kontserdisaalis meie nelja parema kammerkoori esituses Mart Saare ja Ester Mäe kooriteosed. Lauldi nii iga koor eraldi kui kahe koori kombinatsioonis, õhtu lõpuks Mart Saare loomingut ka ühtse suure ühendkoorina. Vaheajata kontserdi kava oli hästi terviklik, kompaktne ja kenasti üles ehitatud. Tühje ootepause ei tekkinud isegi kooride vahetumise ajal, neid sisustasid Tõnis Rätsepa huvitavad vahetekstid, mis tõid publikuni nii kummagi helilooja kui Saare kaasaegsete eredamad mälestuskillud.
Mart Saar (1882–1963) ja Ester Mägi (1922) olid pool sajandit tagasi Õpetaja ja õpilase suhetes, tänases päevas suhestuvad nad aga kui Meister ja Meister. Nii üks kui teine helilooja on küllaltki komplitseeritud käekirjaga koorikomponist, mis eeldab kõrgendatud nõudmisi esituse kvaliteedile. Eriti puudutab see Mart Saare loomingut. Ning nende teoseid vaheldumisi eri koorikoosluste esituses kuulates tekib paratamatult ka võrdlusmoment. Mitte niivõrd parem-halvem skaalal, kuivõrd selles, et igal kooril on oma kordumatu nägu ning omad head ja vead, s.t tugevamad ja nõrgemad küljed. Ja eks ole tõsi seegi, et iga koor läheb muusikaliselt ajapikku ikka enam oma dirigendi nägu.
Tallinna Tehnikaülikooli Kammerkoor alustas kontserti Peeter Perensi juhatusel võrdlemisi tagasihoitult: Ester Mäe loos “Mõistatused” võis kuulda head artikulatsiooni, ainult et sopranid jäid lõpupoole pisut tuhmiks ja intoneerisid ka veidi alla. Mõjuvam oli siiski Mart Saare “Hällilaulu” esitus, kus plussiks ehedalt lüüriline toonus ja veenev dünaamiline arengujoonis.
Järgmiseks kolmeks lauluks lisandus TTÜ Kammerkoorile veel Tallinna Kammerkoor ning Aivar Leštšinski dirigeerimisel kujunes Saare “Läksin kõrtsi aega viitma” selle õhtu esimeseks tõesti eredaks ja kõlarikkaks elamuseks. Õnneks mitte viimaseks, kuna Mäe laulus “Igav liiv” tõi Perens järgnevalt välja kaks reljeefselt vastandlikku karakterit (üks mees-, teine naishäältel) ning kujundas loole ka ilusa kulminatsiooni. Kummatigi jäi Mäe “Laulikutele” nimetatud kahe koori ettekandes pastelsetele värvidele vaatamata veidi rabedaks, arvatavalt meeshäälte intonatsioonilise ebaühtluse tõttu. Tallinna Kammerkoor esitas üksi vaid ühe loo: Mäe “Merelinnus” sai kuulda sopranite ja tenorite väljendusrikast dialoogi, samuti keeruliste harmooniate veatut vokaliseerimist. Kena kõlapilt suuresti tänu Leštšinski oskuslikule tempode diferentseerimisele.
Kui enamiku kammerkooride “põhivaluutaks” on kandvad sopranid ja valupunktiks nende vähesus, siis Tartu Ülikooli Kammerkoori need probleemid ei puuduta. Vastupidi – Mäe “Mõtisklustes” joonistus sopranite meloodialiin välja kauni kantileeniga ning samuti pani kuulama dirigent Triin Kochi artistlik mäng pausidega ja läbitunnetatud agoogika. Kiidusõnu jaguks ka meeshäältele, eriti Saare loos “Miks sa nutad, tammekene” (II redaktsioon), mida iseloomustas tenorite-basside hästi selge kõlareljeef. Üldse peab ütlema, et TÜ Kammerkoori näib iseloomustavat hea ja orgaaniline dünaamikataju.
Üsna kahvatu mulje jättis seekord kahjuks Pärnu Kammerkoor (dirigent Ave Sopp). Ei tea, mis rääkis siin rohkem kaasa, kas koori väike, vokaalansamblile lähenev koosseis või asjaolu, et Saare “Miks sa nutad, tammekene” (I redaktsioon) käis neile selgelt üle jõu, igatahes hääled olid “harali” ning esituslik-intonatsiooniline ebakindlus silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Aga vähemalt on kooril märgatavalt arenguruumi – kui sopraneid-alte rühmaproovis edasi lihvida (tenorid olid ju päris head ja musikaalsed), siis tõotab taaskohtumine selle kollektiiviga tulla märksa elamuslikum.
Maiuspalaks kujunes aga kontserdi lõpp, kus Mart Saare nelja laulu tuli esitama ülalmainitud neljast kammerkoorist koosnev ühendkoor. Sellest sai omapärane dirigentide “võistujuhatamine”, kus igale koorijuhile jäi dirigeerida üks Saare lugu. Peab ütlema, et särtsakaima mulje jättis siin Triin Kochi käe all “Noore veljo, veeritäge”, kus kiirele tempole vaatamata sai kuulda hästi selget artikulatsiooni. Tipp-topp karakterikujundust kviteeris ka publiku elav aplaus. Sümpaatselt mõjusid samuti “Metsalaulu” läbimõeldud dünaamikarežii (P. Perens) ning “Luule, see ei tule tuulest” muusikalis-dramaturgiline joonis (A. Leštšinski).
Eks Mart Saare laulud kõlavadki paremini just suurte koorikoosluste esituses, kuna helilooja on nad juba eos sellisteks loonud.