Koolilõpetaja luigelaul, koori luigelaul

Mitme hiljutise teosega näitab helilooja Pärt Uusberg, et on jäänud truuks stiilile, millega ta võitis kuulajate südamed kümmekond aastat tagasi.

PÄRTEL TOOMPERE

Kammerkoori Head Ööd, Vend kontsert „Et kiitke Jumalat“ 24. V Niguliste kirikus. Kavas Pärt Uusbergi „Et kiitke Jumalat, kes on nii helde“ ja „Missa Tagore“ (esiettekanne), Arvo Pärdi „Te Deum“, dirigent Pärt Uusberg.

Kümnendat sünnipäeva tähistav kammerkoor Head Ööd, Vend on varemgi silma paistnud uusima eesti muusika esitajana. Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsa teoste laulmise kõrval on esiettekandele toodud tähelepanuväärne hulk laule – kõige rohkem mõistagi Pärt Uusbergi omi. Koori asutajana on ta pidanud seda oma laboratooriumiks nii helilooja, dirigendi kui ka inimesena. Järjekordne laboratooriumikatse jõudis tulemuseni 24. V Nigulistes, kui esimest korda kanti ette Uusbergi „Missa Tagore“. Kümneosalises teoses on missa viiele traditsioonilisele osale („Sanctus“ ja „Benedictus“ on koos) vahele pikitud viis osa, mille tekst on sajanditaguse india kirjaniku Rabindranath Tagore luuletusest „On the Seashore“ ehk „Mererannal“.

Kui koorifestivaliks „Tallinn 2017“ kirjutatud „Masks“ ehk „Maskid“ vihjas, et Uusbergi helikeel on muutumas üksjagu komplekssemaks, siis mitme hiljutise teosega, nagu sel kontserdil kõlanud rahvalauluseaded „Et kiitke Jumalat, kes on nii helde“ ja „Päev lõpeb tääl“ või „A Prayer for a Child“ ehk „Palve lapsele“ ja „In paradisum“ ehk „Paradiisi“, näitab helilooja, et on jäänud truuks stiilile, millega ta võitis kuulajate südamed kümmekond aastat tagasi. Nii ka teoses „Missa Tagore“: ikka meeldib talle kuulata, kui kaunilt kõlab vaikselt lauldud sekundintervall või kui kõlav võib üldse olla vaikus. Forte on tema teostes avar ja käib tavaliselt käsikäes pika kantileeniga.

Alati on pool võitu, kui koorimuusika looja on ise kooridega palju kokku puutunud. Kooripäraselt kirjutavad näiteks kogenud koorilauljad Sander Sokk ja Evelin Kõrvits või mitmeid koore juhatanud Andres Lemba. Täiesti uuele tasemele küündib olukord, kui helilooja kirjutab enda juhatatavale kollektiivile ning selle koosseisu silmas pidades. Nii on „Missa Tagores“ kandev roll täita bassirühmal, kes on oma maheda ja kõhedust tekitava kõlaga kammerkoori Head Ööd, Vend tugevaim rühm. Nõrku rühmi polegi – ainult sopranid läksid ehk valjemates kohtades kiledaks. Seda kaunimalt kõlas nende piano. Tervet koori iseloomustab ühtlane kõla. Suur koor tagab vajadusel küll palju detsibelle, kuid tämber on ikka meeldivalt kammerlik. Eriti aitab see näiline vastuolu kaasa vaiksematel hetkedel.

Tagore kaunis ingliskeelne luuletus, mida Uusberg juba ammu on viisistada soovinud, ülistab laste naiivsust ja süütust sõna parimas mõttes. Selles on kehastunud lapsepõlve nostalgia: oli aeg, kui sai teha lihtsaid asju, ilma et peaks millegi suure pärast muretsema. Nostalgiat ja naiivsust on ka Uusbergi viisistuses. Nostalgilisust lisavad rahvakandlelikud akordid, mida mängib harf, helikeeles on palju John Rutterile omast.

Missa pikemad osad tunduvad tekitavat peavalu nii heliloojaile kui ka interpreetidele: kuidas laulda ära kogu „Gloria“ või „Credo“ tekst, nii et kuuldu jääks värskeks? „Gloria“ puhul see õnnestus: iga tekstilõiguga pakkus Uusberg midagi uut, kuid üldine kulgemismeeleolu sidus osa hästi tervikuks. „Credo“, mille kirjutamiseks ta enda hinnangul varem piisavalt küps ei olnud (2008. aastal loodud teoses „Missa brevis“ jättis ta selle osa vahele), jäi minu meelest liiga killustatuks.

„Sanctus“ on teose tipposa, mis pani samal ajal kuulama ja laskis kõrval puhata. Suur osa Uusbergi loomingust on meditatiivne, kuid vaikne ja õhuline „Sanctus“ on midagi fenomenaalset. Fenomenaalsuse saavutab küll vaid fenomenaalse kooriga, sest laulda ligi viieminutiline osa nii, nagu hoiaks õlgadel midagi erakordselt õrna – sellega saavad hakkama vähesed. Väikse karuteene „Sanctus“ siiski teeb. Pärast pisut võimsamat „Credo’t“ on kõik järgnevad osad väga sarnase karakteriga ning kuna „Sanctus“ on tõstnud lati kõrgele, jätavad järgmised osad tervikliku arengu poolest paigalseisu tunde. Seepärast võiksid tugevamad harrastuskoorid huvituda eelkõige mõne „Missa Tagore“ üksiku osa esitamisest. Head muusikat, mis on huvitav nii lauljale kui ka kuulajale, leiab siit küllaga.

Arvo Pärdi üks erilisusi, nagu on öelnud professor Toomas Siitan, on see, et pole vaja mingit erilist haridust, et tunnetada puhast energiat, mis Pärdi muusikas voogab. Tundub, et samasugune kõigile tuntav puhas energia kannab ka Pärt Uusbergi teoseid, mistõttu ongi sobilik neid ühes kavas esitada. Boonusena mõjub armas sõnamäng: esitati Pärdi ja Uusbergi loomingut ning juhatas Pärt Uusberg.

Olgugi et Uusberg on dirigendina juba ammu tuntud, oli alles see kontsert tema muusikaakadeemia lõpueksam. Oma võimete näitamiseks oli ta valinud kavva (nagu üks mullune magistrantki) Pärdi ulatusliku tintinnabuli-stiilis teose „Te Deum“, mis on raske nii dirigendile kui ka lauljale. Laulja peab hakkama saama ebamugavate ja raskesti intoneeritavate hüpetega, millega on hädas olnud ka teose salvestanud Baieri raadio koori professionaalsed lauljad, ning kohati ebainimlike kõrgustega. Dirigent peab aga leidma rohu, et pikk teos ei jääks oma suhteliselt vähese muusikalise materjaliga igavaks. Samuti peavad gregoriaanilikud ühehäälsed lõigud olema kindlalt koos, aga mitte ka rütmiliselt liiga jäigad. Viimane polnud Uusbergile probleem, sest koori Head Ööd, Vend ansamblitunnetus on lihtsalt niivõrd hea, et ka rubato’s laulaks justkui üks mees. Tõsi, kui neid käike laulis naiskoor, oli kõla mõnikord must. Rasketes mitmehäälsetes lõikudes polnud aga mingeid intonatsiooniprobleeme.

Uusbergi tõlgendus oli askeetlik, nagu eestlastel kombeks, ning eestlastele on Pärdi muusika püha. Askeetlik oli esitus suurele dünaamilisele gammale vaatamata: koor võis laulda küll valjult, kuid liigse emotsioonitsemiseta valitses rahu ja pühadus.

Kontserdielamuse valguses on aga kurb lugeda, et kammerkoor Head Ööd, Vend uuel hooajal enam regulaarse koorina ei jätka – võib-olla tullakse kokku projektikoorina. Kümnendal tegevusaastal lõpetas hiljuti ka noorteorkester Reaalmažoor. Mõlema luigelaul oli elujõuline ja tasemel ning see ongi ideaalne aeg lõpetada.