Kontsert koerale, kellele meeldib vürtsijuust

Facebooki live on tavaliselt olnud filmitud kellegi mobiiltelefoniga suvalisel kontserdil. Elvuse kontserdi pilt ja heli džässiklubist Philly Joe’s oli aga perfektne.

ANDRUS AASLAID

Ansambli Elvus plaadi „Marsi udud“ esitlus 13. III džässiklubis Philly Joe’s Facebooki live’i vahendusel.

Elvus: Tuuli Velling (laul, elektriklaver), Teet Velling (kitarrid, efektid, laul, löökriistad jm), Mart Soo (kitarrid, efektid), Tanel Ruben (löökriistad).

Kui oleksid näiteks viimased paar aastat vangis istunud ja juhtumisi vabanenud täna, siis pole välistatud, et pärast mõningast vabas maailmas ringivaatamist tundub ainus mõistlik tegu lonkida vanglaukse taha tagasi ja paluda ennast uuesti sisse lasta.

Vist mitte kunagi pole paradigma, kuidas me elame ja töötame, muutunud sellise kiirusega ning niivõrd radikaalselt – ja meid räsivast viirusest sõltumata kardetavasti jäädavalt. Mulle endale uus elukorraldus väga ei meeldi, sest see on kontoriinimeste triumf maailma üle. Need, kellele meeldib pidada koosolekuid, kus saab töötegemisest rääkida, saavad muidugi ülistada uut maailmakorda. Nüüd saab teha koosolekuid kodust lahkumata ja vahetpidamata ning osaleda lausa mitmel koosolekul korraga. Peale selle on nad pettunud ja pahased, kui keegi, kes teeb parasjagu mingit päris maailmas vajalikku tööd, ei ole arvutis ega mõista nende ette hoiatamata kokku kutsutud rahvakogunemisest osa võtta.

Tundub, et ka majandus ei püsi ainult koosolekutel, sest massilistest videokõnedest ning koostööplatvormidel veedetud lugematutest tundidest olenemata kipub pilt aktsiaturgudel järjekindlalt 1930. aastate suure depressiooni omale lähenema.

Koduse elu seisukohast on olukord muidugi huvitav. Abikaasad, kes on iga päev tööle läinud, leiavad ennast äkki keset päeva kodust ja saavad vastastikku teada, mida üks ja teine päevast päeva kodulaenu ja liisingu maksmiseks tegema peab.

Tuuli Velling ansamblist Elvus tõi välja veebikontserdi omapära: „Lisalooga ei ole mõtet arvestada. Saime aru, et peame selle kas kavasse sisse panema või sealt välja jätma, sest kontserdile ei järgne midagi.“

Kris Moor

Samuti tuleb välja, et laste kasvatamine ei taandugi ainult sellele, kas nende koolitükid on tehtud ja trennis käidud. Leibkondadest on järsku saanud pered, kuigi keset söögilauda paigutatud sülearvutite kaudu külastab kodu laviin võhivõõraid inimesi, kes räägivad üksi ja grupiviisiliselt asjadest, millel ei ole söögilaualt kõlades mingit tähendust. Minu äratuskell helises siis, kui laps võttis jalgpalli, joonistas sinna klaasivildikaga näo ja ütles, et ta läheb räägib nüüd sellega, sest kõik teised räägivad peres ainult mingite videokonverentsidega. Ja seda ütleb põlvkond, keda oleme kogu aeg süüdistanud selles, et nad istuvad liiga palju arvutis!

Põlvkondade vahe on selles kontekstis üldse rabav. Olen kogu aeg proovinud vaikselt seletada, et see, kuidas mõistavad teismelised praegu tänu internetile koostööd ning suudavad moodustada töötavaid organisatsioone, on uue aja hädavajalik oskus, mis areneb arvutimängude ja imelike veebirakenduste abil. Kui nüüd oli ootamatult tarvis viia kogu koolitöö internetti, siis kes oli selleks rohkem valmis: kas hilisesse keskikka jõudev ja netis istumist manav pedagoog või seesama kirutud teismeline? Oleme jõudnud praegu lihtsalt omal moel sinna, kus meie lapsed meid juba ees ootavad!

Minu esimene päev uues maailmas oli hoopis teistsugune, kui oodata oskasin. Tehes päeval viimaseid ettevalmistusi karantiiniks, katsudes tuua ja viia võimalikult palju n-ö päris maailma asju sinna, kus nende koht järgmistel nädalatel või kuudel peaks olema, ei osanud ma ette näha „kambriumi plahvatust“, mis leiab aset õhtul. Reede ja kolmteist.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium otsustas tähistada kriisi algust häkatoniga. Kui ehk kõik ei tea, mida see moodne iduettevõtjate, tudengite ja lihtsalt ärksate inimeste meelelahutus endast kujutab, siis lühidalt: kokku tulevad mingist teemast huvitatud inimesed, nt programmeerijad, entusiastid, raamatupidajad, müürsepad … Näiteks nii sada tükki. Neist kümnel on mingi mõte, mida nad tahaksid teoks teha, olgu see veega sõitev auto või mõni uus mobiilirakendus. Nad peavad ülejäänud 90 inimesele innustava kõne ja jäävad ootama, kas keegi tuleb kampa. Kui kampa tuleb piisavalt inimesi, siis hakkab seltskond tööle ja 48 tunni jooksul proovitakse koos ideest välja võtta nii palju kui võimalik. Loomulikult päris valmis miski ei saa, aga midagi ettenäitamiseks selle ajaga teha jõuab. Žürii hindab tulemusi, jagatakse auhindu ja umbes ühel korral sajast saab sellest seltskonnast firma, mis võtab elu sisse ja mida saadab edu.

Accelerate Estonia ja Garage48 korraldatud üritusel „Hack the Crisis“ prooviti leida lahendusi viiruse küüsis rabeleva maailma päästmiseks, kuid seda pidi tegema virtuaalselt. Ajastus oli maailmakorralduse muutusest stressi sattunud nohikute vaatevinklist täiuslik ning üle tuhande (!) tehnoloogiainimese miljonäridest ja staarettevõtjatest vahetusüliõpilasteni koondus rohkem kui 30 meeskonnaks, et luua midagi, millest oleks meile eelseisvatel nädalatel ja kuudel kasu.

See, mis toimub sellise ürituse Slacki keskkonnas (üks tehnoloogiamaailmas suhteliselt levinud suhtlus- ja koostöö­platvorm), sarnaneb lennujuhtimiskeskusega – ainult selle vahega, et lennu­juhid on ise samal ajal ka piloodid. Põlevates lennukites … Või no midagi sellist.

Ja siis, keset seda, avastasin äkki, et peaksin olema hoopis kontserdil!

Võib-olla just selle hiljaksjäämise tunde pärast, mis mind tabas, tundsin ennast kontserdi Facebooki lehele klikkides, nagu siseneksin päris üritusele. Õnneks sain seda teha hetkega, mitte ei pidanud ennast higiseks jooksma. Aga šokk, et kontsert juba käib ja mind pole kohal, oli täiesti reaalne! See, mis mind seal ees ootas, oli midagi erilist.

Facebooki live on tavaliselt olnud filmitud kellegi mobiiltelefoniga suvalisel kontserdil. Kuna pilt on tavaliselt halb ja peale müra pole midagi kuulda, siis on sellise live’i puhul ainus meelelahutus vaadata, mida teised kommentaariks kirjutavad.

Džässiklubis Philly Joe’s oli kõik vastupidi. Julgen öelda, et Facebooki vahendusel käisin tõenäoliselt paremal kontserdil, kui oleksin kogenud kohapeal. Esiteks – heli! Olles hea pika osa oma elust olnud audiofiil nii hobi- kui ka töökorras, rabas mind see, mida korraldajad olid suutnud elava muusika kontserdil saavutada. Siis ma veel ei teadnud, et klubi kõrvalruumis on sisse seatud eraldi helistuudio, kus mitu inimest valmistavad seda heli ainult selle ürituse tarbeks – ja see oli perfektne.

See õhkõrn piir stuudios tehtud albumi ja elava esituse vahel asub kusagil, kus maakaardil on kirjas „siin elavad draakonid“. Klappidest kuulates oli kohe selge, et see on elav esitus. Ometi oli selle kvaliteet nii helitehniliselt kui ka ansambli osas selline, mille võiks otse vinüüliks pressida. Teadmata, mis mikseripuldis tegelikult toimus, võiksin oletada, et just kõrvaklapid oli üks võtmesõna. Tavaliselt valmistatakse džässmuusikat nii, et see kõlaks hästi stuudiomonitoridest ja -kõlaritest ning siis vaatame pärast üle, et see oleks ka kõrvaklappidest enam-vähem tarbitav. Kuna seda kontserti kuulas enamik inimesi klappidest ja ka heli valmis suure tõenäosusega ainult klappide abil, siis jõudis ta ka kohale nii, nagu ta mõeldud oli – ideaalsena.

Geniaalselt olid valitud ka video­plaanid: laveeriti selle vahel, mida oleme harjunud saalist vaatama, ning vaadetega kohtadest, kuhu (vähemalt kaine) inimene kontserdi ajal tavaliselt ei satu. Džässmuusika iseenesest eeldab intelligentsi, mingit sisemist tarkust ja väljapeetust, mis ei vaja tõestamist ega pidevat võimete demonstreerimist. Just sellisel kujul olid ka valitud plaanid loomulikud ja maitsekad, kuid teostatud kõrgtasemel videotehnikaga ja kvaliteedis, mille puhul ei tule isegi selle peale, et peaks midagi arvama.

Üldse on mul keeruline selle kontserdi kohta kirjutada midagi pikemat, kui et see oli väga hea kontsert ja see on väga hea plaat. Siinkohal tuleb tunnustada korraga nii Eesti jazzliitu kui ka Reigo Ahvenat. Jazzliitu sellepärast, et nende egiidi all see plaadiesitlus toimus – oleks olnud ju lihtne see segaste aegade ettekäändel lihtsalt ära jätta. Selle asemel otsustasid nad võtta riski, mis tasus end ära, ning ma arvan, et see on ja jääb kõige edukamaks plaadiesitluseks sel aastal.

Reigo Ahvenal oleks lihtne olnud igapäevasest helipuldist võtta väljund ja see lihtsalt internetti lasta. Panna kaamera keset tuba filmima, lasta oma inimtühjas baaris iseendale üks õlu ja mõelda järgmise kuu üüriarvele. Selle asemel kulutas ta oma elust nädala, et teha midagi, mille peale minusugune audio- ja muusikapedant on veendunud, et täpselt nii ma seda kontserti vaadata ja kuulata tahangi.

Loomulikult oli see meil kõigil esimene ja ilmselt oli ses maagias oma osa ka põnevusel: nii laval kui ka arvuti­ekraani ees said inimesed aru, et nad on üles leidnud uue ajastu esimese tärganud krookuse. Oma veidi unenäo­lises voogamises oli see kontsert täpselt samal ajal, mil suurem osa mu arvutist oli seotud maailma päästmisega kõige hullumeelsemate tehnoloogiliste ideede abil, sürreaalselt tasakaalustav.

Enne kontserdi lõppu valdas mind äkitselt paanika. Kui pärast viimast lugu hakkavad inimesed saalis plaksutama, on mind rängalt petetud: tegelikult oli saal inimesi täis ning mind lihtsalt ei olnud seal. Sellist kontserti eristab telesaatest või Youtube’i videost see, et see kaob ajas. Sel erilisel kontserdil oledki võrdsena interneti vahendusel kohal ega ole n-ö võrdsemaid, kes on kohapeal. Sa kuulud ühte kõigi teistega, kes ei ole kohal. Õnneks plaksutas saalis ainult neli inimest. Ja kohal oli koer, kellele meeldib vürtsijuust.

 


Kommentaar REIGO AHVEN, džässiklubi Philly Joe’s tegevjuht

Kuidas tekkis mõte anda Elvuse kontsert Facebooki vahendusel?

Mõte tekkis sama nädala alguses esmaspäeval, kui sisetunne ütles, et kohe läheb olukord hapuks. Tellisin ülekandejaama ja tegin suhteliselt mannetu katsetuse saada majja valguskaabel. Teisipäeval komplekteerisime tehnika ja tiimi ning hoiatasime muusikuid, et meil on ülekande tegemise plaan.

Olen ammu veeretanud peas või­malust ühelt poolt arhiveerida ainulaadseid kontserte, aga teiselt poolt anda muusikutele võimalus saada peale võimalikult ideaalilähedase kontserdi­elamuse, teenistuse, võimalikult külalis­lahke vastuvõtu ja ülikuuma publiku ka aken maailma, miks mitte ka reaalajas. Nüüd on sellega jäigalt seotud ka meie otsene ellujäämine klubina.

Mida selleks tarvis oli?

Kõige kulukam oli meie oma inimeste aeg ja närvid. Tehnika oli meil suures osas olemas, pidime soetama juhtmeid ja panema selle pusle kokku. Samuti nagu selle kuulsa lauamänguga, on teisel korral peamine abimees teadmine, et oleme juba korra hakkama saanud. Kuna enamik asju jääbki meil klubisse püsti, siis tegelikult läheb nüüd juba maru palju lihtsamalt.

Kas hirmu oli?

Hirmud olid loomulikult need tavalised: loodan, et ise ei nakata teisi, samal ajal ei taha, et minu eestvedamisel toimunud ürituse käigus kellegi tervis kannatab.

Muidugi oli tuntav ka surve, et peame „pidu katku ajal“, et kas on ikka eetiline tuua kümme inimest ühte ruumi, kui on rangelt massikogunemistest hoiduda palutud. Õnneks me selles suhtes suurt kriitikat saanud ei ole, aga selle peale peab mõtlema. Ja siis olid muidugi tehnilised küsimused ja stress sellega seoses, aga see on juba loomulik ja hallatav.

Kas esineja kahtles?

Esinejat ehk ansamblit Elvus pean tänama südame põhjast. Nad ei kahelnud hetkegi ja ma ärgitan kõiki neid tänama nende uue plaadi „Marsi udud“ ostmisega.

Kas teeksite veel?

Kindlasti teeme veel. Püüame areneda nii preventiivsete tehnikate kui ka ülekande teostamise osas. Loodetavasti Eesti esinejad tulevad meie plaaniga kaasa ja peame ära jätma võimalikult vähe kohalike artistide kontserte.

Kas see ongi tulevik?

Osaliselt on see kindlasti tulevik. Juba praegusi live-sessioone planeerides pidasime silmas püsilahenduse rajamiseks vajalikke aspekte, et tulevikus saaks meid peale kohapeal külastamise ka voogedastuse kaudu väisata.

 


Kommentaar

Teet Velling: Istud ja mängid muusikat kujuteldavale publikule. Saalis küll oli mõni, aga kontsert sel kujul oli hoopis teistsugune kui ükski varem. Sellega seoses tekkis analoogia, kui pead puid lõhkudes maha arvukaid vestlusi ja arutelusid selle kujuteldava kaaslasega, kes on su enda peas.

Ühest küljest, tagasisidet nagu ei olnud, aga mängid ikkagi nii, nagu sa seda muusikat mängiksid, sõltumata sellest, kellele või kuidas. Mängimise moment ise selles mõttes ei olnud teistmoodi, ikkagi lähed oma võimete piires maksimumini.

See üldine õhkkond või tunne, et saal on põhimõtteliselt tühi, sellest tuli jällegi mingisugune analoogia plaadi pealkirjaga „Marsi udud“ – oledki selles udus ja mängid.

Tuuli Velling: Ma mõtlen tagant­järele, et minu hirm steriilsuse ees ja valmisolek selleks oli seotud võib-olla televisiooniga. See kogemus erineb minu meelest telest vägagi. Teles on vahel tunne, et laulad nagu kuhugi tühjusse, et seal teisel pool ei ole kedagi. Seekord seal klubis ei olnud mul seda tunnet. Oli mingi üllatav soojus.

Väga erilised olid loo lõpud: lugu lõpeb vaikuses ja midagi ei järgne sellele. Teine asi, millest me suhteliselt viimasel hetkel aru saime, oli see, et lisalooga ei ole mõtet arvestada. Me peame selle kas kavasse sisse panema või sealt välja jätma, sest kontserdile ei järgne midagi. Ja me ei teadnud terve selle aja, kas meid üldse keegi vaatab, kas kolm inimest või rohkem. Keegi ei öelnud meile midagi ja keegi meist ka ei jälginud seda.

Meie kontserdi puhul oli sürreaalse ajastuse tõttu kõlapind, mille plaat tänu sellele sai, palju suurem kui siis, kui seda oleks n-ö päris live’is esitletud. Võib-olla sellepärast, et see oli üks esimesi veebikontsertide hulgas, mis hakkavad toimuma üle Eesti – ja tegelikult üle maailma.

Teet: Mis puudutab kogu ülekande ideed ja kvaliteeti, millest me ise tegelikult väga ei tea, siis selle eest müts maha Reigo Ahvena ja kõigi teiste ees, kes kogu selle ettevõtmise teoks tegid ja korraldasid!

Tuuli: Me ei olnud ka kõige kergem bänd, keda helindada sellises kontekstis. Aga publiku hulgas oli ka meie oma laps ja näiteks üks koer!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht