Kontserdipeegel

HEILI VAUS-TAMM, MIRJAM TALLY, ANTS SOOTS

Sumera ? sisemiselt hõõguv energia Lepo Sumera sünniaastapäeva kontsert ?Pianissimo? 13. V Eesti Muusikaakadeemias. Kadri-Ann Sumera (klaver), Mikk Murdvee (viiul), Toomas Vavilov (klarnet), Ardo Västrik (tðello). Kavas Sumera, Grigorjeva, Gilbert, Demirel, Ratniece.

Suvel saab neli aastat sellest, kui Lepo Sumera enam füüsiliselt meie hulgas ei viibi, tema kontsert möödus aga sellises värskes ja elektriseerivas õhkkonnas, et mälestuskontserdina see nüüd küll ei kõlanud. Kusjuures vormiliselt andsid justkui värskust Sumera-nimelise heliloomingukonkursi finalistide uued, selle kevade kontserdiks kirjutatud teosed, aga sisuliselt ei jäänud lahkunud meistri teosed kuidagi värskuselt maha. Pigem vastupidi.

Lepo Sumera loomingus on nii palju sisemiselt hõõguvat energiat (mitte rütmirõõmsat sehkendamist a la Kangro või Rääts), et selles on ta noortest heliloojatest ikka elusam. Sumera teoseid on hea kuulata. Kõigepealt kompaktse ja ereda vormi tõttu. Tema lugudes on tihtipeale oluliseks elemendiks pikk ja ekstaatiline crescendo ? tõus, mis viib eksalteeritud, rahulduse leidnud lahenduseni.

Ja teiseks kujundi, millest suuremad vormiosad koosnevad, eredus. Mõistagi on ka teistel heliloojatel teostes kulminatsioonid, aga need ei haara nii kaasa nagu Sumera omad. See on keemia ? nagu kahe inimese vahelises tõmbes, toimib see keemia ka Sumera ja tema muusika kuulaja vahel. See tõmme ei lase jääda ükskõikseks. Kahtlemata on Sumera muusikas lisaks sisulisele sügavusele ka suur annus sensuaalsust.

Veel üks kõlaline moment, mis antud kontserdis mitmel korral kostis ? piitsaplaksuna terav, justkui pillikeele katkemist väljendav kujund. Ikka kipub tulema mõte, et looja, kes kirjutab nii intensiivset ja katkemiseni pingul (ka katkemist ennast korduvalt helidesse kirjutanud) muusikat, ei saagi kaua elada. See sisemine hõõgus põletab ta lihtsalt läbi.

Sumera muusika nõuab esitajalt osalt neidsamu omadusi, mille poolest Sumerat ja tema muusikat hinnatakse. Ja selle kava vedajat tütar Kadri-Ann Sumerat (klaver) võib küll täiel määral oma isa (ka) vaimseks lapseks pidada. Muusikakeskkooli ja Eesti Muusikaakadeemia haridust Kölnis täiendav Kadri-Ann on kujunenud arvestatavaks ansamblistiks. Intensiivsus, täpsus ja karakteersus iseloomustavad teda enim. Isaga võrreldes jääb muidugi veel tabamatuks see üleolev, muigvel pilguga distantsilt jälgiv humoorikus, mis õhkub Lepo Sumera isikust ja kahtlemata ka tema loomingust. Üleolekuga vabadus oleks see, kuhu veel võiks areneda. Praegu on kõik väga täpne ja korralik. Loomingulisust aga on küllaga, ja seda näitas eredalt klaveripala ?Pardon, Fryderyk? löökpillipartii, mille Kadri-Ann esitas kadestamisväärse löökpillimängutehnikaga. Mainitud teos on tihti välisinterpreetide kavades, isegi Türgi kultuuri saatkonna tasemel esimest korda Eestis esitlenud pianist mängis oma kavas austusavaldusena Eestile just nimelt seda lugu. Aga ilma iseseisva rütmiosata, vaid klaviatuuril mängides. Seda teost on ka stepptantsijaga (Aleksander Ivaðkevitð) rütmiseeritud, aga löökpillidega variandi, oli see lausa esiettekanne.

Teistest esinejatest tõusis hoopis teise kandi pealt esile Toomas Vavilov (klarnet): vaimustava dünaamikaga, kujutluse piiril piano?st sügavalt sensuaalse forte?ni, vapustava toonivaldamisega. Tema kui interpreedi tugevus ilmneb just romantilisemate kujundite loomises ja Sumera teos ?Senza metrum? andis talle võrratud trumbid kätte.

Noorte heliloojate teostest jäid kõige eredamalt meelde lätlanna Ratniece teose ?Ruby? irreaalsed kõlad ? lummava, lausa psühhedeelse mõjuga helikangas.

 

Kevadrituaal manas esile ürgjõudu

Eesti-Soome Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert ?A la Russe. Kevadpühitsus? 14. V Estonia kontserdisaalis. Dirigent Anu Tali, orkestri kontsertmeister Lev Klõtðkov.

Anu Tali on endale suutnud Eestis kasvatada väärika kuulajaskonna, mis on ehk arvukamgi, kui näiteks maailmakuulsate heliloojate Reichi ja Bryarsi külaskäikude aegu eelmisel sügisesel ?NYYDi? festivalil. Õdede Talide fenomen on populaarsema ajakirjanduse veergudel korduvalt kajastamist leidnud, ent küllap on selle taga ka tubli promotöö, laia kuulajaskonda köitev repertuaarivalik ning heal tasemel orkestrandid.

Olles varem vaid mõned korrad Eesti-Soome Sümfooniaorkestrit kuulama sattunud, on need kontserdid alati pakkunud elamuse, kui ka repertuaar sada protsenti maitsele ei vasta. Midagi sooja ja positiivset õhkub noorest dirigendist. Ei tea muidugi, kuidas töösituatsioon välja näeb, aga lõpptulemus laval on nii muusikalises kui ka artistlikus mõttes veenev. On kriitilisemaid kontserdikülastajaid, kes liigset artistlikkust dirigendi juures ei hinda, pannes seda pahaks ka Anu Tali puhul, ent lavalise oleku kriteeriumid, mis on nii levinud ja igapäevased popmuusikas, on jõudnud ka konservatiivsema süvamuusika valdkonda ? ja miks mitte neid põhimõtteid rakendada? Muusika jääb ikka muusikaks, klassikalised heliteosed klassikaks, vaid esitus on efektsem ja seda mõjusam, ehk toob juurde ka klassikakaugemaid inimesi, mida tegelikult ju ongi vaja teha. Klassikast ei tohiks saada tolmunud muuseumieksponaat, Anu Tali eesmärk vähemalt näib olevat tuua ?kauge? muusika inimesele lähemale.

Seda tõestas ilmekalt reedene kontsert, kus nii Rahmaninovi ?Sümfoonilised tantsud? kui ka Stravinski omal ajal skandaalne ?Kevadpühitsus? nõudsid orkestrilt ja dirigendilt suurt panust kõlajõu, rituaali esilemanamiseks. Ei mingeid formaalsusi musitseerimisel ? kevadrituaal toimis kogu emotsionaalse jõu ja ürgsusega.

 

?Armastan sind, Eestimaa?. Kas oskame (hoida ühte)?

Korraldajate ja þürii poolt mõned mõtteavaldused koorilaulukonkursi ?Armastan sind, Eestimaa? juurde.

Tuleb tunnustada MTÜ Hirvepark ja Eesti Kooriühingu jõupingutusi sellise konkursi korraldamisel, laia kõlapinna ja huvi loomisel. Meenutagem, et 24. üldlaulupeo repertuaari saamiseks läbi viidud koorilaulude võistlus jäi pea tulemusteta.

Kõnealuse võistluse juhendis anti selge sõnum temaatikas: Eestimaa, emakeel, isamaa, kodu, vabadus jms. Viimane teema ?jms.? osutuski valituimaks ja lahjendas seega koorilaulude sisukust loodetud sihi arvelt.

Siit järeldus: kas teame kindlalt, millest ja kuidas mõtleme-räägime-laulame? Tänane ühiskonna seisund on unikaalne, varasemast (küll ka igavikulise sõnumiga) luulevaramust tabavad kümnesse vaid osa (needki ära viisistatud); sageli ei haaku tollane ütlemislaad tänase tundelaadiga. Päris tänase päeva isamaatunnet kajastav luule pole vist veel õieti sündinudki (enamasti ei ole see vähenegi koorilaulu vormitav). Ju siis pole me oma tunnetes kristalliseerunud.

Paljud laulud, mille sõnad vabadusvõitlusest, vaenlasest, orjapõlvest mõjuvad lahtisest uksest patriootliku sissemurdmisena; rida laule, mis inspireeritud Laulva revolutsiooni õhustikust, ei satu täna siiski soodsasse pinnasesse.

Nüüd lauludest. Sõltuvalt koori suutlikkusest ja dirigendi huvist, maitse-eelistusest jäävad esiletõstetud (ja teisedki) laulud kontserdisaalidesse. Tunda annab heliloojate distantseerumine koorimuusikast viimase 10 ? 12 aasta jooksul. Sageli arvatakse, et koorile on meelepärane vaid kas liedertafel?lik või mõni muu liiga tuntud (ehk lihtsustatud) väljenduslaad.

Ei ? koor on väga vastuvõtlik ka isikupärasemale helikeelele. Liigselt ?ära harmoniseeritud? ja otsast lõpuni ühekülgse faktuuriga laule on nad aastakümneid laulnud. Mõnigi fantastiline muusikaline kujund ei leia kahjuks edasiarendamist ja lisa, siit tulenevalt ka muusika vormiline hoomamatus. Koor on väga spetsiifiline instrument, parimgi muusikaline mõte ei realiseeru ?pilli? tundmata, ainult hääleliikide diapasoonide tabeli järgimisest jääb väheks. Koorimuusikaga rohkem kokku puutuvad heliloojad (näiteks R. Eespere, A. Ritsing, E. Meister, A. Kruusimäe, T. Kiilaspea) jõuavad selles osas paremate tulemusteni.

Praegune eesti kooride suutlikkuse diapasoon on tõepoolest väga lai. Vaatamata suurele laulude arvule (153), jääb tagasihoidlikumate võimalustega kooridele laulude valik siiski kesiseks (kui olla muusikalises maitses nõudlik).

Soovides lõpetada optimistlikumas võtmes: on hea märk, et mitmed kooriüritused on läbi viidud soliidselt, väärikalt, laia kõlapinna ja üldsuse (isegi meedia!) huvitundmisega, näiteks E. Mägi, G. Ernesaksa juubelikontserdid, kooriühingu aastakontsert ja kõnealune ürituski.

Kindlasti peaks selletaolist koorilaulude konkurssi edaspidigi korraldama, ainult alaline tähelepanu arendab soovitud mõtet.

Järeldus on paradoksaalne ? kui tundub, et me pole veel millekski päris valmis, siis on viimane aeg see käsile võtta.