Kontserdipeegel

Leelo Kõlar, Maris Pajuste, Saale Fischer

Harv kooslus „Helisev muusika …”: Iren Lille ja Reinut Tepi klavessiiniõhtu 21. II Mustpeade majas. Klaveriduette saame kuulda üsna sageli, samuti esineb meil mõnikord ka üksikuid klavessiniste. Kahe klavessinisti duo on aga pigem erandlik. Kaks klavessiini polnud Mustpeade majas üles seatud mitte Valgesse, vaid Olevi saali. See oli väga õige valik juba seal tekkiva intiimsema atmosfääri, aga ka akustika pärast. Loobumisega mängimisest Valges saalis oli välditud kiuslikku kaja, mis seal klahvpillide esituse sageli päris korralikult kõlaga üle ujutab. Olevi saal oli klavessiinimuusika sõpru tulvil. Kontserdikavas olid muu hulgas kahe juubilari heliteosed: Jean Philippe Rameau’ sünnist on sel aastal möödunud 330, Johann Ludwig Krebsi sünnist 300 aastat. Kava raamisid aga kuulsad Bachid: vanameister Johann Sebastian ja tema vanim poeg Wilhelm Friedemann. Sellel kontserdil esinenud peaksid kuulajaile juba tuttavad olema ja põhjalikumat tutvustamist ei vaja. Selgituseks ehk niipalju, et Iren Lill on viola da gamba mängija Holger Faust-Petersi ansamblipartner Saksamaal. Koos loodud ansambliga „focus baroque” on salvestatud CD 2010. ja 2012. aastal. Ka on Lill algatanud Türi kevadfestivali (2007), mille kunstiline juht ta on. Reinut Tepp on teinud koostööd arvukate kammerkoosseisudega, eriti märkimisväärne neist on Kremerata Baltica (kunstiline juht Gidon Kremer), millega aastast 1998 on kontserte antud kuulsatel lavadel. Ka on Tepp olnud paljude väljapaistvate interpreetide koostööpartner nii Eestis kui mujal maailmas. Ühtlasi õpetab ta klavessiini ja kammeransamblit Georg Otsa muusikakoolis ja EMTAs.

Kahe klavessiini kooskõla mõjus orkestraalselt, mängijatel oli hea teineteisemõistmine, imitatsioonilised kahekõned olid ilmekalt esil, vallatute ornamentide pits lõi mõttes paralleele rikkalike reljeefsete kujundite ja väänlevate sammastega vastava ajastu arhitektuurile. Kuigi kumbki mängija on omaette isiksus, ühendab sihiteadlikkus nad terviklikuks musitseerivaks koosluseks. Valitses põhiliselt positiivne toonus, rõõmus-reibas meeleolu, mõnus rütmiline pulseerimine.

Rameau’ muusika oli omamoodi teenäitajaks Haydnile ja Mozartile. Kavas mängitud palu oleme kuulnud erinevate pillidega kombinatsioonis (nagu see tollal enamasti triosonaatides oli levinud). Iren Lille sõnul on esitajad ise kohandanud selle muusikalise materjali kahele klavessiinile. Võib-olla kaotas teos seetõttu veidi oma värvikusest, kuid mitte oma muusikalisest karakterist. J. L. Krebs on Bachi innuka õpilasena loonud rohkesti just orelimuusikat, kuid see pole takistanud tal Bachi eeskujul kirjutada kahele klavessiinile. Kontserdi a-moll KrWV840 esituses paelus eriti aeglase keskosa laulev atmosfäär. W. F. Bachi kontsert duole F-duur F.10 on kirjutatud isa mõjutusel ja kipub stiililt juba barokiajastust välja kasvama. Nõudlik ja rikas kontrapunktiline faktuur kõlas erksalt ja väga heas koostöös. Mina jäin igatsema kõlalisi kontraste, erinevaid registreid. Eriti siis, kui teatud saatepartiid kippusid teise pilli temaatilist materjali üle koormama. Võib-olla aitaks erinev artikulatsioon? Ma ei tea …

J. S. Bachi kontserdil kahele klavessiinile C-duur BMW1061a on olemas ka orkestriga versioon. Seekord orkestrita mängituna ei kaotanud teos kohatisele rabedusele vaatamata oma ettekandelist mõjujõudu. Vahva fuuga pani kontserdile optimistliku punkti ja lisapalast polnud pääsu.

Leelo Kõlar

---

Virtuoosid suurel laval

Noorte interpreetide konkursside laureaadid Heigo Rosin (löökpillid), Madis Vilgats (tuuba), Kristi Hinsberg (klaver) 26. II Estonia kontserdisaalis.

Nagu interpreetide võistluste formaat harilikult ette näeb, peab mängija edu saavutamiseks panema välja kõik, mis tal näidata on. Ühe mängija meisterlikkuse määramisel on kõige lihtsam lähtuda tehnilistest oskustest, mistõttu kipub konkursirepertuaar keskenduma eelkõige virtuoospaladele. Sel kontserdil astusid üles Heigo Rosin ja Madis Vilgats, kaks 2012. aastal üleriigilisel puhk- ja löökpillimängijate konkursil esikoha pälvinud interpreeti. „Basskonstruktsioon”. Mõlemad esitasid sooloteoseid ning klaveril saatis Kristi Hinsberg. Nad esitlesidki end eelkõige noorte virtuoosidena, mis sümpaatsel kombel ei tähendanud ainult „Kimalase lennu” ja muude tehniliste „tüüp-palade” rägastikku. Kava koosnes viimase 40 aasta jooksul kirjutatud muusikast ja kõlas ka kaks esiettekannet: Rein Rannapi „Kõrberoos” („Desert Rose”, 2012) marimbale ning Ülo Kriguli „Basskonstruktsioonid” („Bass constructions”, 2013) tuuba, löökpillide ja klaveri triole.

Tegelikult leiab palju mängu- ja kõlavõimalusi pakkuv tuuba soolopillina kasutamist teenimatult vähe. Madis Vilgats esitas teoseid, mis tõid eriti eredalt välja tuuba kui mitmekülgse instrumendi. Kas konkursipalana (Georges Barboteu’ Prelüüd ja kadents) või spetsiaalselt nimekatele tuubamängijatele kirjutatud teosed (Anthony Plogi Kolm miniatuuri, L. Ray Strobeli „Dans Profundo”, Bruce Broughtoni Sonaat tuubale ja klaverile) tõusid kõik esile ülikiirete tehniliste passaažidega. Vilgats kandis need ette ka silmapaistva rahu ja kindlusega. Barboteu’ teoses köitsid vahelduvad dünaamikaefektid, kus Vilgats suutis sekundi jooksul sujuvalt liikuda pianissimo’st forte fortissimo’ni, mis täitis plahvatavalt kogu kontserdisaali. Erilist kontsentreeritust nõudsid Broughtoni Sonaadis pikad lüürilised meloodiad kõrgetes registrites. Meloodiad kõlasid küll kandvalt, kuid tundlikuma tunnetuse korral oleks teose mitmekülgne musikaalsus paremini esile tulnud. Vilgatsit klaveril saatnud Hinsbergi tuleb esile tõsta kui väga head partnerit. Tema mäng oli parajalt tagasihoidlik, jättes põhitähelepanu solistile, ent piisavas tasakaalus teose kompaktse üldmulje loomiseks.

Suure artistlikkusega löökpillimängija Heigo Rosin esitas eranditult eesti muusikat: ettekandele tulid Liis Viira, Raimo Kangro ja Rein Rannapi teosed marimbale ja Erkki-Sven Tüüri teos löökpillidele. Kangro „Display XII: Balls” ja Tüüri „Motus I” esitas ta hea tunnetuse ja kindlusega. Mõlema teose muutlikud ja efektsed rütmimängud paistsid tema natuuriga sobivat. Liis Viira „Tuulepesas” jäi aga teose dünaamiline plaan liialt ambitsioonika tempovaliku ja sellest tulenevate ebatäpsuste varju. Rosinale kirjutatud Rannapi „Kõrberoos” mõjus kavas helikeeleliselt kontrastse vahepalana. Lihtsatel harmooniatel ja meloodialiinidel baseeruvas teoses on ära kasutatud marimba loomupäraselt mahedat kõla, kuid kitšiliku „magususe” tõttu jättis see pigem nõutuks.

Ülo Krigulilt tellitud teoses sai ainsana kuulda interpreete koos musitseerimas. Väga huvitava dramaturgiaga teoses kasutas Krigul ära nii tuuba ja löökpillide koosmängu võimalikke jõulisi kõlaefekte kui andis võimaluse mõlemal instrumendil ka solistlikult särada.

Vilgatsi ja Rosina näol on ilmselgelt tegu väga võimekate instrumentalistidega – seda suutsid nad tehniliselt tõestada. Usun ka, et tegu on väga võimekate muusikutega – seda tõestavad nad loodetavasti säravamalt järgmisel kontserdil.

Maris Pajuste

---

Kõrgelt lendajad

„Helisev muusika …”: Anna-Liisa Bezrodny viiulil ja Irina Zahharenkova klaveril 28. II Mustpeade majas.

Kontserdi kavas olid paarikümne aasta jooksul (XIX sajandi lõpul ja XX algul) kirjutatud romantilise hõnguga sonaadid viiulile ja klaverile Claude Debussylt, Leoš Janáčekilt ja César Franckilt. Seega avanes võimalus kuulata kaunist prantsuse ja tšehhi muusikat, esitajateks meile tuntud instrumentalistid Anna-Liisa Bezrodny ja Irina Zahharenkova, kel juba lai rahvusvaheline lavakogemus, seljataga mitme rahvusvahelise konkursi võit ja kogutud rikkalik repertuaar. Sisukalt läbitud tegevus on kujundanud neist rikka muusikatunnetamise, suurepärase pillivaldamise ja artistliku üleolekuga esinejad, kes julgusega ja omanäoliselt realiseerivad ettekantava teose sisu. Nende mängu iseloomustab intensiivsus ja tahtmine südamest midagi pakkuda. Kasulik on siinkohal teada, et Bezrodny mängib nüüd värskelt Soomest saadud kuulsa XVII sajandi Itaalia viiulimeistri Amati viiulil, mille võimalused kahtlemata inspireerivad leidma huvitavaid lähenemisi.

Kontserdi avalooks valitud Debussy sonaadis g-moll avaldus mõlema artisti lennukas kujutlusvõime, isegi pisut nagu improvisatsiooniline mõttelaad, kuigi ikka autori antud kapriisse teksti rangetes piirides. Avar ja tundlik käsitlus I osas (Allegro vivo) pani huviga kuulama ootamatuid karakterimuutusi vahelduvate värvingutega episoodidena. Tekkis põnev klaveri-viiuli dialoog, kaotamata hetkekski pika arengujoone tunnetust. Eriti tahan kiita pianisti, kes tuli üllatavalt hästi toime valge saali klaveriga, võludes sealt välja rikka dünaamilise arsenali liblikalikust kergusest säravate sähvatusteni. Kavalalt ja peenetundeliselt lahendas duett II osa (Intermède: fantastique et léger). III osa (Finale: très animé) meenutab kohati veidi sama autori klaveripala „Aiad vihmas” meeleolusid. Üldtoonus tuli helge ja rõõmus, nõtke valsiliku keskosaga.

Kuigi Janáček kirjutas oma sonaadi viiulile ja klaverile JW VII/7 1914. aastal, sai see esmaesituse alles aastal 1921. Autor on kasutanud siin rahvuslikke (moraavia) tantsurütme ja imiteerib kohati rahvapille. I osas (Con moto) on klaver koormatud ohtrate arpedžodega viiulile taustaks. See oli väike ohumärk sellel klaveril selle kajava akustikaga saalis, kuid pianist vältis oskuslikult kõlalist paksust. II osa (Ballada: Con moto) lõi helgevärvilise looduspildi ojavulina ja linnulaulu sirinaga. III osa (Allegretto) muusikas on kasutatud lastelaulu või -tantsu ja see esitati mõlema mõnusas koostöös ilmeka kontrastsusega. IV osa (Adagio) oli antud eriti intensiivse kõlaga viiulilt. Sonaadist kujunes huviga jälgitav tasavägise kõlakäsitlusega kooslus.

Francki palju mängitud sonaat viiulile ja klaverile A-duur on maailmalavadel saanud hulgaliselt esituslikke lähtepunkte: teame üliromantilisi ja magusaid või rangemaid-kargemaid, kaldumistega teisele poole. Seekordne esitus tekitas publiku reaktsiooni põhjal otsustades kuulajates palju elevust. Esitus liikus ühest äärmusest teise: oli palju õrna ja intiimset, aga ka impulsiivset ja kirglikku. Kõik need iseloomujooned on selles muusikas kahtlemata olemas. Tundub, et küsimus on ehk rohkem proportsioonides ja dimensioonides.

I osa (Allegretto ben moderato) haaras kohe viiuli intensiivse kõlaga ja selline lähenemisviis paistis määravat kogu partnerite suhtlemise.

II osa (Allegro) rohkete nootidega klaveripartii sumbus paratamatult saali akustika mühinasse, kust oli äärmiselt raske kätte saada temaatilist materjali, mis jäi rohkem viiuli hooleks. Ega Zahharenkoval polnudki siin võimalik midagi päästa, vaatamata oma meisterlikule klaverikäsitlusele.

III osa (Recitativo-Fantasia: Ben moderato) mõjus dramaatiliselt oma pikkade sissejuhatavate kadentsidega viiulilt, luues kontrasti kaunitele järgnevatele õrnadele pianissimo’tele.

Ootasin IV osas (Allegretto poco mosso) sundimatut sirgjoonelist ja otsekohest rõõmu vältimaks pisinüansside võlude lõksu. Kogu sonaadist jäi mulje, et mängitakse suure kiindumusega, aga tekkis soov pp ja ff vahel kuulda ka teistsugustes kõlagradatsioonides nüansse, mida selle muusika sisemised väärtused igatsevad. Kuid veenva ja mõjuva esinemiskultuuriga on see ansambel ju oma võimete tipus! Muidugi võluti välja ka lisapala.

Ka seekord oli EIL truuks jäänud heale traditsioonile alustada kontserti noore, alles kujuneva interpreedi esinemisega. Muusikakeskkooli V klassi õpilane Caro-Lyn Irjas esitas viiulil Mozarti Saksa tantsu D-duur KV 509 enesestmõistetava enesekindluse ja sobiva meeleoluga, korrastades kuulajate kõrvad järgnevaks kontserdiks.

Leelo Kõlar

---

Ja Jumal nägi, et see hea oli

Haydni oratoorium „Loomine”: Aile Asszonyi (sopran), Mati Turi (tenor), Konstantin Wolff (bass, Saksamaa) Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Daniel Reuss 1. III Estonia kontserdisaalis.

Esimesel kevadkuisel, kuigi ilma poolest talvisel õhtul oli Estonia kontserdisaali tulnutel põhjust lootusrikkalt mõtiskleda peatse tärkamise, pungumise, linnukeste ja noore rohu peale. Ka Issanda loomaaed, Aadam ja Eeva olid kohal – Filharmoonia kammerkoor jätkas klassitsismiajastu vokaalsuurvormide ettekandmist Joseph Haydni „Loomisega”. Olgu meenutatud, et detsembrikuus kõlasid EFK-lt Mozarti „Kroonimismissa” ja Haydni „Te Deum”.

Kolmeosaline oratoorium põhineb vana testamendi maailma loomise lool, algab kaosest enne taeva ja maa loomist ning lõpeb stseeniga enne Aadama ja Eeva väljaajamist paradiisist. Piibliteksti on libretist parun Gottfried van Swieten vürtsitanud Jumala kätetöö fantaasiaküllaste kirjeldustega: laka lenneldes hüplev hobu, väänlev kala, parvena keerlev putukate vägi jne, jätkates kolmandas osas religioosse teose kohta peaaegu blasfeemiliselt mõjuva Aadama ja Eeva armumannavahuga. Haydn on kogu selle ilmaime valanud ideaalselt passivasse muusikalisse materjali. Tulemuseks on kõige paremas mõttes täielik kino, et mitte öelda commedia per musica, mis Jumala abiga sai hitiks alates esiettekandest 1799. aastal Viini Burgtheateris.

Igati teose vääriline oli ka märtsiõhtune ettekanne Tallinnas. Ei tea, kas oma osa oli sellel, et nii ERSO kui kammerkoor on teost varem esitanud. Olgu siis veel eraldi kiidetud dirigent Daniel Reussi, kelle rolli õnnestunud esituses ei saa kuidagi alahinnata, ja soliste: Aile Asszonyit (Gabriel, Eeva), Mati Turit (Uriel) ning Konstantin Wolffi (Rafael, Aadam). Kõik kolm nii ooperilaval kui suurvormide esitamisel rahvusvahelisel areenil ilma teinud solisti olid „Loomise” ettekandeks väga hea valik. Teose nauditavaks ja elavaks laulmisel hädavajalik näitlejameisterlikkus ja vokaalne materjal olid solistidel lihtsalt viimase peal – ei läbi öö hiiliv kuu ega kõike laastav vihmavaling pääsenud üle huulte ilma vastava afektita, heas saksakeelses häälduses veel peale selle.

Sopranile loodud Gabrieli (ja kolmandas osas Eeva) roll on sisult kahjuks vähem tänuväärne, sest laseb solistil end näidata peaasjalikult ainult ühest, „ilusast” küljest: ikka need lõhnavad lilled ja lõokese rõõmus laul. Just kolmandas, Aadama-Eeva „tü-tü-tü”-osas, oleks peale „ilusa” esituse tahtnud seetõttu solistilt saada ehk julgemat värvi, atitüüdi ja vindi kerget ülekeeramist à la Patricia Petibon. Põhimõtteliselt oleks vist isegi hoogne ripsmete plaksutamine andnud hea efekti näiteks Aadama-Eeva kudrutavas duetis, kus orkester vakatab, et Eeva saaks ihuüksi aegluubis õhata: „der Bluuuumen Duuuuft”! Samuti oleks võinud ka continuo kolmandas osas näiteks utreerida kohta „Nii määras Issand” („So hat’s der Herr bestimmt”), mida Haydn muusikas kujutab Jumala näpuviibutustena kõlavate akordidena, ja klavessiin aitab väljuda Eeva retsitatiivides tavapärasest keskmisest registrist sillerdama kõrgematele korrustele, näiteks. Kindlasti oleks niigi muhelev publik ka sellised ulakused hästi vastu võtnud.

Enda häbiks pean tunnistama, et ei teadnud täpselt, mida ERSO-Haydni konstellatsioonist oodata. Kokkuvõttes aga ületas orkester (kontsertmeister Sandis Šteinbergs) arglikud ootused mitu korda. Esitus oli nõtke, elav, värviküllane, heas balansis ja kooskõlas nii solistide kui kooriga. Eraldi märkimist väärib ka seekordne keelpillide paigutus laval, see järgis Haydni-aegseid traditsioone: esimesed viiulid ja tšellod dirigendi vasakul käel, teised viiulid, vioolad ja kontrabassid paremal käel. Continuo-klahvpilli paigutamine otse dirigendipuldi vastu, mitte kuskile taha ära, on Reussi dirigendikäekirja üks omaseid jooni, mistõttu vaiksekõlaline positiivorel või klavessiin tõuseb modernses orkestris vormitäiteliselt kohalt sisulisse, akustiliselt kõnekasse rolli.

Saale Fischer