Konformistlikuks kiskuv (etno)futurism

KERRI KOTTA

Von Krahli teatri ja Nargen Opera ühislavastus „Sünnisõnad“ Veljo Tormise muusikale (peale nimiteose on kasutatud „Loomist“ „Isuri eeposest“, „Ütles Lembitut“, „„Kalevala“ XVII runo“, „Pärismaalase laulukest“, „Nelja etüüdi Juhan Viidinguga“ ja ballaadi „Laevas lauldakse“), seadnud Tõnu Kõrvits.

Lavastaja Peeter Jalakas, muusikaline juht Tõnu Kaljuste, kunstnikud Kärt Ojavee ja Edith Karlson, lavakujundus Peeter Jalakas, Enar Tarmo, Kärt Ojavee ja Edith Karlson, videokunstnikud Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi, Simona Orinska, Peeter Jalaka ja trupi koreograafia, graafiline kujundaja Margus Tamm, valguskujundajad Rommi Ruttas, Allan Räim, Madis Kirkmann ja Sten Valgus, Haar Tammiku heli.

Laval olid runolaulja Ilona Korhonen (Soome), Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Viljandi Drumlab (Silver Ulvik, François Archanjo, Urmas Pitsi ja Siim Koppel), Simona Orinska (Läti), Ieva Putniņa (Läti), Ragne Veensalu, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jaan Väärt ja Taavi Eelmaa. Tekste lugesid Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Ragne Veensalu, Ott Kartau ja Ivo Reinok. Helilindilt kõlasid Tallinna Kammerorkester, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Kristi Mühling (kannel).

Esietendus 7. VIII Noblessneri valukojas.

Lavastusse oli selle tegelaskujude näol programmeeritud soovimatu koomiline aspekt – ürgjõudude sümbolid mõjusid pigem naljakate muinasjutukollidena.

Kris Moor

Hoolimata lavastaja Peeter Jalaka kavalehe saatesõnas väljendatud taotlustest „liikuda välja tavapärase etendamiskunsti antustest“, paigutub kontsertlavastus „Sünnisõnad“ vähemalt muusikalooliselt üsna pikaajalisse traditsiooni. Tegemist on omalaadse nähtusega, mida on näiteks kirjeldanud Levon Akopjan Dmitri Šostakovitši Teise sümfoonia vormistruktuuri tõlgendamisel, s.o eklektilisse kontsert­etenduse vormi valatud soterioloogilise ehk lunastusmüüdiga, mis omandas XX sajandi alguse futurismi ja revolutsioonijärgse, 1920ndate Venemaa kontekstis ilmaliku sisu. Eklektilisest ja kapriissest vormist hoolimata läbib selline kontsert­etendus Akopjani sõnul alati kindlad arengustaadiumid: loomiseelne kaos ja loomisakt ise, oleva polariseerumine antagonistlikuks heaks ja kurjaks, hea ja kurja vaheline võitlus ning hea võit ehk lunastusakt.

Muidugi iseloomustab teleoloogiline mõtlemine õhtumaade muusikat üldisemalt – mõeldagu kas või Beethoveni IX sümfooniale –, kuid olulise rolli näib see omandavat kontekstis, kus traditsioonilised vormiskeemid hüljatakse. Veljo Tormise loomingul põhinevas „Sünnisõnades“ on olemas nii loomislugu kui ka dualistlikust eksistentsist välja kasvav konflikt, kuid nii regilaulu kui ka Tormise muusikalisele maailmale iseloomulikult ei lahene see mitte hea võidus kurja üle, vaid kahe vastandi kokkusulamises, eksistentsi vastuolulisuse tunnistamises sellisena, nagu see on.

Seejuures näis „Sünnisõnade“ detailirohke lavastuse ja muusika rõhutatult lineaarse struktuuri vahel tekkivat teatav vastuolu. Erinevalt muusikast võib Jalaka lavastust pidada žanriliselt ootuspäraseks: kujundlikus plaanis mängis see mitmete viidete ja tsitaatidega, mis võisid avalduda nii visuaalsete metafooride ja üldistuste kui ka lameda illustratiivsusena. Viimane on muide ka Akopjani kirjeldatud kontsertetenduse kui spetsiifilise formaadi üks iseloomulik tunnus, kuid selle lavastuse puhul ei tundunud see olevat taotluslik. Samuti oli lavastusse selle tegelaskujude näol programmeeritud soovimatu koomiline aspekt – ürgjõudude sümbolid mõjusid pigem naljakate muinasjutukollidena –, mistõttu lavastusse komponeeritud koomilised efektid mõjusid omakorda kunstlike ja tehtutena.

Üleüldse näis olevat midagi lahti lavastuse tempoga: sündmuste kulg oli kas liiga kiire või liiga aeglane, mis võis olla põhjustatud sellest, et polnud leitud sobivat tasakaalu vaatemängulisuse ja staatika vahel. Mainitud kaks aspekti kippusid üksteist vastastikku tühistama: muutuste läbimõtlemata rütm hakkas lavastuse staatilist poolt murendama, kuid visuaalsete sündmuste vaheldumine polnud ka nii kiire, et publiku tähelepanu jätkuvalt vaid üllatusmomendile panustades ülal hoida. Kui võrrelda Jalaka tööd mõne samalaadse vahetu eelkäijaga – ja viiteid lavastus selleks andis –, siis puudus siin Robert Wilsoni „Aadama passiooni“ maniakaalne steriilsus, aga ka Martti Helde „Vanamehe ja mere“ sügavus ja läbitunnetatus. Kahe eelmainitud lavastusega võrreldes oli Jalakas jäänud kuhugi vahepeale: tegu oli professionaalse, kuid mugava libisemisega mööda pealispinda.

Erinevalt lavastusest põhines kontsertetenduse muusika klassikalisel dramaturgial. Tormise teoste katkendid olid ühendatud viisil, mis andis tulemuseks üsna veenva muusikalise terviku: sobivalt doseeritud kulminatsioonid, muusikaliste kontrastide ja pidevuse hea tasakaal oli seotud üsna range vormi­struktuuriga, mida raamistasid refrääniliselt korduvad lõigud teosest „Ütles Lembitu“. Siiski oli kahetsusväärne, et suur osa muusikast mängiti ette fonogrammilt, mis eluväge ning selle loomulikkust ja spontaansust pühitsevas lavastuses mõjus rõhutatult kunstlikuna. Lavastuses reaalselt kaasa löönud jõudude, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kanda jäi seetõttu etenduse muusikaline põhiraskus, millega nad Tõnu Kaljuste loitsival juhatusel ning Ilona Korhoneni mõjuva ja samal ajal ka loomuliku vokaaliga haakudes siiski üsna veenvalt hakkama said.

Lõpetuseks. Akopjani kirjeldatud Nõukogude Venemaa 1920ndate massi­spektaaklid, kus põimusid futuristlik ja tulevikku vaatav esteetika ning mütoloogiline mõtlemine, olid katsed anda edasi paratamatult saabuva maailmarevolutsiooni eelaimdust. Ainult et Jalaka lavastuses jäi tulevikuvisioon nõrgaks ning pigem sedastas lavastus konformistlikult valitseva status quo kui konteksti, kus vastandite ületamine/kokkusulatamine on (loodetavasti) võimalik. Kuigi Jalaka sõnul oli tema eesmärk liikuda argipäevast väljapoole, otsida kujundeid ja lavalist olemist seal, kus „asjadel ei ole nimesid“, tundub ta lavastus lõpuks ikkagi väikekodanlikuna näivat „tavalist“ pühitsevat, millest andis tunnistust ka etenduse lõpus lavale liikuvate kooriliikmete igapäevane, lavategelastele selgelt vastanduv riietus.