Kolm kannelt kevadet värvimas

Kolm vägevat naist, kasvavast puust inimese käe läbi pilliks vormunud tükk loodust süles, näppisid pillikeeli, kutsudes oma viisidega kevadet.

NATALI PONETAJEV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kolme kandle tuuri kontsert 17. IV Nõmme kultuurikeskuses. Esinesid kandlemängijad Laima Jansone, Maija Pokela ja Eva Väljaots.

Jürikuu keskpaiku tõi Eesti pärimusmuusika keskuse algatatud ja korraldatud kontserdireis kokku kolm suurepärast ja omanäolist kandlemängijat kolmest riigist. Need olid Laima Jansone Lätist, Maija Pokela Soomest ning Eva Väljaots Eestist. Igaüks avas oma pilli – kokle, kantele ja kandle – kaudu selle pealtnäha väikese instrumendi heliseva sisemaailma, tutvustades publikule eri tehnikaid ja kandlemuusika võimalusi. Peale kandlemängu seob muusikuid eri aegadel õppimine Sibeliuse akadeemias, kuid kokku olid nad kutsutud sellele kontserdituurile.

Kolme kandle tuur käis läbi viis kandlekogukonda üle Eesti. Alustati Orissaare kultuurimajast, seejärel kõlasid kandled Juuru rahvamajas ja Nõuni kultuurimajas. Viljandis pärimusmuusika aidas toimunud kontsert oli osa IV väikekandlefestivalist, kuhu olid kokku kutsutud väikekandlehuvilised, et päeva jooksul jagada vaba lava, õpitubade, koosmängu ja muu tegevuse kaudu ühist rõõmu armastatud pillist. Peale õhtuse kontserdi andsid tuuril osalenud kandlemängijad festivalil ka õpitubasid. See ei olnud siiski veel kõik – tuuri lõpuks jõuti ka pealinna. Käisin kuulamas nende viimast kontserti Nõmme kultuurikeskuses.

Enne kontserdi algust näis Nõmme kultuurikeskuse lava oma punaste voogavate kardinatega ja lavaauku ääristavate säravkollaste lambipirnidega kui kõrgel seisev teatrilava. Kontserdi algul krooniti laval ootavad kandled kuningateks ja nende mängijad kuningannadeks lihtsal ja siiral moel, ebaloomuliku pidulikkuseta. Muusikutest õhkus lavalt soojust, üksteise imetlust ja toetust ning kandlehääled ühendasid esinejaid ja saalis istujaid, pugedes neile üha sügavamale hinge.

Oli tunda, kuidas kandlemuusika oli jõudnud õigesse kohta. Peale kohaliku rahva oli muidugi kontserdile tulnud ka tõelisi fänne. Seda tõendasid nii kandlekotiga saabujad ja kontserdi ajal aeg-ajalt tõusvad pildiaparaadid kui ka tähele­panelikult jälgivad silmad. Üksmeelne aplaus kõlas kammerliku publikuarvu kohta nõnda valjult ja pikalt pärast igat kõlanud lugu.

Kontserdi ülesehitus oli esiti pisut võõras. Seda raamisid alguses ja lõpus kõlanud ühislood, kuid kontserdi põhiosa moodustasid muusikute soolonumbrid. Oleks võinud arvata, et kontsert on üles ehitatud muusikute kaupa, kuid pärast igat aplausi võttis järje üle uus mängija, kes kudus kandlekangast risti-rästi üle lava aina tugevamaks ja kirjumaks. Kandlemängijate pidev vaheldumine tegi kontserdi omanäoliseks ja põnevaks. Olgugi et mängiti sarnaseid pille, oli muusikute helikeel, suhe oma pilli ja sellel kõlava muusikaga väga isesugune. Paar korda oli pisut kahju äsja tekkinud meeleolu uue loo tulekul lendu lasta, kuid just see tegigi kontserdil kõlanud lood igaühe eraldi meeldejäävaks ja oma uudsusega rikastavaks. Huviga uusi lugusid oodates, et kõigi mängijate muusikamaailma lugu loo haaval tundma õppida, kulges pikk pooleteisttunnine kontsert voogavalt ja peaaegu märkamatult.

Kolme kandlemängija käes kõlas kontserdil kokku kuus eri kannelt. Fotol esinevad koos Eva Väljaots, Laima Jansone ja Maija Pokela.

Annika Vihmann / Eesti Pärimusmuusika Keskus

Eva Väljaotsa muusika on mulle varasemast tuttav ning ehk ka seepärast haaras selles kontserdiformaadis kõige kiiremini oma valdusse. Peale samal ajal Viljandis toimuva väikekandlefestivali oli tuur kavalalt ajastatud Eva Väljaotsa esimese sooloalbumi ilmumise nädalale. Albumi „Hundinuiaõis“ nimilugu, mida olin kuulnud virtuaalselt, rabas mind oma väljendusjõuga elavas ettekandes veel enam. Eval oli kaasas kolm väikekannelt ning seda lugu esitas ta neist kõige väiksemal pillil. Eva enda valmistatud kannel, millele on pandud Hiiu kandlega sarnased keeled, täitis kumeda võimenduse abil tekitatud häälega kogu saali. Väikesest pillist pulbitsev kordusrohke helimaastik kirjeldas minu meelest väga täpselt ühtaegu kihavat ja kerges tuules õõtsuvat veeäärset elu, luues selgeid kujutluspilte.

Eva Väljaotsa loomingule iseloomulik helipiltide loomine, improvisatsioonilisus, tundlik dünaamika ja oma pillil kõlade otsimine nõuavad kuulajalt süüvimist ja tähelepanu. Seejuures kostab mitmest tema loost traditsioonitundlikkust ja tantsulisust, mis tekitab lõputu keerlemise tunde. Eva tagasihoidliku lavaoleku juures on just muusika see, mis tungib oma sisendusjõuga publikule õige lähedale.

Kolme kandlemängija käes kõlas kontserdi jooksul kokku kuus eri kannelt. Laima Jansonel oli kaasas kaks pilli: väike kokle, mida mängitakse traditsiooniliselt laua peal, ning teine suurem Latgale kokle. Jansone mängustiil oli teistega võrreldes kõige jõulisem ning kergelt kehaga kaasa õõtsumine andis tema esinemisele hoogu ja voogavust. Laima Jansone valdab meisterlikult läti kandle­traditsiooni, on seejuures avardanud mängutehnikaid ja võtnud omaks žanre nagu etno jazz, ambient ja klassikaline muusika. Nii kõlalt kui ka visuaalselt köitvad mänguvõtted, näiteks pilli vastu löömine ja kitarri meenutavad laia tõmbega akordid, mis võinuks vabalt kõlada ka mõne singer songwriter’i hiti saateks, panid jala ja pea muusika rütmis kaasa nõksuma. Tema mängus põimus traditsiooniline hoog improvisatsioonilisuse ja džässilike akordidega ning nii kasvas tuttav traditsiooniline läti tantsu­viis „Mugurdancis“ üle põnevaks ja lustlikuks muusikakeeriseks.

Maija Pokela on laia profiiliga muusik ning tegutseb mitmes bändis ja projektis. Eri stiilidest mõjutatuna kõlasid traditsioonilised soome lood kaasahaaravalt tänapäevaselt ning temagi mäng pani publiku kaasa gruuvima. Maija Pokela esitas kandle saatel ka mitu laulu, nende seas nii rõõmsaid viise kui ka valulikke armastusballaade. Viimasel ajal on ta nimelt süüvinud Loode-Soomest pärit rahvalauludesse. Seejuures peab ta oma kireks kandle kasutamist rütmiinstrumendina traditsiooniliste lugude saateks ja gruuvide loomist ning seda oli kuulda kontserdil tema professionaalses esinemises.

Iga kandlemängija loomingust mängiti kontserdi lõpuosas üks pala ühiselt. Kõigepealt kõlas Laima Jansone lugu, mille nimeks ütles ta naljatades tol päeval olevat „Kolmel kandlel“. Seejärel esitati Maija Pokela kandlelugu „Merineitsi“, mille hoog viis mõtted suvistele folgifestivalidele, ning lisaloona lõpetas kolme tippkandlemängija kontserdi Eva Väljaotsa kirjutatud tantsuline „Augusti polka“.

Kolme kandle kõrvutamine juhtis tähelepanu ka pillile. Kui näiteks torupilli puhul on tema rahvusteülene haare teada ka pärimusmuusikast kaugete inimeste seas – tänu muidugi šoti torupillile –, siis kandle rahvusvaheline levik ja eri tüübid pole ehk nõnda üldisse teadmisesse veel kinnistunud. Seega oli kontsert ühtlasi hariv teenäitaja ja osutas meie ühisosale naaberriikide rahvastega ning kandle, kantele ja kokle sugulusele.

Kui mõnel instrumendil on minu kujutluses kindel aeg või nägu, siis kontserti kuulates tekkis mul selge veendumus kandlest kui kevade pillist. Särisevate ning ühtaegu õrnade keelte kõlast õhkus värskust ja kuuldusi uue algusest. Kolm vägevat naist, kasvavast puust inimese käe läbi pilliks vormunud tükk loodust süles, näppisid pillikeeli, kutsudes oma viisidega kevadet. Jumalate pilliks hüütud kannel sobitus hästi ülestõusmispühade aega ning kui pärast kontserti rongijaama poole astusin, puhus kusagilt helge kolme kandle tuul.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht