Kõlakoda – musikaalsete maalide maailma s
Lapsena elasin ma Kalamajas, mis polnud juba ammu enam mingi kalade maja, sest meri oli inimeste eest lukku pandud. Ja luku võti tundus olevat Patarei tänaval, kus laius vangimaja, millele keegi naljalt ligilähedalegi minna ei julgenud. Kuid mere laul oli siiski kuulda, ja kui vene sõdurid marssisid rivis Kalamaja sauna, kaenla all ajalehtedesse keeratud puhas pesu, siis kõlas nende suust uljas vene rivilaul. Ei osanud seda kõike küll seostada muusikaga. Need olid lihtsalt hääled, helid, mis kuulusid agulisse, nagu seda olid ka lihakarni müüja kirvelöögid lihakehade pihta. Kuid otse üle tee elasid mu klassiõde ja ta noorem vend. Lapsed nagu lapsed ikka.
Välja arvatud see, et nende isa oli eriline. Tal oli toas klaver, päris suur ja tõeline klaver. Ning ta istus selle taga, mängis vahel mõne noodi ka siis, kui mängisime sealses umbekasvanud aias. Ja kandis paberile mingeid kummalisi märke. Neid märke kandis ta hoolikalt, suisa pühalikult tušiga ja sulega, nii et need konksud ja paunad ja kõverikud said igaüks oma koha paberil valmis joontele. Mulle öeldi, et isa on Estonia teatris noodigraafik, mis tähendas seda, et ta joonistas noote paberile, et nende järele saaks muusikat mängida. See noodigraafika asi sai mulle selgemaks algkoolis, kus meie muusikaõpetaja Kikerpuu seletas, mida üks või teine märk tähendab. Miks seda seletamist vaja oli, ega sellist küsimust ei tekkinudki. Ja et need noodid tundusid nii ilusad, siis sai teada võetud ka. Mis siis, et nende järgi ei osanud laulda, pillimängimisest puhumata. Noodimärgid elasid omaette mingis ilusas ja suletud ning salapärases maailmas.
Nootide ebaloogiline loogika
Noodimaailm elab oma loogika kohaselt. Ühes oktavis on kaksteist nimega nooti, kuid nende tähistamiseks ainult seitse tähte A-st G-ni – või siis seitse silpi do-st si-ni. See tundub eksitav. Kanada muusikapsühholoog Daniel Levitin põhjendab seda nõnda, et muusikuid koheldi sajandite vältel teenijatena: nad pidid koos teenritega sööma ja sisenema losside tagaustest. Ja võib-olla seepärast leiutasid nad sellise muusika tähistamise süsteemi, et mittemuusikud end ebamugavalt tunneksid. Pole ju mingit ratsionaalset põhjust, miks ülejäänud viis nooti peaksid olema liitnimedega nagu mi-bemoll või Fis (s.t fa-diees).
Ebamugavalt ei tunne muusikud end juba ammu, ja kui nad ka sisenevad kontserdimajade tagaustest, siis tahaks suur osa kuulajaskonnast koos nendega sealt sisse saada. Kunstnikudki on muusikat läbi aegade hinnanud ja muusikariistad ise pole kunagi olnud ainult muusikategemiseks ja kõrvale kuulmiseks, vaid midagi erilist ka silmale. Kui vaatame Egiptuse harfi, Pärsia lautot või Hiina mandoliini, mida kunstnikud on jäädvustanud, siis ei kuule me küll nende helisid, kuid näeme, et need helid võisid olla üsna nauditavad. Ja ega Stradivari viiul ja selle järeltulijad ole nii graatsilise moega üksnes seepärast, et kõlavaid ja puhtaid helisid tekitada. Ehk ikka ka sellepärast, et kuulajal oleks midagi ka silmaga vaadata. Roomas, üsna Rooma riigi aegse Circus Maximus’e ja Marcelluse teatri vahel, asub üks antiikajaga võrreldes tagasihoidlik ehitis. Pealtnäha justkui mingi ladu või odav väljamüügikoht, ent kui sinna siseneda, üllatab see oma rangevõitu, ent suisa matemaatiliselt selge ja mõistetava ruumi- ja dekoorikeelega. See on VI sajandist pärit varase kristluse kirik Santa Maria in Cosmedin, kuhu geomeetrilise ornamentika meistrid kosmaadid ehitasid ka kirikulaulude õpetamiseks Schola Cantorum’i. Selles kaunis arhitektoonikas õpetati vaimulikke Gregoriuse laule. Küllap siis tunnetati vajadust võimendada nende laulude muusikalist sõnumit ka kolmemõõtmelise ehituskunsti keele läbi. Itaalia muusikateadlane Luciano Alberti on oma raamatu „Music of the Western World” („Läänemaailma muusika”) jaotanud peaaegu võrdselt sõna ja pildi (maal, graafika, plakatid, fotod) vahel. Nii on see nelja aastakümne tagune käsitlus justkui teejuht maailma, kus tegelikult ei ole võimalik eristada muusikat, kunsti, teatrit, kirjandust ja arhitektuuri. Näiteks Prantsusmaa XIV sajandi Ars Nova, mis tõi muusikasse seni valitsenud kolmelöögilise taktimõõdu asemel dünaamilisema kahemõõdulise, väljendus ka kujutavas kunstis ja arhitektuuris.
Muusikat täis maalid
Vahel võib maal olla lausa muusikat täis. Flaami XVII sajandi maalikunstniku Jan Brueghel vanema maal „Kuulmine” on tuba täis kuhjatud kõikvõimalikke helitekitajaid: põhiliselt on need mitmesugused keelpillid, ent on ka puhk- ja klahvpille. Ei puudu ka tiksuvate kellade armee ning papagoid toas ja looduses elavad linnud akna taga. On hirvekesi, lõvisid, kasse, inimesi ja muid elajaid. Mine tea, ehk kusagil ahju taga ka mõni kilk siristamas. Pianiino eellasi tavatseti ääretasa üle maalida ja orelid valmistati kui uhked gooti katedraalide mudelid. Siiski on kuulsad orelid olnud vahel üsna tagasihoidlikud, näiteks Bachi orel tema Arnstadti kodumajas.
Ühel XVII sajandi gravüüril on kujutatud muusikut, kes on üleni riietatud muusikariistadesse. Inglid ja igasugu pasunad on käinud käsikäes nagu nõiad ja luuad. Muusikute käekiri on olnud omamoodi kalligraafiline nagu noodigraafika. Nii nagu näiteks Ludwig van Beethoveni 1802. aasta oktoobris kirjutatud „Heiligenstadt Testament”, kus ta avaldab, et jääb varsti kurdiks. Muusika ei kõla mitte ainult maalidel, vaid ka plakatitel. Kuulsad on norralase Edvard Munchi plakat Henrik Ibseni „Peer Gyntile”, millele komponeeris muusika Edvard Grieg. Ja muidugi prantslase Henri de Toulouse-Lautreci plakatiloomingul, nagu tantsijanna Jane Avrilile pühendatud plakatitel. Soomlane Akseli Gallen-Kallela jäädvustas oma kuulsaimas Kalevala illustratsioonis välgu ja paugu, sellele sekundeeris omakorda Jean Sibeliuse muusika. Kui XX sajandi hakul kadus muusikast dissonantsi ja konsonantsi vastasseis ja AustriaAmeerika helilooja Arnold Schönbergi algatusel sai eluõiguse atonaalne muusika, toimusid suured muudatused ka maalikunstis. Seda väljendasid näiteks hispaanlane Juan Gris ja muusikust kunstnik sakslane Paul Klee.
Hiljem maalis hollandlane Piet Mondrian Ameerikas 1944. aastal oma „Victory BoogieWoogie” ja ilmusid välja venelase Vassili Kandinski „Yellow Accompaniment” ning vene juudi Marc Chagalli „Les Mariés de la Tour Eiffel”. Nii et muusika osutub teiste kultuuriilmingutega seotumaks kui esmapilgul tundub. Maailma teraliseks muutumine, mida teaduses põhjendas kvantmehaanika, ning aja ja gravitatsiooni sidumine kolmemõõtmelise ruumiga, millega tegeles relatiivsusteooria, sai muusika abil kuuldavaks meie kõrvadele. Pablo Picasso naasis kubismi 1921. aastal oma maalidega „Kolm muusikut”, kus on kujutatud Pierrot, Arlekiin ja munk mängimas klarnetit ja kitarri ning hoidmas põlvedel noodipaberit. Need ei ole elusolendid, need on maskid, mis vaid eksponeerivad musitseerimise võimalust, ja millega justkui polemiseeris Fernand Legér’ samanimeline maal, millel näeme kolme musitseerivat ja elus inimest akordioni, kontrabassi ja tuubaga. Muusika on mõjutanud ka ajalugu. Ikka ja jälle on sõjaväed üksteise vastu lahingusse astunud pasunakooride mürtsudes. „Ja Mooses läkitas sõtta need tuhat meest igast suguharust, nemad ja preester Eleasari poja Piinehasi, kellel olid kaasas pühad riistad ja märgupasunad,” on kirjas Moosese 4. raamatus. Kõige kuulsamad ajaloolised muusikariistad on küllap piiblis kirjeldatud Jeeriku pasunad, mis israeliitidest preestrite puhutuna purustasid selle linna müürid. Sellest hoolimata pretendeerib Jeeriku kõige vanema pidevalt asustatud linna nimele. Küllap siis pasunad mõne linnakodaniku ikka ellu jätsid.