Kõla ja kirg Tartu ülikooli aulas
Tanel Joametsa klaveriõhtu 31. II Tartu ülikooli aulas. Märtsikuu viimasel õhtul oli Tartu ülikooli aulas teine kontsert uuel valgel Steinwayl, solistiks Tanel Joamets, kavas Tubin, Debussy, Skrjabin ja Schubert. Pianist oli selle programmiga just käinud Venemaa tuuril, andnud kümneid kontserte, seega oli tegu sissemängitud ja küpse kavaga. Tanel Joametsa kontserdid on mulle alati sügava mulje jätnud. Ta on ülimalt sugestiivne ja omanäoline pianist, kelle esitus ei jäta kunagi külmaks, isegi kui kõigega ei pruugi nõus olla.
Kui Kalle Randalu kontserdil, millega ametlikult uus instrument sisse õnnistati, jäi uue klaveri kõlavõimaluste osas veel küsimusi, siis nüüd sai see pill põhjalikult läbi uuritud. Joametsa kõlapalett on väga lai, ulatudes vaevukuuldavast (ent ometi helisevast!) pianissimo hingusest kuni kõrvulukustava fortissimo’ni. Just kõla, eriti piano värvide rikkus ja hingestatus on see, mis kütkestab mind Joametsa mängu puhul kõige rohkem. Tekkis mulje lausa arhitektoonilisest helimaailmast: justkui riputaks pianist helisevaid kõlapilvi ja sambaid õhku ning ehitaks neist õhulisi losse. Sellesarnast kuulajat endasse haaravat kõlade labürinti olen kogenud veel näiteks Arkadi Volodosi Skrjabini-esituses. Kontsert algas Eduard Tubina „Ballaadiga Mart Saare teemale”. Muusika hakkas elama ja hingama esimesest hetkest, juba esimene teema esitus laskis aimata kogu ees ootavat draamat. „Ballaadi” teist nii lõhestavalt valusat, samas vormiselget ja kompaktset esitust ei meenugi.
Ainus kriitika oleks, et suuremates kulminatsioonides lämmatas kõmisev bass tiiskanti, ent teose tervikmuljet see ei seganud. Joamets on tuntud oma Skrjabini interpretatsiooni poolest; kahel korral on ta Venemaal Skrjabini konkursil ka finaali jõudnud ning korra pälvinud laureaaditiitli. Sel kontserdil esitas ta valiku Skrjabini etüüde. Neist moodustus dramaatiline tervik, mis hõlmas meeleolusid unistavast, pisut hajevil olekust etüüdis op. 2 cis-moll kuni traagilise karjeni kuulsas dis-moll etüüdis op. 8. Väga harva kuuleb kontserdil sellist tunnete diapasooni ja ekstaasini ulatuvat kirglikkust. Ehk ainult kontserdi lõpuloos – Schuberti Sonaadis Es-duur – väsis kõrv pisut Joametsale omasest impressionistlikust kõlapildist ning hakkas igatsema ka tihedamat laulvat tooni ja selgemalt (ning lihtsamalt) läbi viidud teemasid. Ometi oli ka selline Schuberti käsitlus veenev ja kahtlemata isikupärane. Esines lausa hingematvaid hetki, kuigi tervik jäi pisut laialivalguvaks. See-eest täiesti lummasid Debussy „Prelüüdid”!
Siin pääses täiel määral maksvusele Joametsa suurim anne: manada silme ette pilte, lõhnu, puudutusi. Ühtäkki hajus klaver, saal oma valgete sammastega, kogu reaalsus – oli vaid hubisev, värelev, sillerdav kõlade maailm. Eriti jäi meelde muusika nõtke hingamine ja õhuline liikumine palas „Purjed”, hispaanialik temperament ja igatsus „Katkestatud serenaadis”, vaikne muhe muie „Pucki tantsus”, võib-olla eriti aga see, kuidas igal viimasel kui noodil oli oma värv, sõnum ja tähendus palas „Jäljed lumel”. Väga vähe on muusikuid, kes suudavad iga nooti nii armastada ja muusika nii loomulikult hingama panna, nagu polekski idee ja tegeliku kõla vahel kogu seda raskepärast kaadervärki – sõrmi, klahve, haamreid. Ja kes suudavad, julgevad ja tahavad pakkuda igal juhul elamust ning anda laval tükikese iseendast ära, isegi kui see tähendab esitajale tehniliselt riski.
Ent alles riski piiril algab kunst. Kõrvalmärkusena olgu mainitud, et just päev varem algas Tartu linnamuuseumis väga õnnestunult puhkpillimuusika kontserdiga uus, just Tartu muusikutele pühendatud sari „Senza sordino”. Ei saa enam kuidagi öelda, et Tartus ei ole iseseisvat kontserdielu või et siin pole suurepäraseid muusikuid!