Kõige sõbralikum kitarrifestival*

KADRI STEINBACH

X Viljandi kitarrifestival 10. – 15. X.

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Noored kitarristid. Kitarrifestivali kunstiline juht Ain Agan on pikalt tegutsenud kitarriõpetajana kõrg- ja kutseõppekoolides. Seetõttu on kitarrifestival alati toetanud noori kitarriste, seda nii otseselt (andes välja iga-aastast Tiit Pauluse nimelist preemiat, mis läks sel korral Kalle Pillile) kui ka kaudsemalt, pakkudes võimalusi õppida heade kitarristide käe all. Igal aastal kuulub festivali programmi õpitube ja hulk noori kitarrimängijaid saab kaasa lüüa kitarriorkestris, mida sel aastal juhendas Mart Soo.

Festival avaski oma autorikontserdiga eelmise aasta Tiit Pauluse nimelise preemia laureaat Merje Kägu, kes oli kokku pannud rahvusvahelise miniorkestri. Septetti kuulusid peale Merje veel Marina Cyrino (flööt, Brasiilia), Blanca Sans (oboe, Hispaania), Åsa B Johansson (viiul, Rootsi), Leonor Palazzo (tšello, Belgia), Viktor Reuter (kontrabass, Rootsi) ja Jesse Ojajärvi (trummid, Soome). Helilooja ja kitarrist tõi publiku ette kaunid impressionistlike mõjudega helimaastikud, mis andsid võimaluse unustada argipäev, väljas valitsev hallus ja lasta ennast kaasa kutsuda värvilisele, heakõlalisele rännakule. Seda idülli häiris vaid keelpillide kokkumäng ning häälestus, mille kvaliteet kõikus, ning nii läbipaistva õrna kõlaga muusika juures kriipis see häirivalt kõrva. Helipuldis olija oli muusika iseloomu rõhutanud rohkete kajadega, kuid ka sellega oleks võinud olla tagasihoidlikum – akustiliste pillide enda hea kõla on piisav, et anda edasi helilooja mõtet. Merje Kägu oli seekord pigem helilooja, mõned üksikud soolopartiid andsid aga aimu, et tegemist on oskusliku, fantaasiarikka interpreediga. Kahju on veidi korraldusmeeskonna otsusest viia kontsert pärimusmuusika aida suurde saali. Muusika iseloom ja ansamblimäng oleks olnud märgatavalt mõjusam algselt välja reklaamitud väikse saali intiimses miljöös.

Vaimustavad ja vähemvaimustavad soolod. Soolokontserte oli festivali kavas üksjagu (kahjuks ei õnnestunud mul kuulata Riho Sibula kontserti). Lausa suurepärane oli aga üks peaesineja, Rocco DeLuca. Üks mees, kolm kitarri, rütmi-trigger jala all ning tulemus oli lummav. Nagu DeLuca ka kontserdil ütles, on ta üles kasvanud mängides USA folkmuusikat ja bluusi – need mõjud olid vägagi tuntavad ka aida suures saalis. Peale väga hea kitarrivaldamise lummas DeLuca ka vokaaliga: jamesbluntilikku kaeblikku maailmavalu täis vokaal tekitas saalis vapustava atmosfääri. Muusikamaailm ja tema lõputud skeened armastavad praegu interpreedi omapära ning introvertset sisekaemust ja seetõttu on sooloartistid üha edukamad. DeLuca kandis soolo täielikult välja, olemata tüütav või üksluine ning tema sisemaailm köitis.

Õnnestunud soolokontsertide hulka kuulus kindlasti briti klassikalise kitarristi Paul Galbraithi kontsert. Galbraith on tuntud oma iseäraliku pillikäsitluse ning eripärase pilli tõttu. Kitarrist mängib kaheksakeelsel kitarril, kus tavapärastele keeltele on lisatud üks madal ja kõrge keel. Pilli hoiab ta tšelloasendis ning on lisanud kitarrile tugivarda. Viljandis mängis ta peale oma lemmikhelilooja Bachi transkriptsioone Haydni klaverisonaatidest, Skrjabini prelüüdidest ning Albénize klaveriteostest. Galbraithi tehnika on fantastiline, eriti tuleb see välja polüfoonilises faktuuris, kuid ka klassitsistlik ning romantiline klaverirepertuaar kõlas tema transkribeerituna väga loomuliku ja elegantsena. Haydni klaverisonaadid kõlasid Galbraithi kitarril nii, nagu oleks härra Haydn ise need kitarrile ümber seadnud. Lisapalana mängitud Robert Schumanni „Mignon“ oli suurepärane, tundlik ja peenekoeline interpretatsioon.

Nuriseda tahaks aga pärimusmuusika aida suure saali mürataseme üle. Nimelt on seal kasutusel prožektorid, mis teevad märkimisväärselt tugevat müra. Suuremate ja tugevama kõlajõuga kontsertide puhul probleemi ei ole, kuid vaiksema helinivooga kontsertide puhul mõjub väga häirivalt. Eriti problemaatiline oli müra Galbraithi kontserdil, kus akustiline kitarr oli minimaalselt võimendatud (mis oli suurepärane), kuid talle sekundeeris ühtlane mürafoon, mis väsitas ja häiris. Samuti häiris müra Mika Kallio ja Marzi Nymani kontserti, kus vaiksemad gongihelid suures saalis müra tõttu esile ei pääsenud.

Eelnevatest vähem vaimustas Jaak Sooääre soolokontsert Viljandi nukuteatris. Ootused olid kõrged, sest kavas pidid kohtuma Johann Sebastian Bach ning Thelonious Monk. Sooäär oli Bachi teostest valinud interpreteerimiseks viimase osa kantaadist „Herz und Mund und Tat und Leben“ BWV147, „Jesus bleibet meine Freude“ ning viiulipartiita nr 2. Mõlemad interpretatsioonid olid rabedad, puudusid arusaadavad liinid ja elemendid olid raskestijälgitavad. Partiita läks sujuvalt üle Monki lugudeks ning seal oli Sooäär omas elemendis. Jazz on tema emakeel, selles keeles rääkis ta veenvalt ning enesekindlalt.

Kolm on seltskond, kuus orkester. Festival kulmineerus laupäeva õhtul kahe kontserdiga. Esimene neist oli traditsiooniline eriprojekt – traditsiooniline mitte sisu mõttes, vaid tegemist oli järjekordse festivaliks kokku pandud projektiga, mis igal aastal on eri võtmes. Seekordne võti oli sõprus: Nordic Guitar Orchestra koosnes kuuest kitarristist, keda ühendab pikaaegne sõprus või lavapartnerlus Ain Aganaga. Peale tema kuulusid orkestrisse Eestist Andre Maaker, Soomest Teemu Viinikainen ja Marzi Nyman ning Rootsist Ola Bengtsson ja Erik Söderlind. Iga mees oli komponeerinud ühe loo. Kontsert oli mõnusalt pingevaba ja humoorikas, samal ajal näitasid kõik kitarristid, et nad on tippklassi pillimehed. Lugudest jäid eriti meelde Ola Bengtssoni „Augmented blues“ – arranžeerimisgurule kohane vimkadega teos – ning Teemu Viinikaineni „My bells“, kus võis tõesti kuulda kõlamas kirikukelli ning kitarriorkester sai näidata oma võimsat kõlajõudu.

Peaesineja astus lavale laupäeva õhtul. Ma ei liialda, märkides, et saali oli kogunenud kogu meie jazzieliit nautima Kurt Rosenwinkeli, esmaklassilise superstaari ainukest ülesastumist Eestis. Viljandis oli ta oma trioga – Kurt Rosenwinkel Standards Trio – ning mängitigi jazzistandardeid. Trio oli ootuspäraselt väga suure energiaga, ka bassimängija Dario Deidda ning trummar Gregory Hutchinson olid tippklassist (mõlema lavapartnerite nimekiri on täis superstaare) ning nende soolosid tervitas publik marulise aplausiga. Rosenwinkeli trio oli väga kvaliteetne, kitarrist ise suurepäraselt virtuoosne ja musikaalne. Standarditest huvitavam oleks muidugi olnud Rosenwinkeli viimaste aastate muusika, mis on palju isiklikum. Kuid see ei varjutanud elamust mitte kuidagi.

Viljandi kitarrifestival keerleb suuresti ümber kunstilise juhi Ain Agana isiku, tema isiklike kontaktide ning sidemete. Kümnes festival oli eriti tema nägu, kõik artistid olid kas tema väga suured lemmikud või sõbrad. Kuna kuulasin mitut kontserti, muutus see persooni olulisuse rõhutamine kontserdi eel ja järel juba tüütavaks, kuid tõesti – suured asjad saavad alguse väikestest ning ühe inimese visioon võibki viia kümneaastase (ja loodetavasti mitmekümneaastase) festivalitraditsioonini.

* Briti kitarrist Paul Galbraith nimetas laval olles Viljandi kitarrifestivali kõige sõbralikumaks kitarrifestivaliks, kus ta on osalenud.