Klaverireis Euroopa südamesse

Alo Põldmäe

Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum korraldab Tallinnas Viru Keskuses 11. – 13. XI 2011 klaverifestivali  „Eesti klaver ja Euroopa”, mille üks osa on eesti klaverite näitus. Viimase korraldamiseks, aga ka tulevase klaverimuuseumi ekspositsiooni tugipunktide otsimiseks sai „Tallinn kultuuripealinn – 2011” lähetusel teoks suvine klaverireis Saksamaale. Üks selle eesmärke oli ka leida vastus küsimusele, kas ühe riigi klaveritoodangu valdava osa eksponeerimine on üldse võimalik ja vajalik. 

Loomulikult ei saa nii suures riigis kui Saksamaa luua kõiki oma maa klavereid haaravat muuseumi – seal on tegutsenud ju üle 1000 klaveritööstuse.  Rõhuasetust omamaisele klaveritoodangule kohtasin seal vaid Händeli muuseumis Halles, kus peatähelepanu oli Austria ja Šveitsiga ühtsesse kultuuriruumi seostatud Lõuna-Saksamaa meistrite klaveritel. Saksamaal nähtu ja kogetu andis tuge ideele, et Viru Keskusesse kavandatav ligi poolesaja eesti klaveri eksponeerimine valgustaks meie kultuurilugu mitmekülgselt. Sain tuge ka plaanile, et Eesti Rahvuslikus Klaverimuuseumis oleks eesti meistrite sajakonna klaveri kõrval ekspositsiooni teiseks põhisambaks tuntud eestimaalastele kuulunud teiste maade klaverid. Sel moel kujunev kultuuriloo laiem taust teeb muuseumi omanäoliseks, tutvustades kultuurilugu üllatava nurga alt.       

Klaverireis ise oli täis ootuste täitumisi, aga ka ootamatusi. Berliini muusikainstrumentide muuseum asub koos mitme muuseumiga linna ühe moodsaima osa Sony Centeri servas filharmooniahoone kõrval. Sel muuseumil on suur eelis, sest spetsiaalselt pillimuuseumiks ehitatuna on siin avaralt ruumi klaverilaadsetele suurtele eksponaatidele. Iga pill hakkab „hingama” ja igaühe eripära pääseb ka mõjule.       

Klahvpillide kogu erilisi eksponaate on palju, siin vaid mõned neist: hollandi klavessiinimeistrite vendade Ruckersite kaunilt kujundatud pillid, prantslase Albert Delini püstine klavessiin, haamerklaverite saksa tipptegijate Johann Andreas Steini, Gottfried ja Johann Silbermanni, Theodor Stöckeri, Viini meistrite Conrad Grafi ja Joseph Brodmanni ning Londoni meistri John Broadwoodi pillid. Ridamisi oli ka tavatuid klahvpille: MooriPleyel’i topelttiibklaver, klaveri ja kitarri hübriid – orphika, firma Lämmerhirt läbipaistev pianiino, nuppudega mängitav klaver C. Heincke, kohvrikujuline nn reisiklaver, arvukad pianoolad … Suur efekt oli detailideks lahti võetud tiibklaveril, juba avatud klahv- ja haamermehhanism pakub põnevat vaatepilti. Siit sain mitmeid pidepunkte tulevase klaverinäituse jaoks.       

Leipzigi ülikooli muusikainstrumentide muuseumi rikkaliku klahvpillide kogu teevad eriliseks klaverileiutaja Bartolomeo Cristofori (1655–1731) klahvpillide originaalid: ovaalne spinett (1693), nn teatrispinett (1720), kaks klavessiini (1722 ja 1726) ning kroonina üks vähestest Cristofori säilinud haamerklaveritest (1726). Pill on kujundatud hiina dekooriga. Klaveri eelkäijaist vanimad on Napolis 1540 valminud klavikord, veneetslase Benedict Floriani spinett (1571), kahe lõõtsaga Tirooli positiivorel (1614), prantslase Jean Mariuse kolmeks osaks lahti võetav nn reisiklavessiin.  Haamerklaverite kogus on aukohal Viini meistrite Anton Walteri ja Nannette Streicheri, sakslase J. A. Steini ja Leipzigi meistri Johann Tröndlini pillid. Kontsertklaverite uhkuseks on Blüthner – Leipzigi kuulsaima klaverimeistri Julius Blüthneri (1824–1910) klaver aastast 1858.       

Põnevad olid mitmed näitlikud, klaveriehituse ajalooga seotud eksponaadid, näiteks klaveri ja tema eelkäijate klaviatuuri ulatuse arengust. Elevust pakkus seade, millel klaverikeele kõrgus oli tehtud sõltuvaks külastaja kaalust. Halle Händeli muuseumi sattusin õnneliku juhuse läbi – sain seal öömaja, sest Leipzigis  käis mess ja kõik ööbimiskohad olid pungil. Halleski oli just alanud suur muusikapidustus Händel-Fest ja sellevõrra oli pidulikum kogu linn.        Händeli sünnimajas asuvad muuseum, Händeli instituut ja suurejooneline pillikogu on kokku midagi erilist, mis meelitab siia huvilisi kogu maailmast. Händeli elu- ja loometeele pühendatud püsinäitust ilmestavad heliloojale kuulunud klahvpillid, näiteks vendade Kirckmanite klavessiin Händeli Inglismaa ajast nn Londoni toas.       

Pillikogu 730st instrumendist on ekspositsioonis 250, neist suur osa klahvpillid. Rõhk on saksa klahvpilliehitusel, Halle meistreil sealhulgas. Põnevad on Halle meistrite Friedrich Grünebergi ovaalne tahvelklaver (1830) ja Gotthilf Honigmanni võluva välimusega pill, samuti harfikujuline tahvelklaver Lõuna-Saksamaalt, Dresdeni meistri Carl Saueri klavikord (1807) ning XVIII sajandi lõpu Saksi- ja Baierimaa pillid. Värvikalt on serveeritud vastava ajastu salongides Mozarti ja Beethoveni aja haamerklaverid, näiteks Dresdeni meistrite vendade Gräbnerite pill ja Salzburgi meistri Johann Schmidti klaver ning muidugi suurmeistrite  N. Streicheri, A. Walteri, C. Grafi ja J. Broadwoodi haamerklaverid.      Ka pianiinod on andnud võimalusi värvikaks serveeringuks (prantslase Johann Pape’i keerdus konsoolidega 1844. aasta minipianiino, või Halle meistri Honigmanni ülielegantne pill aastast 1865). Järeletegemist väärt olid klaveri arengut illustreerivad atraktiivsed tabelid ja skeemid. Eraldi vitriinis olid eksponeeritud erinevad puuliigid, millest valmistatakse klavereid. Saksamaa ühe suurema ajaloomuuseumi, Nürnbergi Germaani Rahvusliku Muuseumi valge sammastikuga ümbritsetud hoone jätab suurejoonelise ja helge mulje. Sellele vastav  on ka eksponeeritud klaverite suurusjärk. Pille on nii palju, et üksteise kõrvale kiilutud tahvelja haamerklaverid sulavad lõpututeks ridadeks ja pille on raske vaadelda. Muidugi, väärtpillide selline arvukus on omaette visuaal-emotsionaalne elamus. Terve üksuse moodustab muuseumis Neuperti klaverifirmale kuulunud klavikordide ja klavessiinide kogu.       

Muuseumi väljaandes „Klaveri perspektiivid” selgitatakse, et „Saksamaa suurima pillikogu tähtsaima osa moodustavad klahvpillid, neist omakorda olulisema osa varased haamerklaverid. Klahvpille on 1600 ringis. Suurem  täiendus tuli 300 klaveri näol Bambergi klaverifirmalt Neupert 1969. aastal”. Muuseumi saavutuseks on hiljuti teoks saanud projekt, seitsmest CDst koosnev sari „Mozart muuseumi haamerklaveritel”. Hamburgi Kunsti ja Töönduse Muuseumi klahvinstrumentide kogu põhituumiku moodustavad veel praegugi tegutseva auväärse dr Andreas E. Beurmanni erakogu pillid. Väga süsteemselt koostatud väljapanek annab panoraamse  ülevaate klaveri arengust nii Euroopas kui Ameerikas. Hindamatu väärtusega pille on ridamisi. Nimetan siin vaid eredamaid: maailma üks vanemaid, umbes 1540. aastal valmistatud klavessiin Itaaliast, veneetslase Giovanni Celestini virginaal (1587) ja klavessiin (1595), rikkaliku dekooriga klavessiinid realt itaalia (Sabarino, Buonporti, Querci, Mondini) ja hollandi (Ruckers, Dulcken) meistreilt, prantslaste spinetid ja klavessiinid (Kettenhoven, Pascal,  Taskin), hulk inglase Jacob Kirckmani klavessiine, itaalia mandoliin-klaver ja tangentklaver, haamerklaverid (Stodart ja Broadwood Inglismaalt, Trentino Itaaliast, Stein, Könnicke, Brodmann, Müller ja Bösendorfer Austriast, Erard Prantsusmaalt, Schiedmayer Saksamaalt), tahvelklaverid (Pohlman, Hancock, Broadwood, Kirckman, Beck ja Beyer Londonist, Brodmann Viinist, Hornung ja Möller Kopenhaagenist, Baumann Saksamaalt). Suurejoonelise väljapaneku  lõpetavad kontsertklaverid Steinway, Bechstein, Breitkopf & Härtel ja Blüthner ning erilised pillid nagu lüüra- ja kaelkirjakukujulised klaverid, mehaanilised klaverid, transponeeritav klaver jpm. 

Kõikides muuseumides kohtusin klaverispetsialistidega: Berliinis dr Sabine Hoffmanni ja Berdt Wittenbrinki, Leipzigis muuseumi direktori Eszter Fontana, Halles muuseumi kuraatori Christiane Rieche, Nürnbergis dr Frank P. Bäri ja Hamburgis pianistist klaveriloolase dr Jakob Hauschildtiga. Kõikides vestlustes palusin arvamust „Tallinn – kultuuripealinn 2011” raames plaanitava klaverinäituse kohta.  Saksa kolleegid rõhutasid vajadust, et tingimata peab olema näituse raames üritusi, millel demonstreeritakse külastajaile erinevate klaverite kõlaomadusi ja nende konstruktsiooni erinevusi. Alati tuli jutuks ka Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi asend teiste maade klaverikollektsioonide kõrval. 

Elamuslikuks kujunes Hamburgis Brahmsi majamuuseumi külastus, kus sain loa musitseerida Brahmsi tahvelklaveril Baumgardten & Heins. Jagus ka n-ö klaveriväliseid elamusi. Nii kuulsin Berliinis suurt vabaõhukontserti, kus Tšaikovski IV sümfooniat mängis Berliini  Raadio orkester, dirigeeris maailma muusikute eliiti kuuluv ja eelkõige pianistina tuntud Daniel Barenboim. Berliinis on selletaolised platsikontserdid vist igapäevanähtus, sest enamikul kuulajaist oli kaasas oma klapptool. 30kraadisest ilmast hoolimata oli rahvast väga palju ja muusikat kuulati lausa hardumusega. Kirgas emotsioon saatis Leipzigis Bachiga seotud legendihõngulise Thomas-Kirche ja Bachi muuseumi külastamist. Sattumine kohta, kus on sündinud hulk muusikaloo „kõige-kõigemaid” helitöid, ja Leipzigi muusikalisest kultuurkihist paks õhustik oli niigi eredatele muljetele krooniks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht