Klaudia Taevi nimeline lauljate konkurss
Näib uskumatuna, et tagasihoidlikust kohaliku tähtsusega ettevõtmisest, millena näis 1996. aastal kunagise Pärnus tegutsenud entusiastliku lauluõpetaja Klaudia Taevi (1906–1985) mälestuseks korraldatud lauljate võistlus, on kasvanud sellise mastaabiga üritus, nagu ta nüüd 25. V – 9. VI toimus! Toomas Kuteri entusiastlikust algatusest on saanud üleriigiline sündmus: ETV ja Klassikaraadio edastatuna sai tõelisest muusikapeost osa iga ooperisõber. Esiteks on siit välja kasvanud Pärnu rahvusvaheline ooperisõprade festival, mille raames etendus tänavu väga omanäoline Bizet’ ooperi “Carmen” lavastus, teiseks Ingrid Kremlingi meistrikursus EMTAs. Kolmandaks aga Barbara Hendricksi (sopran, USA) ja Love Derwingeri (klaver, Rootsi) Lied’i-kontsert, neljandaks Jevgeni Nesterenko (bass, Venemaa/Austria) soolokontsert, klaveril Helin Kapten. Ja peasündmusena noorte lauljate konkurss, kus sõelale jäi 30 lauljat igast ilmakaarest: Hiinast, Koreast, Venemaalt, Ungarist, Kreekast, Iisraelist, Kanadast, Lätist, Soomest ja Eestistki (Oliver Kuusik, Alla Popova, Ivo Posti, Taavi Tampuu, Katrin Targo).
Žürii oli seekord igati muljetavaldav: Barbara Hendricks (esinaine), Jenny Anvelt (Milano konservatooriumi professor), Paul Himma (RO Estonia direktor), Ivari Ilja (EMTA professor, pianist), Ingrid Kremling (Hamburgi muusika- ja teatriakadeemia professor, sopran), Jevgeni Nesterenko (Viini muusikaakadeemia professor), Alain Notan (Montreali Theatre Lyrichorega 20 kunstiline juht), Erki Pehk (konkursi kunstiline juht, RO Estonia dirigent) ja Vladimir Prudnikov (Leedu RO solist, bass).
Lauljate häälevärvid avanesid
Konkursi kolme vooru nõudmised andsid esinejatele huvitava, mitmekülgsust nõudva ja oskuste ammendava peegelduse võimaluse: I voorus tuli esitada klassikaline aaria ja romanss, II voorus oli kohustuslik kõigile Schuberti “Ave Maria”, suur aaria ja nüüdishelilooja teos.
I voorus prevaleeris Mozarti ja Händeli muusika ning seda oli põnev kuulata: lauldi mitmeid väga harva esitatavaid aariaid ja avanes pilt, milline on tegija stiilitunne ja tehniline pagas.
Äärmiselt põnev oli II voor kahel põhjusel: esiteks oli uskumatu, et 15 edasijõudnust suutis vähemalt pool end “Ave Maria’ga” kuulama panna! Teiseks oli värskendav kuulda nüüdismuusikat, siin oli mitmeid seni kuulmata ja äärmiselt põnevaid teoseid ning väga hästi interpreteerituna ka juba varem kuuldud XX sajandi muusikat. Esimestest näiteks kreeklanna Elena Calenose esituses Floydi ooperi “Susanna” nimitegelase aaria ja valgevenelase Ilja Siltšukovi esituses Smolski ooperi “Elav legend” baritoni aaria. Väga eredad olid Novosibirski ooperiteatri solisti Veronika Džiojeva Katerina aaria “On metsas üks järv” Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast”, valgevenelanna Oksana Volkova Katarina aaria Petrovi ooperist “Peeter I”, lätlanna Elina Volkmane soprani aaria Poulenci “Stabat Mater’ist”, kanadalanna Krista de Silva Desideria aaria Menotti ooperist “Saint of Bleeker Street”, Oliver Kuusiku lauldud Šostakovitši “Mänguri” aaria, Ivo Posti Oberoni aaria Britteni “Suveöö unenäost” ning samuti korealase Ji-Min Parki ülimalt intensiivne ja plahvatuslik tenori aaria Stravinski “Elupõletaja tähelennust”. Pea kõigis neis avanesid noorte lauljate ootamatud häälevärvid, intonatsioonivarjundid ja julged karakterid.
Kui “Ave Maria” tundus mõne konkursandi jaoks “köiel kõndimisena”, sest selles Lied-stiilis ilmneb, kas interpreet valdab pikka fraasi, piano’t ja tunnetab ning ka oskab edasi anda diskreetset mõtet “olla Jumalaga kahekesi” (Ilja Siltšukov!), siis nüüdismuusika annab suuremad vabadused. Sel juhul muidugi, kui helikeel ei ärata isiksuses vajadusi otsida kõlavärve ja oma rikast loodusmaterjali, et häält igati maksma panna – siis jääb ruumi täitma vaid häälemassiiv. Sellisena mõjus kahjuks Nikolai Šamovi (Peterburi konservatoorium) vürst Andrei aaria “Helge kevadpäeva taevas” Prokofjevi ooperist “Sõda ja rahu”.
Kahe vooru kava seisnes partnerluses pianistidega. Peab tunnistama, et see oli ränk katsumus nn valvepianistidele, kel üliüürike tutvumisaeg noodimaterjali ja veelgi põgusam kokkupuude esinejatega. Suurte kogemustega Piia Paemurru tõestas järjekordselt, et ta on kõigutamatu suverään. Ta suutis isegi Endla teatri mitte just kõige parema kõlaga klaveri “ära taltsutada”. Nooruke Naily Saripova oli tragi, kuid vajanuks siiski vist pikemat tutvumisaega noodimaterjaliga, et olla mitte ainult laulja jälgija, vaid suuta tegeleda ka klaveri kõlaprobleemidega. Õnnelikud olid need konkursandid, kellel oma partner kaasas. Usun, et nii kõrgetasemelises konkurentsis jõuda II vooru on suur tunnustus ja et meie Posti ning Tampuu sinna üldse jõudsid, oli paljuski tänu võlgu Jaanika Rand-Sirbi stiilsele ja lauljaga hästi ühes hinguses mängumaneerile. Kuusiku Šostakovitši ja Rossini karakterite loomisele andis Paemurru kaasa tubli annuse head muusikalist energiat – siit ka pääs III vooru, III preemia ja Piia Paemurrule parima kontsertmeistri preemia.
Konkurss tekitab juba oma olemusega väga palju muusikavälist: siin tulevad ilmsiks inimlikud nõrkused ja tugevused. II vooru järel pöördus Barbara Hendricks nende noorte poole, kellele konkurss oli lõppenud, mõttega: ooperimaailm põeb üleilmset kriisi, kuid siin konkursil oli kuulda, et talentide kriisi ei ole! On vaid vaja edasi pürgida, töötada enesetäiustamise kallal ja mitte loobuda oma valikust. Ja tõsiasi on seegi, et žüriil seisis ees üliraske otsustamine: vähemalt kolm naishäält oleks veel väärt olnud minema III vooru, kuid kahjuks piiras reglement arvu – vaid kuus õnnelikku. Ning lõppotsus oli järgmine: I preemia tenor Ji-Min Parkile, II sopran Veronika Džiojevale, III jagasid bariton Ilja Siltšukov ja tenor Oliver Kuusik. Eripreemia Schuberti “Ave Maria” eest said Siltšukov ja Džiojeva, parima saksa keele häälduse eest andis Ingrid Kremling omapoolse 500eurose eripreemia Oliver Kuusikule.
Ime Pärnu kontserdimajas
Ja nüüd siis Barbara Hendricksi Lied’i-kontserdist koostöös pianist Love Derwingeriga. Nagu eelreklaamist võis lugeda, on lauljanna Arkansases sündinud, New Yorgis õppinud, ooperidebüüdi teinud 1974. aastal San Francisco Ooperis ja Glyndebourne’i festivalil Euroopas ning sealtpeale algas tema suur tähelend maailma lavadel. Ta on laulnud koostöös maailma suurimate dirigentide nagu Barenboim, Bernstein, Davis, Doráti, Karajan, Maazel, Mehta, Muti, Sawallisch ja Solti. Teine tema suur armastus muusikas on olnud Lied ja nüüd ka spirituaalide laulmine ehk see, millest ta nooruses alustas. Pianistide nimestik, kellega ta koostööd teinud, on samuti aukartustäratav: Beroff, Gothóni, Lupu, Schiff jt. Hendricksi sõnul on ta alati eelistanud soleerivaid pianiste, kes on omalt poolt hästi loomingulised ja pakuvad välja hiilgavaid ideid.
7. VI toimus Pärnu kontserdimajas ime! Kava oli üles ehitatud äärmiselt targalt, arvestatud oli oma võimalusi ja ära kasutatud kõik meisterlikkuse “tagavarad”. Alustati Schumanni-Goethe “Wilhelm Meisteri” Mignoni mõtlike lauludega ja mindi üle Fauré vähe tuntud ja äärmiselt vaheldusrikastele meloodiatele ning esimene kontserdipool lõpetati Mahleri-Rückerti erilise hingusega. See nauding, mida pakuti koostöös pianistiga, oli heade Lied’i-traditsioonide demonstratsioon. Siin tehti kõike sünkroonis, äärmise väljapeetuse ja avatud südamega. Kava teises pooles kõlasid Poulenci meloodiad Éluard’i luulele, kus intensiivne sõna toodi äärmise reljeefsusega kuulajani, ja vist suurim üllatus olid Schönbergi võrratud ja mängulusti täis salonglikud laulud. Kava lõpetati Weilli omapäraste, teatud deklaratiivsusivaga lauludega.
Kogu kava oli üles ehitatud ootamatutele kontrastidele – suurest sissepoole kaemusest vallatu särtsakuseni. Publik oli lummuses ning lisapalad ei tahtnud lõppeda: Granadose järel tuli sädelev Delibes’i “Hispaania laul”, kus sai kuulda tuldpurskavat temperamenti ja hiilgavat kõrgregistri sära. Punkti pani õhtule aga Schuberti “Ave Maria” täiuslikem ettekanne, mida mina olen elavas ettekandes üldse kuulnud. Oli see ju konkursi kohustuslik pala – ja nüüd oli noortel lauljatel võimalus osa saada Suurest Muusikast!