Klassikatähed Tartus

Alo Põldmäe

„Klassikatähed 2014“ võitja auhinnakontsert 6. I Vanemuise kontserdimajas: Katariina Maria Kits (viiul), kaastegevad Sten Heinoja (klaver) ja Marcel Johannes Kits (tšello).

Eesti Kontsert koostöös Eesti TVga on algatanud ühe igati tänuväärse asja, korraldades kahel viimasel aastal telekonkursi „Klassikatähed“. Korjame neid maitsvaid vilju veel tükk aega, eriti tänu sellele, et lai telepublik sai teadjaks, kui palju on meil andekaid noori muusikuid.

Mulluse „Klassikatähtede“ konkursi võitja, Tiiu Peäske juures õppinud viiuldaja Katariina Maria Kits sai auhinnaks neli kontserti meie suuremates kontserdi­saalides. Neist viimaselt, 6. jaanuaril Vanemuise kontserdimajas antud kontserdilt pärinevad minu muljed.

Õnnestunud kontserdi alustalaks oli targalt ja hea maitsega koostatud kava. Siin oli nii klassikalist kui ka uuemat muusikat, soleerimist klaveri saatel, koosmängu tšelloga ja osalemist klaveritrios. Omamoodi avastuslikud olid norra muusika klassiku Johan Halvorseni „Passacaglia Händeli teemale“ ja César Francki viiulisonaat. Mainin Francki hingestatud viiulisonaati avastuslikuna, kuna seda kuuleb kavades üsna harva. Sonaadis puudub publikut rabav virtuooslikkus. Rabama peab hoopis oskusega esile tuua teose teema­arendusi, kontrapunktilisi ja rütmilisi peennüansse. Kõige sellega sai Katariina Maria Kits suurepäraselt hakkama: esitus oli perfektne – elav ja elujaatav musitseerimine. Tunnustus talle ka julguse eest selline teos kavva võtta.

Kavas oli ka kaks teost argentiina heliloojalt Ástor Piazzollalt, kellel on õnnestunud üksjagu vähendada kuristikku süva- ja levimuusika vahel. Tema kammermuusikatki läbib uuendatud tangorütmide ja harmooniate tulevärk. Selles, et see muusika on võluv ja pakub palju esitajaile, aga ka kuulajaile, veendusime nüüdki. Katariina Maria Kitse esitus koos tšellistist kaksikvenna, „Klassikatähed 2013“ võitja Marcel Johannes Kitse ja pianist Sten Hein­ojaga oli haarav. Muusikud esitasid kaks osa Piazzolla süidist „Neli Buenos Airese aastaaega“. Õe ja venna koosmäng keerukates rütmi­mängudes oli enesestmõistetavalt loomulik, nagu oleksid nad eluaeg koos musitseerinud (küllap see nii mingil määral olnud ongi). Ja kui hästi oli valitud klaveripartner Sten Heinoja! See noor pianist üllatas nii ansamblipartnerina kui ka solistina, soolopianisti võimekust demonstreeris ta hiilgavalt Liszti etüüdis „Õhtused harmooniad“.

Joseph Haydni Duost viiulile ja tšellole jäi pisut ootamatu mulje: esitati vaid teose I osa, teiste osade asemel kuulsime muusikalise naljana mõeldud pala „La Cucaracha“ Aleksei Igudesmani seades. Efektne, humoorikas ja igati vaimukas pala kõlas vaheldusena akadeemilistele lugudele. Kuid see kõlas – vales kohas! Kui publik nõudis kontserdi lõpus tungivalt lisapala, saime teada, et esinejail „ametlikku“ lisapala pole ja kordusena esitati Piazzolla „Kevad“. Lisapalaks oleks ideaalselt sobinud „La Cucaracha“, kuid see oli juba ära kõlanud …

Katariina Maria Kitse soleerimist oleksin soovinud kuulda rohkem, eriti just soolokontserdi formaati arvestades (seitsmest teosest oli viiuldaja otseselt solistina tegev vaid Francki sonaadis). Ilmselt oli kava koostamisel mõjutajaks „Klassikatähtede“ telesaate formaat, kus solistid pidid koos eri pillidega esitama erinevate ajastute muusikat. Sellest hoolimata avaldus noore virtuoosi kõrgtase ja ka võimete potentsiaal väga selgelt ja üks viimase aja suuremaid muusikaelamusi oligi sündinud.

Saatesari „Klassikatähted“ on samm edasi klassikalise muusika propageerimisel. Publiku väga hea reaktsioon saadetele annab lootust, et televõistlust jätkatakse. Siiski rahuldab ühe saateformaadi olemasolu vaid osaliselt vajadust harivate telemuusikasaadete järele. Iganädalane muusikasaade „Mi“ on üks vähestest omaproduktsiooni saadetest ja Timo Steineri eestvedamisel tehakse tänuväärset tööd. „Mi“ ja sellele hilis­õhtul järgnev kontsert või muusikadokk ongi ainukesed regulaarselt seda liiki muusikat propageerivad ETV saated.

On klassikaline tõde, et levimuusika levib, ja seda levitataksegi aktiivsemalt, süvamuusika kuulajad ja harrastajad on vähemuses. Vähemuse õigusi tuleb aga aktiivselt kaitsta, kas või nii, nagu kaitsti Eestis vähemust perekonnaseaduse vastuvõtmisega. Tugevamat häält peaksid siin tegema muusikanõukogu, heliloojate liit, interpreetide liit ja teisedki muusikainstitutsioonid. Alanud muusika-aasta loob selleks ehk suuremad eeldused. Läinud pühapäeval debüteeris sel puhul sarjajupike „Kõlab hästi“, millele ootan mitmekülgset lisa.