Kevad. Suvi. Sügis. Talv

Eva Lepik

IV Türi kevadfestival 7. – 9. mainiMaikuu teisel nädalavahetusel peeti juba neljas Türi kevadfestival, seekord peateemaks aastaajad. Kolmepäevane festival on võimalus tänapäeva linnainimese põgenevast, lineaarsest ajast välja astuda; tänavuse festivali teema suunas aga tunnetama aja tsüklilisust, aastarütmi, nagu seda on oma teostes väljendanud eri ajastute heliloojad ja kirjanikud. Muusika on iseenesest aja ületamise vahend, sest kätkeb kulgeva aja ning kestvalt kohaloleva  struktuuri antinoomiat, nagu on väitnud Claude Lévi-Strauss oma „Toore ja keedetu” eessõnas. Looduses toimub seesama: puud kasvavad kõrgusse ja alluvad aastatsükli rütmile. Nii pakuvad Türi festivali mõlemad peategelased – loodus ja muusika – võimaluse aja ja iseendaga uutmoodi suhestuda.

Festivali toimumispaika, väikest ja aedaderohket Türi linna võrdles ürituse patroon Fred Jüssi oma avakõnes paradiisiga, rahuaiaga, kus  pole karta hullu terroristi rünnakut, hiidlaineid ega vulkaanilise tuha pilvi, vaid võib kõigi meeltega nelja aastaaega vastu võtta ja nautida. Festivalikülastajaid ootas värskelt renoveeritud ja suuresti ümber ehitatud kultuurimaja, mis avatakse ametlikult mai lõpus. Festivali avakontserdil kõlas Pjotr Tšaikovski klaveripalade tsükkel „Aastaajad” J. Nageli seades neljale käele, mängis suurepärase ansamblitunnetusega klaveriduo Ebe Müntel ja Jorma  Toots. Oli helilooja 170. sünniaastapäev. Muusika kõlas kultuurimaja multifunktsionaalses kino- ja kammersaalis kargelt ja värskelt. Idüllilised meeleolud vaheldusid temperamentsete sööstudega, kuid kogu esituses säilis graafiline selgus. Lisapalaks mängis duo viimase osa „Võluaed” Maurice Raveli tsüklist „Haneema lood”.

Õhtul toimus kultuurimaja ülemises fuajees raadiosaate avalik salvestus: valiku tekste  Oskar Lutsu Paunvere-sarjast esitas Andrus Vaarik, paunverelised muusikalised meditatsioonid pärinesid kitarrist Robert Jürjendalilt. Ehkki Lutsu aastaaegu võib tekstide valija toimetaja Pille-Riin Purje sõnutsi tõlgendada kui inimese eluringi kaari, on Lutsu looduskirjeldused alati seotud tegelaste hingeliigutustega. Loodus oli salvestuspaigal esindatud ka Eesti Looduse aasta fotodega ning aknataguses hämaruses ladiseva vihmaga. Jürjendal ja  Vaarik istusid fotonäituse taustal ning pildid hakkasid tasapisi tekstide ja muusikaga kaasa kõnelema. Lutsu Paunvere on meie rahvuslik alateadvus, ning alateadvusest ujub ikka aeg-ajalt üht-teist põnevat ja ootamatut pinnale – eriti kui pähekulutatud filminarratiivist pisut sügavamale vaadata. Jürjendali säravad improvisatsioonid Veljo Tormise filmimuusika teemadel tabasid loetud katkendite tundevarjundeid melanhooliast kuni jäljendamatu koomikani  peenelt. Sellelt ürituselt lahkuti täiesti erilises meeleolus.

Laupäeva hommikul sõitis festivalibuss Hüpassaarde, Mart Saare muuseumi. Heliloojast, tema lauludest ja tema lähedasest suhtest oma kodupaiga loodusega kõneles Riina Roose. Kõlas Mart Saare koduorel. Türi keelpillikvartett mängis mõne pala eesti heliloojatelt. Sooja kevadilma nautides kõnniti laugaste vahel Hüpassaare matkarajal, kuulati lindude  hääli. Ümbritseva looduse huviväärsuste kohta andsid seletust Veljo Runnel ja Kaarel Aluoja. Pärastlõunal salvestas rahvusringhääling Türi kultuurimajas järjekordset „Ööülikooli” programmi. Helilooja Helena Tulvet küsitles Jaan Tootsen. Arutleti heli olemuse, kuulamise ja helilooja vastutuse üle ning kuulati katkeid Tulve teostest. Õhtul toimus Tallinna Kammerorkestri kontsert Türi kirikus. Esitusele tulid Antonio  Vivaldi igihaljad „Aastaajad” ning Piazzolla „Aastaajad Buenos Aireses”. Tallinna Kammerorkestri kõrge tase on hästi teada, kuid see kontsert ületas kõik ootused. Klassikalise muusikaga veidigi tuttaval inimesel on Vivaldi oopus enam-vähem peas, sellele vaatamata tunnistasid mitmed, kellega pärast kontserti muljeid vahetasin, et nad oleksid „Aastaaegu” justkui esimest korda kuulnud. Kavalehel oli Vivaldi poeetiline programm ära trükitud ja  orkester suutis iga looduspildi nüansid aredalt esile tuua. Kindlasti oli selles tundlikus ja täpses ansamblimängus tähtis roll klavessiini tagant dirigeerinud Reinut Tepil. Mõlemad solistid – Olga Voronova („La primavera” ja „L’estate”) ning Harry Traksmann („L’autunno” ja „L’inverno”) andsid endast maksimumi.

Kontserdi teises pooles kõlasid Ástor Piazzolla tulised tangokompositsioonid, mis astusid vihjete ja otseste tsitaatide kaudu dialoogi  kontserdi esimesel poolel kõlanud Vivaldi „Aastaaegadega”. Alustati Traksmanni soleerimisel sügise ja talvega, kuna lõunapoolkeral on praegu sügis. Kevad ja suvi olid taas Voronova sädeleva temperamendi päralt. Oli tõeline nauding jälgida, millise rõõmu ja energiaga TKO musitseerib. Kahe nii erineva helilooja teostest sündis hämmastav kunstiline tervik. Festivali programmi kuulus ka ööfilm: unetutel oli võimalus kaasa elada Martin Provosti  haaravale filmile „Séraphine” prantsuse naivisti Séraphine de Senlis’ (1864–1942) elust. Pühapäeval tuli seltskond huvilisi kõlekülmaks läinud ilmast küsimata kokku, et teha jalutuskäik linnas. Türi kui aedlinna ajaloost kõneles Kaarel Aluoja. Seejärel kuulati kultuurimajas igati teemakohast helisalvestist, millel Aarne Üksküla luges katkendeid Karel Čapeki „Aedniku aastast”. Festivali lõpetas Gruusia meestelauluansambli  Thbilisi kontsert Türi kirikus. Kava oli värvikas ja sisaldas nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat, vanemaid ja uuemaid rahvalaule – polnud küll aastaaegade-teemaline, kuid kandis kevadise tärkamise väge. Publiku südamed võideti juba laulude teadustamisega ilusas eesti keeles. Ansambli võimas ja varjundirikas vokaal ning nende soe siirus ei jäta ilmselt kedagi ükskõikseks – Thbilisi on mitmel pool Eestis korduvalt esinenud ja kuuldavasti soovib  hiljemalt 2011. aastal jälle tulla.

Kokkuvõtteks jääb vaid väljendada oma rõõmu osasaamise üle: oli tugevaid elamusi ja väga meeldivaid üllatusi, ja enamasti langesid need asjad kokku. Jõudu tegijatele!