Ketil Bjørnstad: „Meloodia on muusikas keerulisim element”

Ivo Heinloo

30. maist 3. juunini kestnud kirjandusfestivalil „Head read” oli üheks nimekatest väliskülalistest norra helilooja, pianist ja kirjanik Ketil Bjørnstad, kes andis 2. juunil Mustpeade majas ka soolokontserdi. Praegu eelkõige jazzmuusikuna tuntud Bjørnstad pälvis 1960. aastatel tähelepanu noore andeka interpreedina, debüteerides kontsertpianistina juba 16aastaselt. Bjørnstadi luuledebüüdist möödub aga tänavu 40 aastat ning selle ajaga on ta avaldanud kümneid romaane, luulekogusid ja biograafiaid. Seni on eesti keelde tõlgitud Edvard Griegi elu ainetel valminud romaan „Ballaad g-moll” ning Liv Ullmanni mälestuste põhjal koostatud „Liv Ullmann”, kirjandusfestivali ajal nägi eestikeelsena ilmavalgust veel üks tema romaan – „Muusikale”. Mul oli võimalus teid kuulata aastaid tagasi, kui esitlesite Norras oma „Antonioni projekti” ning kontsert jättis sügava mulje just erilise sideme tõttu, mis muusikute ja kuulajate vahel tundus tekkivat. Ketil Bjørnstad: Tänan teid lahkete sõnade eest. Olete kirjutanud, et Norra on kaugel Euroopa suurtest kultuurikeskustest, ometi on Norra jazz kogu maailmas hinnatud kaubamärk. Ülikoolidest üle kogu Norra kasvab pidevalt peale uusi talente, kelle põhitegevuseks on just jazz. Küsimus on pigem, kuidas pöörata kõigile neile vajalikul määral tähelepanu. Muusik olla on praegusel ajal eriti raske. Kontsertide tasustamine on võrdlemisi nigel ja nii hakkavadki paljud head muusikud tööle hoopis teises valdkonnas.

Kas teie kui muusiku ja kirjaniku hinnangul on teie tegevusvaldkondadel kokkupuutepunkte või erinevad need ikkagi põhimõtteliselt?

Olen alati püüdnud komponeerimist ja kirjutamist lahus hoida. Muusika on väljendusvahendina tunduvalt vahetum. Isegi kui kirjutatakse väga emotsionaalselt, on kirjandus ikkagi intellektuaalsem. Muusikat otsustasin teadlikult kasutama hakata alles Aksel Vindingi triloogias (kolmeosaline romaanitsükkel noorest muusikatudengist Aksel Vindingist, keda võib käsitleda autori alter ego’na – I. H.), et kirjeldada miljööd ja mõningaid karaktereid. Viimast ECMi välja antud topeltalbumit „Songs From The Alder Thicket” võibki tegelikult nimetada selle triloogia soundtrack’iks, milles ma olen üritanud tabada teose meeleolusid.

Neid valdkondi seob ilmselt vajadus struktuuri ja dünaamilisuse järele, kuid üldiselt ei mõtle ma muusikast, kui kirjutan, ja vastupidi. Seda muidugi juhul, kui käsil pole parasjagu mõne luuletuse viisistamine. Inspiratsiooni saan ikkagi elust endast, looduses, inimestelt, elu dünaamikast.

Te ei kirjuta üksnes ilukirjandust, teie sulest on ilmunud ka näiteks raamat „Belonging” Keith Jarretti ja Jan Garbareki legendaarsest samanimelisest albumist. Seda võiks nimetada peaaegu dokumentalistikaks.

Kuna see 1970ndatel ilmunud LP jõudis Norra kõigi aegade saja parima plaadi valimisel esikümnesse, siis paluti mul tollal sellest kirjutada. Raamatus on palju isiklikke mälestusi mu enda noorusest, Oslos üleskasvamisest. Salvestasin samas stuudios, kus Jarrett, ning õnnestus teha koostööd ka ühe tema ansamblipartneri Jon Christenseniga. Samuti arutlen seal klassika ja jazzi suhete üle, mis mind on teemana alati huvitanud.

Kuidas sõnastate oma muusikalise kreedo?

Kõige keerulisem element muusikas – meloodia – on mulle alati olnud kõige olulisem. Ja teiseks: muusika ei ole mood, nii nagu maalikunst ei ole disain. Iga artist peaks kuulama oma sisehäält. Kõige tähtsam on keskenduda sellele, mida sa tõeliselt tahad teha, ning mitte sellele, mida sinult oodatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht