Keskendumise kõrgeim tase ja eneseunustus

Heigo Rosinat ei tahakski nimetada löökpillimängijaks, sest muusika pole tal selleks, et pilli mängida, vaid pill on selleks, et muusikat teha.

KERSTIN-ELISABETH KULLERKUPP

Heigo Rosina (marimba) kontsert sarjas „Soolo“ 2. IX Tallinna Kunstihoones. Sarja kunstiline juht Robert Jürjendal.

Kui välja arvata Eesti pianistide sooloõhtud, siis võib väita, et soolokontsert mõnel teisel instrumendil on meie klassika­lises muusikas pigem haruldus. Täiesti üksi lavale minemine nõuab erilist närvi, väga head pillitehnika valdamist, suurt tahet ja enesekindlust. Soolokontsert on nauditav siis, kui esineja on kavast tehniliselt kolmesajaprotsendiliselt üle, artistlik, väljendusjõuline ning selle kõik põimib tervikuks loomulikkus – interpreet on sama inimene laval ja lava taga. Heigo Rosina soolokontsert (dirigent Kristjan Järvi on muuseas tunnistanud ta Põhjamaade parimaks löökpillisolistiks) Tallinna Kunstihoones oli täpselt selline, nagu meeldejääv ja professionaalne soolokontsert võikski olla.

Viimati sai Heigo Rosinat orkestri ees soleerimas kuulda tänavustel Eesti muusika päevadel, kui ta tõi koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja dirigent Risto Joostiga ettekandele Erkki-Sven Tüüri neljanda sümfoonia „Magma“ löökpillidele ja sümfooniaorkestrile. Esitus lõi pahviks, see oli täiesti fenomenaalne. Rosina värvikas, tehniliselt täiuslik ja tähelepanu püüdev lavaline olek ning ülim keskendumisvõime oli märkimisväärne. Üldiselt esitatakse sedavõrd keerulist teksti noodist, kuid Rosin esitas teose muidugi täie kindlusega peast. Tallinna Kunstihoone kontsert sai tõuke just Eesti muusika päevade kontserdist „Püha magma“: pärast seda kontserti tegi Rosina esitusest täiesti vaimustunud Tallinna Kunstihoone kontserdisarja juht Robert Jürjendal Heigole pakkumise Tallinna Kunstihoones soolokontserdiga üles astuda.

Heigo Rosin näitab ise teoseid luues head eeskuju: mitmekülgsus rikastab muusikut igati ja väljendub ka interpretatsiooni sügavuses.

Andres Reinart

Kontsert algas Evelyn Glennie’ mõtlikus laadis teosega „A Little Prayer“ ehk „Väike palve“. Rosin suutis väljendada selle teose meloodialiini nii, et ununes üldse, et seda mängitakse löökpillil. Väga vähesed interpreedid julgevad riskida päris vaikselt mängida, sest see nõuab keskendumise kõrgeimat taset, eneseunustust ja selles unustuses usaldust, mille tõttu ollakse haavatav. Rosin osutas piano’s mängimisele just seesugust armastavat tähelepanu: tema piano oli väga vaikne ja pani eriliselt kuulama. Ei mäleta, millal viimati on mõnel teisel instrumendil olnud kuulda sedavõrd vaikset ja ekspressiivset piano’t … Rosinat ei tahakski nimetada löökpillimängijaks, sest muusika pole tal selleks, et pilli mängida, vaid pill on selleks, et muusikat teha. Just niimoodi, unustamata keskenduda eelkõige väljendusele, soovitas musitseerida maailmakuulus viiulikunstnik Isaac Stern.

Rosin komponeerib ka ise teoseid ning esitab neid oma kontsertidel. Ka Tallinna Kunstihoones sai publik osa kahest tema kirjutatud teosest, mis lõid järjest esitatuna mõnusa kontrasti: hoogsa karakteriga „Nightmare’ile“ ehk „Luupainajale“ järgnes meditatiivne „Afterglow“ ehk „Järelkuma“. Need teosed annavad ettekujutuse Rosina isiksuse värvikatest tahkudest. Helilooja läheb teost luues iga noodi sügavustesse ja usun, et interpreedid, kes ise teoseid loovad, suhtuvad teoste interpreteerimisse teisiti. Nad üritavad alati aru saada, kuhu helilooja täpselt on sihtinud, mida on tundnud ja mõelnud, ning tõusevad nii kõrgemale interpreetidest, kes teostavad muusikalised nüansid pigem tehniliste vahenditega, vältides sellega muusika sügavamatesse tunnetuslikesse kihtidesse laskumist. Rosin näitab ise teoseid luues head eeskuju: mitmekülgsus rikastab muusikut igati ja väljendub ka interpretatsiooni sügavuses.

Meeldejäävaks osutus ka Paul Fowleri teose „Michiyuki“ esitus. Teos nõuab karatelikku näitlemist, mis võib kergesti näida kunstlik ja ebaveenev, kuid Rosina kui kogenud karatega tegeleja esituses oli see lausloomulik. See dramaatiline keelatud armastusest tingitud enese­tappe käsitlev teos nõudis erakordset koordinatsiooni ning ka laulmist, mängu ajal sosistamist ja jalgade rütmilist liikumist. See teos lõi Rosina esituses kõhedaid emotsioone ja jäi kontserdi kavast kõige erilisemana meelde. Kogu selle mitmekesise kavaga kontserdi atmosfääri tegi hubaseks Rosina muhe suhtlemine publikuga, kui ta esitatavaid teoseid tutvustas.

Heigo Rosina musitseerimine näitab ilmekalt, milliste omaduste komplekti on vaja instrumentaalsolistil, et olla tasemel. Oma tehnilise meisterlikkuse, artistlikkuse ja isiksusega on ta kindlasti vääriline esineja ka maailmalavadel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht