Kellega koos olen kõige rohkem mina ise?
Keelpillisarjas „Violino bis!” ARVO HAASMA (vioola), TOOMAS VAVILOV (klarnet) ja LEA LEITEN (klaver) Mederi saalis 5. XII , kavas Schumanni „Märchenerzählungen” op. 132 klarnetile, vioolale ja klaverile; Kurtági „Hommage a Robert Schumann” klarnetile, vioolale ja klaverile, Kõrvitsa Chaconne soolovioolale (esiettekanne) ning Šostakovitši Sonaat vioolale ja klaverile op. 147. Mõte teha sari, kus süvenetakse kontserthaaval ühte pilli, on sisuliselt haarav. Õnneks on meie muusikaelus aina suurem osakaal kavadel, mis kannavad silmanähtavalt mingit ühendavat ideed või sisulist liini. Kava, mis on kokku pandud põhimõttel, et kõlab see, mida solist(id) lihtsalt parasjagu tahavad mängida, on vähegi kuulatav vaid erakordselt ereda koosseisu puhul. Umbes, et mängigu ükskõik mida, neid kuulata on juba nii suur nauding, et kõik muu on sekundaarne.
Keelpillisarjas „Violino bis!” mainitakse vähegi väärtuslikuma pilli puhul ära meister ja päritolu, näidatakse pilli eri koosseisude ning ajastute repertuaari kaudu. Ja muidugi lisab see väärtust solistile kui isiksusele. Selline kontserdi keskmes olemine ja oma pilliga pjedestaalile tõusmine on jõukohane vaid parimatele interpreetidele, ja eks neil kõnealune sari ju põhinegi.
Arvo Haasmat (vioola) olen seni kuulnud mõningates kammerkoosseisudes ja põhiliselt orkestrandina Tallinna Kammerorkestri koosseisus. See esinemine oli aga üllatav, sest avas tema interpreedinatuuri hoopis sügavamalt ning mitmetahulisemalt. Sellises ennast ja pilli demonstreerivas kavas minnakse lavale nendega, kellega koos saab end võimalikult hästi teostada. Siin paistab kummardus Lea Leitenile (klaver) ja Toomas Vavilovile (klarnet). Ja mida neilt siis oodati? Leitenilt tundlikku koostööd ja Vavilovilt sära? Mina ootasin sellelt kontserdilt Haasma jõulise ja Vavilovi särava natuuri vastandumist ning Leiteni ühendavat rolli. Paraku olid aga nii vioola kui klarnet ansambliteostes mõlemad suhteliselt sarnaselt püüdlikud. Paindlikud, musikaalsed, aga kuidagi sarnased. Siit tuligi esimene üllatus, et Haasma võib olla väga delikaatne ja tasane ansamblipartner. Schumanni ja Kurtági trio kulgesid mõnes mõttes nagu kikivarvul.
Teadupärast on kehv ansambel see, kus igaüks kisub ise kanti ja ühist tunnetust ei teki. Ideaalne on ansambel siis, kui kõigi erinevad natuurid rikastavad esituslikku üldpilti, ent on üksikult ja erinevalt nauditavad. Korralik ansambel on samas niisugune, kus kõik nivelleeruvad mingi ühise nimetaja alla.
Kontserdil kõlanud teosed ise olid aga igas mõttes huvitavad leiud. Ühendavaks lüliks Robert Schumanni ülitundlik natuur ja selle vastandlikkus. Florestan ja Eusebius – mis need olid? Kas haiglaselt kahestunud isiksuse kaks poolust, Schumanni kui muusikakriitiku kirjutaja sünonüümid või meis kõigis peituva ekstravertse ja introvertse alge sümbolid. See on Schumanni uurijatel palju vaieldud küsimus. Igal juhul on need kaks poolust andnud ainet järgmiste põlvkondade heliloojatele. Ungari päritolu György Kurtági teose pealkirjad on Schumannile iseloomulikult literatuursed: „Eusebius: piiratud ring …”, „… ja taas värisevad Florestani huuled ahastuses”. XX sajandi muusikaline esteetika pööras romantismi tundlemisele üldiselt väga otsustavalt selja. Nii et romantikust helilooja sisemaailma kajastamine on eelmise sajandi lõpu kohta väga erandlik. Teos ise on hästi huvitav, ekspressiivse helikeele ja heitliku tundelaadiga.
Edasi tuli Arvo Haasma publiku ette lausa üksi (Tõnu Kõrvitsa uudisteos Chaconne) või duos (Šostakovitši Sonaat vioolale ja klaverile op. 147). Kõrvitsa neoimpressionismi ja helimaalingutega harjunult tundub tema viimase aja pöördumine vanade vormide poole üllatavana. Vahest on ta endas midagi uut otsimas, Chaconne’i variatsiooniline vorm on ju sisuliselt ka üks katsetamine ja otsimine. Teos oli päris huviga jälgitav: algas nagu häälest ära lautoga, siis kuuldus hispaania rahvamuusika motiive, virtuoossust (käike ja passaaže), erinevaid tehnikaid lipsas läbi, äkki pööras ära ja keeras mujale. Ning Haasma kõike seda läbi käimas-mängimas süvenemise, õrnuse ning eredusega.
Šostakovitši sonaat kujunes aga õhtu emotsionaalseks kulminatsiooniks, see helitöö peaks ka natuurilt olema Haasmale kõige lähedasem. Tema esituses tulid eredalt esile nõukaaja hall ängistus või sisemine raev. Ka klaveri kiledad „karjatused” olid heliloojale iseloomulikust leksikast. Niivõrd ere materjal viis mõttele, et tahaks veel enam oodata Lea Leiteni kui pianisti enda avamisele. Teda iseloomustades peab märkima, et ta on väga kujunditäpne ja hoolitsev ansamblipartner. Ja kõik, mis vaja – tehnika ning eredus on Leitenil kah olemas. Nii et kohati võiks lasta klaveripartiil ja enda tõlgendusel rohkem esile tulla. Juhtida tähelepanu oma partii kõige meeletumatele kohtadele, tungida esile. Seeläbi teos vaid võidaks ja see inspireeriks kahtlemata ka tema ansambliparterit.
Kahtlemata on kõik, mis Toomas Vavilov kontserdilaval teeb, väga hea ja sisukas, aga seekord ei olnud tal justkui võimalust ennast piisavalt avada. Jään huviga ootama, kellega Toomas Vavilov klarneti kui pilli esitlemise kontserdil lavale läheb.
Aga selleks peaks ühe sarja veel juurde tegema! Sest kui klaveri- ja keelpillimängijatel ning lauljatel oma „issimo’d” ning „bis’id” ehk siis maakeeli öeldes ülivõrrete-nimelised kontserdisarjad olemas, siis puhkpilli- ja löökpillimängijatel polegi seda võimalust antud. Loodan, et Eesti Kontsert või Tallinna Filharmoonia selle ükskord ka ära teevad. Sest mõlema pilli valdajate seas on meil väga eredaid isiksusi, kelle õhtule pileti juba ette ära broneeriks. Rääkimata väga palju võimalusi pakkuvast kavast.