Keha, masin, keha

Mida tugevamini mind eemale lükatakse, seda kõvemat tõmmet ma tunnen, sisemine masohhist hüppab kilgates üles-alla.

TRISTAN PRIIMÄGI

Festival „Body Machine Body“ 6. X Tallinna klubis Hall. Esinejad V4R1, Jakob Juhkam & Hendrik Kaljujärv, Bedless Bones, Riot Kitten (Soome), SKD (Läti), The Horrorist (USA) ja Void Ov Voices (Ungari).

Olen mõnikord märganud oma abitust ühismeediaprofiilide ees, kus kirjeldatakse iseend kui inimest, kes näiteks „on alati heas tujus“, „iga kell valmis seiklusteks“ või esinetakse seisukohavõttudega stiilis „elu on pidu!“. Muidugi on see kuvand ja soovunelm, millel ei pruugi reaalsusega eriti midagi pistmist olla, aga siiski paneb imestama, kuidas inimesed nii vähesega lepivad. Tänapäeva popmuusika suundumused tunduvad sellist jaanalinnulikku hedonismi üksnes soosivat, kui muusikatööstuse laineharjal järgnes millennial whoop’ile mõminaräpp, filmimuusika vallas valitseb M83-taoline õilmitsev-optimistlik ja täiesti õõnes muusikaline Prozac ning pakutav emotsiooniskaala on surutud keskele kokku, võidukasse mõnususse.

Aga kas peab olema mõnus? Kui kõik on kogu aeg ümberringi mõnus, siis tahaks nagu midagi muud. Anders Meltsi kureeritud tumeda muusika festival „Body Machine Body“ on oma esteetika ja algse impulsi võlgu industrial’ile ja electronic body music’ule, aga on praegu vaata et ideaalne näide ühest tõelisest kuraatorifestivalist. Mõne subkultuuri huvisid ja maitset peegeldavad väikefestivalid lähevad tihti väga turvalist rada ja võtavad esinema kokkuvõttes üsna tasapaksu esinejate seltskonna, soovides saavutada olukorda, kus kõigile külastajatele meeldivad kõik bändid. Aga kas peab meeldima? Minu meelest mitte. Usun, et „Body Machine Body“ kuulajaskonna hulgast oleks raske leida inimest, kellele oleksid meeldinud selle pimeda öö jooksul kõik esinejad. Ka mulle tundus näiteks soomlaste Riot Kitten püüdlevat Pussy Rioti vahetu anarhia suunas, aga nende ostukeskuses valmis pakendatud laiatarbe mässumeelsus meenutas pigem mustaks värvitud sõrmeküüntega Hello Kitty nõrka käpalööki. Samas tunnustan täiesti seda, et programmikomisjon mu sellise kogemuse ette pani, sest ei kardeta liigselt eksida. Pärituul soosib julgeid ja nii kulgebki suurem osa õhtust väga intrigeerivas võtmes: stiiliülesed käiguvahetused on nii kiired, et mõistus jõuab järele väikese hilinemisega. Kõik kokku kõlab aga unikaalse ja mitme­tahulise kunstilise visioonina, mida üks muusikafestival pakkuda võikski.

The Horrorist täidab lava oma täieliku kohalolekuga, kisub vaataja kogu live’i ajaks rinnust otsesesse konfrontatsiooni, karjub sulle kõrva ja ronib lampi käes hoides otse lavalt alla rahva sekka, sinu kõrvale, et sa ei pääseks ka seal ta eest mitte kuhugi.

Eiko Lainjärv

Väga sümpaatne on seegi, et eesti esinejad olid hea tava kohaselt kõik pigem tulevikust kui minevikust, ehk uued (esineja)nimed või uues võtmes, selgelt subkultuuride sügavamatest nišisoppidest üles otsitud. Sander Saarmetsa tunneb mõni sügavamalt kaevaja kunagise nime Muschraum järgi, aga tema uus alias V4R1 on midagi teist­sugust ja ka omanäolisemat. Kui ambient seostub esmalt millegi kuulajasõbralikuga ja dark ambient, vastupidi, pigem õudusfilmi heliriba moodi muusikaga, siis V4R1 on midagi vahepealset, düstoopilist, Denis Villeneuve’i uut „Blade Runnerit“ meenutavat. Võib-olla on Saarmets küll masinate kontrollija, aga ka nende teener. Sümbioos võib tunduda esmapilgul loomulik, aga ilmselt mitte igavene, ja V4R1 muusika põhjal otsustades meil, inimestel, midagi head loota ei ole. Teise eesti artistina astusid üles Jakob Juhkam ja Hendrik Kaljujärv ning sellist sirgjoonelist, justkui 1990ndatest pärit tehnilist tantsumuusikat pole seni esmajoones seotud kummagi artistiga. Juhkami enda plaadid on sellised džässrokilikud, NO99 etenduse „Dreamers“ tarbeks tegi ta metal’it — ja nüüd siis see. Tore, kui inimene ei püsi paigal. Hendrik Kaljujärve just välja tulnud plaat koos Maarja Nuudiga (nime all Maarja Nuut & Ruum) pole aga veel lettidelgi — juba otsib ta võimalust end kuhugi mujale nihutada.

Need kaks artisti toovad ka arusaama, et kui pealtnäha pole maailmas igavamat asja kui vaadata mõnd valget meest laval masinavirna taga seismas ja ei-tea-mida tegemas, siis tegelikult võib maha rahuneda ja end veenda selles, et kogu aeg ei peagi laval midagi toimuma. Mõne aja möödudes on tunne nagu vaataks loodussaadet – haruldane liik omas elemendis.

Kolmas eesti artist Bedless Bones on justkui välja kasvanud ürituse korraldaja Meltsi eluprojektist Forgotten Sunrise: ansambli liige Kadri Sammel on astunud lava keskele ja haaranud mikrofoni, bassi­kaela ja trummipulgad – mida parasjagu tarvis. Öine sünteetiline muusika, eeterlik kajarohke vokaal, toss ja värvidemäng. See mõjub endassehaarava lavastusena ja läheb korda. Bedless Bonesi teine digisingel kannab nime „Where Is My Voice“ ja umbes sama tahaksin laulja hääle kohta paar korda küsida ka kontserdi ajal. Tahaksin seda häält veidi kitsas diapasoonis liikumisest välja meelitada – meelt kaotama, meeletusi tegema.

Välismaalastest rääkides on tõeline maailmatasemel otsijahing ungarlane Attila Csihar, kes teeb maailma absoluutses tipus vokalistina nii ülirasket drone’i (Sunn O)))) kui ka black metal’it (Mayhem). Teda olen alati pidanud pigem vokaliseerijaks kui vokalistiks, sest ta tekitab kogu oma kõrvalprojekti Void Ov Voices muusika oma hääle, luuperi ja eriefektidega. Materjali, millest seda müüri laduda, tundub olevat. Kas tõesti on võimalik, et üks inimene suudab kurgulaulu esile manada nii väga kõrgel kui ka äärmiselt madalal häälesagedusel? Kontserdil seguneb lavalt kostev apokalüptiline müramass soomekeelse otsekommentaariga mu selja taga, nii et tahaksin seda ka kodus plaadi pealt kuulata. See on muidugi võimatu, sest artist on kuus aastat tagasi välja andnud vaid ühe sajas eksemplaris CD-R’i, mille saamiseks tuleks ilmselt vanaema panti anda. Hr Csihar lubas küll vea parandada ja väitis, et võtab selle intrigeeriva avangardprojekti lähitulevikus rohkem käsile.

Õhtu suurim üllataja ning täielikult purustav kogemus oli aga Ameerika hardcore-huligaan The Horrorist. Puhtalt lehelt lähenedes tundus see kontseptsioon mulle esialgu täiesti allaneelamatu. Üliagressiivselt paugutav hardcore techno ja gabber, mille peale röögib üks ruuporiga jänki primitiivseid, korduvaid loosungeid — justkui oleks The Horroristi ainuke eesmärk mõjuda kõigile meeltele nii eemaletõukavalt kui võimalik. Kohusetundliku nohikuna kobisin siiski lava ette, et seda tsirkust – vehkimist ja mööbli otsa ronimist – lähemalt näha ja umbes teise loo keskpaigas oleks nagu ajus mingi sahtel ragisedes lahti läinud. See on ju fantastiline! The Horrorist on tõeline Trumpi-ajastu maailmalõpu heerold, mis segab Sex Pistolsi absoluutse nihilismi ja kõige koledama tantsumuusika brutaalsuse. Selles on esmapilgul vähe meeldivat, aga taas: kas peabki meeldima? Mida tugevamini mind eemale lükatakse, seda kõvemat tõmmet ma tunnen, sisemine masohhist hüppab kilgates üles-alla. Mees täidab lava oma täieliku kohalolekuga, kisub vaataja kogu live’i ajaks rinnust otsesesse konfrontatsiooni, karjub sulle kõrva ja ronib lampi käes hoides otse lavalt alla rahva sekka, sinu kõrvale, et sa ei pääseks ka seal ta eest mitte kuhugi. See on selline paugutamine, mis võtab küll oimetuks, aga The Horrorist tõestab taas järjekordseid robustseid kilde pildudes: popmuusikas osutuvad tihti kõige targemaks need, keda ennatlikult lolliks peetakse. Tahtlik lamestamine on kunstide kunst ja meie osaks on (edutult) pead murda selle üle, kas see on tegelikkus, iroonia, metatasand või mingi totaalne umbluu. Nii intrigeerivat tegelast pole ma ammu näinud.

Jalgrattaga koju sõites tajusin keha ja masina sümbioosi uut tasandit – me sõitsime koos. Võib-olla polegi meil düstoopiliste ennustuste foonil paremat lahendust kui püüda masinatega läbi saada ja meie sümbioosi pikendada. Mina valin nendega suhtlemiseks muusika keele.