Kaunis karge müra

Stephen O’Malley: „Julgesin lõpuks, selle asemel et edasi tegelda haiglaslikkuse, depressiooni ja vägivalla teemadega, endale tunnistada, et Sunn O))) on minu elus hädavajalik ja positiivne samm.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Drone-(metal) lipulaeval Sunn O))) on käsil väga tegus aasta. Lisaks aprillikuus ilmunud väljakutsuva pealkirjaga uuele, mõneti heledamates toonides plaadile „Life Metal“ on oktoobri lõpus ilmumas selle sõsarteos „Pyroclasts“, mis loodi samal lindistussessioonil koos legendaarse produtsendi Steve Albiniga ja mis sündis bändi stuudiorutiinist alustada ja lõpetada iga lindistuspäeva improviseeritud 10–12 minuti pikkuse ühiselt lindistatud drone’i ehk minimalistliku toonundamisega, et klaarida mõtteid ja sünkroniseerida lainepikkusi nii pillide kui inimeste puhul.

Peale suurte tegemiste leiab Sunn O))) aega külastada esimest korda ka Eestit – 14. oktoobril antakse kontsert Tallinnas Vene teatris.

Bändi üks asutajaliige ja ideeline juht Stephen O’Malley oli nii lahke, et rääkis Sirbile Sunn O))) universumist ja planeetidest selle sees.

Aastaid tagasi saatsin teile tõlgitud väljavõtte ühest Arvo Pärdi inter­vjuust, kus talle lasti Sunn O))) muusikat.*

Jah, ma mäletan. Naljakas, kuidas see kõlas talle nagu mingi laste mäng.

See pani mind mõtlema keha ja pea suhtele teie muusikas. Kuhu kuulub Sunn O)))?

See on mulle keskne küsimus, eriti tänavu. Sunn O))) on füüsiline muusika. Mul on tunne, et paljud muusikud on oma kehalisusest eemal ja keskenduvad rohkem mõistusele, kompositsioonile, muusikakogemusele. Olen töötanud palju koos prantsuse koreograafi Gisèle Vienne’iga ja olen alles hiljuti hakanud paremini mõistma, kui sügavalt füüsiline on tants ja kuidas keha abil väljendatakse ideid ja tundeid. Tantsijale on keha tõesti instrument. Sunn O))) puhul oleme intensiivse füüsilisusega töötanud aastakümneid, aga samas on see jäänud ka väga vaimseks muusikaks. Välja arvatud, kui seda luuakse, siis on helimaastiku keskel võimatu selle füüsilisusest mööda vaadata, eriti mängijana. Olen viimasel ajal tegelenud meditatiivsete praktikatega, mis on mu pannud tunnetama, kuivõrd üksteisest lahus keha ja pea tegelikult on.

Stephen O’Malley: „Sunn O))) puhul oleme intensiivse füüsilisusega töötanud aastakümneid, aga samas on see jäänud ka väga vaimseks muusikaks.“

Wikimedia Commons

Huvitav, sest uue plaadi avatoon loos „Frost“ meenutas mulle kohe meditatsioonigongi.

„Pyroclastsi“ tutvustustekstis plaadi kontseptsiooni tutvustades tahtsin meditatsiooniga ettevaatlik olla, sest see on mulle uus asi. Taipasin seda tehes küll, et Sunn O))) ei ole meditatsioon, meditatsioonimuusika. See võib olla küll meditatiivne, aga kokkuvõttes on see vaid heli. Kuna bänditegemine on grupitegevus, siis tuleks seda võtta teisiti. Meie omavaheline suhe on väga vaba, isegi anarhistlik. Siduva muusikalise kontseptsiooni raames on kõik eraldiseisvad isikud.

Kuna „Pyroclasts“ koosneb neljast hüpnootilisest undamisest, tundub loogiline, et meditatsioonist mõtlevatel või sellega tuttavatel inimestel tekib selline seos. Minu arvates on see kaunis ja austusavaldus meile endale, kuna meie muusika inspireerib inimesi olema maailma suhtes tundlikum.

Sunn O))) kontserdid on erilised, kuna te justkui sunnite inimesi aega maha võtma. Meid pommitatakse pidevalt sõnumitega, mis on enamasti narratiivsed, aga Sunno))) narratiiv on väga habras ja mitte nii ilmne. Sellega tuleb kaasa minna. Te survestate kuulajat sellest sisseharjunud narratiivsusest lahti laskma ja mitte ootama igast järgmisest hetkest mingit tegevust, muutust või liikumist, mis peaks köitma tähelepanu.

Tegelikult on lihtsam mõelda ühiskonnast, mis pommitab sind sõnumitega, kui sellest, mõistus on pidevalt kõrvale juhitud ja häiritud sellest lakkamatust juurdepääsust infovoole ja selle pakutud kiusatustele. Enesekeskselt on seda probleemi märksa keerulisem lahendama hakata.

Tegelikult pole tarvidust neid asju segada, oma ruumi tuleb osata jagada. Kõik ümbritsev saab alguse omaenda peast.

Sunn O))) toimib aga umbes nii, nagu keegi lööks kiviga pähe. Hästi, nüüd tuleb pikali heita ja me virutame ühe hiiglasliku asjaga. Muidu ei saa, peab pikali viskama. (Naerab.) Aga kuulaja teeb ise otsuse selles kogemuses osaleda, mis annab meile omakorda võimaluse oma loomingut esitleda ja lasta auditooriumil sellele reageerida. Selliselt kirjeldatuna nagu küsimuses, tundub aja mahavõtmine mulle väga positiivne kogemus. Olgugi et see leiab aset ülikontsentreeritud heliväljas, mis on väga intensiivne ja osale tungib ka isiklikku ruumi kas füüsiliselt, vaimselt või psühholoogiliselt. Sunn O))) tekitab mitmesuguseid isiklikke kogemusi. Lõpuks on see ikkagi kuulaja otsus teha paus ja lasta end kaasa viia.

Füüsilisuse juurde tagasi tulles: kui tants tegeleb paljuski inimkeha võimete piiride otsinguga, siis kas on midagi sarnast näha ka Sunn O))) puhul? Kas te tegelete teadlikult piiride otsimise ja nende ületamisega?

Ma otsin piire, aga need muutuvad pidevalt. Piirangud on olemas ja need on otse ees, aga tuleb mõista, mis need on. Ei saa midagi mõista, kui selleks pole õigeid vahendeid. Ühes oleme bändikaaslase Greg Andersoniga kokku leppinud: me võime muusikaliselt eksperimenteerida täpselt sel moel, nagu ise tahame, ja see hõlmab bändiga ka selliste asjade tegemist, mida me varem proovinud pole. Sellel võib olla või mitte olla pistmist meie isiklike piiridega, aga mulle tundub, et kreatiivsuse ja loomingulise eneseväljenduse piirangud on märksa isiklikumad. Enamik piirangutest on inimeste endi seatud ja tulenevad sügavamatest psühholoogilistest küsimustest kui loovus.

Sunn O))) eksisteerib ja kasvab koos selle liikmete individuaalse arenguga. Me kõik oleme osa Sunn O))) metamorfoosist, aga meil on ka oma elu. See on osa selle asja ilust.

Kui võrdluseks võtta koos Mayhemi vokalisti Attila Csihariga loodud muusika, mis kutsus esile tumedaid jõude, siis tundub, et teil ongi käsil ilu taasavastamine: 2019 on toonud soojemad helitoonid ja plaadikaane koloriidi, lisaks pealkirja „Life Metal“.

Sellest peale, kui tegime 2009. aastal plaadi „Monoliths and Dimensions“, olen lõpuks julgenud endale tunnistada, et Sunn O))) on väga hädavajalik ja positiivne asi minu elus, selle asemel et tegelda edasi haiglaslikkuse, depressiooni ja vägivalla teemadega. Olin kaua olnud selles etapis ja „Monoliths and Dimensions“ tegeles selle temaatikaga palju komplekssemalt kui „Life Metal“. Aga asi on ju vaid pealkirjas! Me panime plaadile sellise nime ja meie kuulajaskond on valmis vastu võtma seda, mis me teeme. On tõeline au, et meie ideede suhtes ollakse nii vastuvõtlikud. Nüüd mõistetakse, et oleme jõudnud sellisesse punkti, ja seda vaid mõne sõna kasutamise tõttu. See on väga huvitav, kui üksnes pealkirja silmas pidada. Muusika on meie elu ja meie muusika on meile ka väga elus asi, sellest ei pääse. Ma pole seda nii täpselt defineerinud ning ega ole ka kindel, et ma seda üldse teha sooviksin. Me lihtsalt pakume abstraktsele kunstile järjekordset võimalikku vaatepunkti, mille kallal oleme juba töötanud aastakümneid. Meie sõnum on praegu selline, kindlasti erinev minevikust ja õnneks resoneerib kuulajaskonnaga. Oleme selle eest tänulikud.

* Siim Nestor, Arvo Pärt: „Ju me siis salaja armastame üksteist. See on väga ilus.“ – Eesti Ekspress 11. IX 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht