Kasvuhoonest avatud maailma

Egīls Šēfers: „Klassikalise muusika valdkonda kaitsevad stipendiumid ja otsustajad, kes annavad stipendiumid oma õpilastele. See on nagu kasvuhoone, mis on tuule ja turu eest kaitstud.“

MARIA MÖLDER

Egīls Šēfers on Läti muusika infokeskuse (LMIK) juht ja peamiselt Taani muusikutest koosneva Carioni kvinteti liige. Šēfers käis 8. – 10. V Tallinnas peetud rahvusvahelisel muusika infokeskuste võrgustiku (IAMIC ehk The International Association of Music Information Centres) kogunemisel ja paistis oma lühikeste, kuid tabavate sõnavõttudega kohe silma.

Olete klarnetimängija. Kuidas hakkasite huvi tundma muusikatööstuse vastu?

Jah, olen klarnetimängija, aga olin juba tudengina huvitatud ka kultuuri administreerimise küsimustest. Käisin esimesel muusikakorralduse kursusel juba enne, kui seda sai õppida kultuuriakadeemias. 1990ndatel oli ühes muusikakolledžis kaheaastane management’i-kursus ja mina olin seal üks esimesi üliõpilasi. Käisin Läti Riikliku Sümfooniaorkestri juures praktikal ja töötasin väikeses ettevõttes, mis korraldab kammermuusikakontserte üle terve riigi. Olen kogu aeg olnud muusika esitamisele lisaks poolenisti administratiivtöö ja korraldusega seotud.

Maailm on aastatega arenenud nõnda, et iga muusik on natuke ka korraldaja, sest need, kes on ainuüksi kunstnikud, peavad ühel hetkel tegema ka muid asju. Kui oled kuulus laulja nagu Elīna Garanča, siis saad olla ainult laulja – siis on sul ümber inimesed, kes sind toetavad, aga selleni tuleb jõuda. Ei ole nii, et laulad hästi ja kohe rullitakse punane vaip su ees lahti. Tuleb olla seltskondlikult aktiivne, luua ise ühismeedia sisu, sõlmida agentuuridega lepinguid. Ka Elīna Garančal tuli agentuuriga maha istuda ja leping sõlmida. Alles siis sai ta tuge, aga ainult mõned meie valdkonnast jõuavad nii kaugele. Enamik peab tegema kõiksugu asju. Näiteks mina mängin Taani puupuhkpillikvintetis Carion ja meil on töö ansambliliikmete vahel jaotatud. Ühe asi on raamatupidamine, mina teen kavad ja haldan veebi, üks tegeleb agentuuridega Norras, Rootsis ja Taanis, teine Saksamaa omadega, kolmas USA agentuuridega, üks broneerib lennupiletid, flöödimängija hoolitseb kalendri eest, sest kõik agentuurid saadavad eri infot ja see tuleb Google’isse panna. Peame leppima, et puhast kunstnikku enam ei ole, kui tahame olla edukad.

Läti haridussüsteem on viimasel ajal ilmselt tohutult muutunud.

Ma ei ole Läti haridussüsteemiga kaua seotud olnud, aga eelmisest aastast õpetan Jāzeps Vītolsi nimelises Läti muusikaakadeemias, kus valiti uus rektor, kel on ka uus tiim. Nad teevad muusikahariduses suuri reforme. Näiteks tõukavad nad tagant vabatahtlikke kursusi, ka muusikatööstuse omi: üliõpilased peavad valima mingi muusikatööstusega seotud kursuse ja mina õpetan seal rahvusvahelise muusikaäri kursust. Mul on hea meel, et 92 üliõpilast valis minu seminarivormis kursuse ja pidas seda vajalikuks. Neil on seda informatsiooni vaja. Ma varustan neid lugemismaterjaliga, annan nimekirja kümne raamatuga, mille nad võivad üles otsida, läbi lugeda ja tunniks ette valmistada. Annan seda tundi peamiselt sellepärast, et mul on muusikaäris töötava klassikalise muusikuna oma ainulaadne kogemus: olen asju ajanud agentuuride, plaadifirmade ja festivalidega nii otseselt kui ka kaudselt, nüüd töötan aga kultuurivaldkonnas juhina. Jagan lihtsalt oma kogemusi ja murran müüte, mis on ikka veel liikvel.

Suure osa oma elust on Egīls Šēfers olnud Lätist eemal: seitse aastat õppis ja töötas ta USAs, seejärel Taanis. Nüüd on Egīls Šēfers viis aastat Lätis tagasi.

Jānis Deinats

Sageli arvavad muusikud, et tuleb võita üks konkurss ja siis saabubki edu. Nii see tegelikult ei käi. Mul ei ole tarvis näidet kaugelt otsida: meie kvinteti flöödimängija on ühe USA suurima klassikalise muusika konkursi (Concert Artist Guild Competition) võitja. Tema oli tõesti aastaid tagasi sellises olukorras: ta võitis selle konkursi, siis tulid tuurid, edasi mängis ta igasuguste tähtsate sümfooniaorkestrite ees. Edaspidi ei juhtunud aga midagi. Ta istus kodus ja ootas järgmist telefonikõnet Bostoni Sümfooniaorkestrilt või Los Angelese Filharmoonikutelt. Miks seda ei tule? Sest turg on üleküllastunud ja on palju andekaid muusikuid, kellel on taustatöö tehtud. Nad suhtlevad aktiivselt, käivad kohtumistel, tegelevad administratiivtööga ja asi edeneb. Ainult heast muusikutasemest enam ei piisa. Võib ka öelda, et hea muusiku definitsioon on muutunud: hea muusik peab olema hea ka kõigis muudes asjades.

Isiksusena?

Jah, peavad olema teatud isikuomadused. Lugesin hiljuti intervjuud Clevelandi Orkestri kunstilise juhiga, kes ütleb, et talle meeldib ühe pianistiga töötada, sest ta on kena inimene. On palju häid pianiste, aga temaga on ka meeldiv asju ajada. Teine on samuti suurepärane pianist, aga täielik õudusunenägu: ta ei vasta e-kirjadele, ei helista tagasi, käitub muusikutega jämedalt. Ta ei taha, et see korduks, sest on muusikuid, kes on sama head. See on tõesti üks tegureid, aga sellega asi ei piirdu. Peab olema iseenda agent, suhtlema meediaga ja ühismeedias, olema produtsent jne.

Mida te oma muusikaäri kursusel õpetate?

Olen selle jaotanud mitmeks osaks ja see on väga praktiline. Annan üliõpilastele lugemist selle kohta, kuidas muusikatööstus tänapäeval töötab. Keskendume just teatud valdkondadele, näiteks küsimustele, kuidas töötada agentuuridega. Mida neilt oodata ja mida mitte, miks hankida agentuur ja miks see tegemata jätta, millisel turul on see eriti vajalik? Kuidas agentuuridele läheneda ja kuidas seda mitte teha? Millal on agentuuri vaja? Kas ise mänedžer olla on okei või mitte? Mida oodata konkurssidelt, kuidas teha end muusikaturul nähtavaks? Oleneb ju ka tootest. Keskendume ka tootele. Pean suunama nad mõtlema kunstist kui tootest, sest kui kontserdi eest tahetakse tasu saada, siis saabki esitajast toode, ja kui mõtled endast kui tootest, siis pead mõtlema ka sellele, kes sulle maksab. Sageli mõeldakse publiku peale, sest inimesed ju tulevad ja ostavad pileti. Aga muusikule ei maksa ju publik, vaid leping on sõlmitud näiteks festivaliga. Kes on see, kellega sõlmitakse leping ja kes teeb otsused? Kunstiline juht. Kes nad on? Kus nad elavad? Mis neile meeldib? Kuidas neile läheneda? See on täiesti teistsugune mõtlemine – vaadata kunsti ärimõtlemise kaudu. Haridus on väga konservatiivne valdkond, muutused võtavad seal kaua aega, aga tulemata nad ei jää.

Olin 2013. aastal Riias suurel festivalikorraldajate ja muusikasektori kogunemisel. Paistis, et Läti klassikalise ja nüüdismuusika ringkonnas võeti muusikaeksporti tõsiselt.

Väga keeruline oli veenda inimesi 2013. aastal sinna tulema, sest turg on üleküllastunud ja inimesi, kes müüvad, on rohkem kui neid, kes ostavad. Raske on ostjaid messile saada ja näidata neile, mida sa müüa tahad, sest nad juba teavad, mida nad osta tahavad. Toode jõuab nagunii otse nendeni. Paljud on huvitatud korra Riiga tulema, sest nad ei ole ehk varem seal käinud, ja võib-olla tulevad nad siis ka esitluskontsertidele, kuid pikaajaliselt see variant siiski ei toimi. Muusikavaldkonnas tegutsejaid ehk festivalijuhte, kunstilisi juhte, kes otsustavad, mida ostetakse, ei õnnestu veenda kohale tulema. Nad saavad oma otsused teha kodus, selleks ei pea reisima, sest kõik püüavad neid kätte saada.

Filosoof Bariko on rääkinud meie valdkonnast, mida on palju aastaid kaitstud: seda kaitsevad stipendiumid ja otsustajad, kes annavad stipendiumid oma õpilastele. See on nagu kasvuhoone, mis on tuule ja turu eest kaitstud. Mis ka ei juhtuks, alati saad oma stabiilse raha. Pole tähtis, kui palju inimesi kontserdile tuleb või kes esiettekannet kuuleb – teos saab vähemalt ette kantud, ükskõik mitu korda seda edaspidi esitatakse. Kõik on alati turvaline. Võid teha mida tahes ja sind ei huvita, kes seda tarbib. Aga olukord on muutunud, kuigi heliloojad elavad sageli eituses. Nad kirjutavad teose lihtsalt sellepärast, et neil on heliloojapaber, nad on heliloojad, neil on ettekandeks ja tasu saamiseks õigus – isegi kui inimesed ei ole valmis seda kuulama. Maailm on nii palju muutunud, et isegi väga prestiižsed festivalid peavad arvestama külastatavusega ja mõtlema, kuidas jõuda uue publikuni, sest kui nad seda ei tee, siis rahastus kaob. See juhtub ka turvalistes riikides nagu Taanis, kus pandi kammerorkester kinni. Kes oleks seda arvata osanud?

Milliste muusikažanridega Läti muusika infokeskus tegeleb?

Läti muusika infokeskuses on muusikažanrid rangelt lahtritesse jagatud. Meil on n-ö kunstmuusikažanrid, sh džäss ja pärimusmuusika. Kõik teised žanrid jäävad välja ja neid riik ei rahasta – seda ei peeta n-ö toetamist vajavaks kultuuriks. Neis nähakse vahel meelelahutust või tööstust, mis suudab ise toime tulla ja millele ei pea riigi raha kulutama. Aga mina arvan, et visioon ei peaks olema seotud žanride, vaid kunsti ja meelelahutusega. Kui mõelda, siis kas maksumaksja raha peaks kulutama U2 kontserdile Riias. Kuna sellega teenitakse nagunii palju raha ja see on siiski suuresti meelelahutus, kuigi väga hea, siis võiks maksumaksja raha kulutada teisiti. Enamasti võiks toetada kunstivorme, mida on üldjuhul toetanud metseenid ja õukonnad, kuninglikud tellijad, kunsti, mis on õitsenud tänu konsensusele, et see ei saa ellu jääda tootena. Kõigest ei saa mõelda kui piimapudelist. Üks pool on puhtalt ja väga eksklusiivselt kunst ja teisel pool on tarbimine, keskel oleme aga meie, tugiorganisatsioonid, mis toimivad nende kahe poole vahel nagu liim.

Meil on Lätis ka toetussüsteeme, nagu Läti Kultuurkapitali fond (Valsts Kultūrkapitāla fonds), mis toetavad kunstiprotsessi, kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. See on väga hea. Kontserdiorganisatsioonid tellivad teoseid ja tahavad, et need kontserdil ette kantakse ja inimesed kuulama tuleksid. Need on kaks peamist jõudu, vahepeal olemegi meie, muusika infokeskus, meie koordineerime, püüame leida ühiseid huve ja neid toetada.

Lätis läks pärast majanduskriisi väga keeruliseks. Millised on muusikavaldkonna rahastusvõimalused praegu?

Jah, kriisi ajal kukkus muusikavaldkonna rahastus umbes 40%. See oli tohutu langus ja paljud lääne kolleegid arvasid, et meil tuleks mõni orkester sulgeda. Me ei teinud seda. Ühtki institutsiooni ei pandud kinni – ei muusikakooli ega orkestrit. Inimesed talusid suuri palgakärpeid. Nüüdseks on eelarve endises mahus taastatud, aga seda ka kulutatakse palju efektiivsemalt. Suurem osa rahast on liikunud riiklikku kultuurkapitali fondi, kus on igasugu suurürituste, väikeürituste, mitu korda aastas toimuvate ürituste, õppestipendiumide jms toetusprogramme. Valitsus on rahajaotamisest peaaegu välja astunud, selle üle otsustavad eksperdid.

Nüüd on meil ainulaadne olukord, kus ka riiklikud orkestrid peavad suurema või erakorralise ürituse või ka välissolisti Lätti toomise jaoks taotlema raha kultuurkapitali fondist. Neil tuleb konkureerida kõigi sõltumatute korraldajatega. Kõik sõltub kunstilisest tasemest ja taotluse tugevusest. See kõik on toonud valdkonda väga suure konkurentsi, mis on minu meelest väga hea. Kunstiline mitmekesisus on tänu sellele õide puhkenud. Meil on Eesti Kontserdiga analoogiline organisatsioon Latvijas Koncerti ja varem oli sel suurte kultuuriürituste monopol. Ka Latvijas Koncerti peab nüüd kultuurkapitali fondis teiste taotlustega rinda pistma. Pärast seda muutust on meil palju põnevaid festivale, näiteks alternatiivne kammermuusikafestival „Sansusī“ ja Liepāja festival „Via Baltica“, kus esinevad samuti rahvusvahelised artistid. Suurtel kontserdisaalidel on samuti oma kontserdikavad.

Kas Latvijas Koncertil ei ole üldse riiklikku otsetoetust?

On, aga sellest ei piisa, et teha suurüritusi, näiteks tuua siia rahvusvahelisi soliste ja dirigente. Nad saavad otserahastuse, et maksta palka muusikutele, renti ruumide eest ja doteerida pileteid, aga eriprojektideks on neil vaja lisaraha ja seda küsivad nad kultuurkapitali fondist. Selle kaudu jaotatav raha kasvab aga iga aastaga. On tõestatud, et tegu on väga efektiivse rahajaotusviisiga, sest konkurents on aus ja projekte hindavad pidevalt vahetuvad eksperdid. Nii on lihtsam ka ministeeriumil ja poliitikutel: nemad ei pea selgitama, miks keegi sai raha ja teine ei saanud. Isiklikud suhted poliitikutega ei loe enam. Hea on ka see, et võeti vastu uus seadus, mille järgi on jaotatav raha fikseeritud osa maksurahast: vist alates 2021. aastast laekub kindel protsent tubaka-, alkoholi- ja hasartmängudega kogutud maksudest otse kultuurkapitali fondi. Seega on rahastus stabiilne ja selle kaudu on võimalik rahastada ka pikaajalisi projekte.

Kuidas on Lätis lood kultuurikorraldajatega ja eriti muusikamänedžeridega? Kas neil on muusikavaldkonnas tegutsemiseks vajalikud oskused olemas?

Jah, juba aastaid on sellega hästi. Sellest kultuuri administreerimise kursusest, millest ennist rääkisin, kasvas välja kultuuriakadeemia haru, seal õpetatakse kultuurikorralduse eriala, kus on väga hea õppekava. Isegi meie kultuuriministeeriumi kantsler on selle eriala vilistlane ja selle lõpetanuid on kultuurivaldkonnas palju: nad töötavad kontserdimajades, korraldavad festivale jne.

Ka mina olen Eestis kultuurikorralduse magistriõppe läbinud, aga kuna see õppekava on valdkonnaülene, siis ütlevad muusikainimesed sageli, et seal on puudu just muusikas vajalikest ainetest. Kas Lätis ei ole selle üle arutatud?

Mis ainetest? Mis jutt see on? Kas siin pole tegemist mitte elitaarse mõtlemisega, mille järgi on muusika administreerimine justkui eriline asi? Me räägime ju administreerimisest, mitte kunstiprotsessist enesest. See tähendaks, et sümfooniaorkestri juhist ei tohiks kunagi saada näiteks teatri direktorit, aga kui vaadata puhtalt juhtimisülesandeid, siis need on ju samad – tegu on suure organisatsiooni juhtimisega. Ja tema ongi administratiivjuht, mitte kunstiline juht. Kui administratiivne tasand ja kunstiline tasand on eraldi, siis ma ei näe probleemi.

Ometi arvatakse sageli, et muusikaasutust ei saa juhtida muusikalise kõrghariduseta. Teil ei ole sellist muret?

Ega vist. Näiteks Timurs Tomsons oli kammerorkestri Sinfonietta Rīga tegevjuht. Ta ei ole muusik, vaid kultuuriakadeemia vilistlane. Ta on väga hea administraator, nüüd juhib ta Liepāja Lielais Dzintarsi ehk Suure Merevaigu kontserdimaja programmi ja tegeleb festivalidega ka Rootsis. Ka 15 aastat Läti Rahvusooperit juhtinud Andrejs Žagars ei ole muusik, vaid näitleja. Ta oli parim direktor, kes meil on seni olnud. Nii et ma ei arva, et see on tõsi.

Millised on Läti muusika infokeskuse põhilised tegevussuunad?

Kui pool aastat tagasi selle juhina alustasin, pidin jätkama paljusid seniseid tegemisi. LMIK asutati 2004. aastal muusika infokeskusena, kus koguti infot heliloojate ja partituuride kohta, töötati andmebaasidega, vahetati infot, samuti avaldati muusikavaldkonna uudiseid. Ma leian, et paljud neist funktsioonidest ei ole selles valdkonnas praegu enam vajalikud. Kindlasti ei ole enam vaja teha muusikauudiseid. Selleks on meediakanalid ja portaalid, vähemalt meil on mitmeid kanaleid, kes sellega edukalt hakkama saavad ja ma ei taha seda funktsiooni dubleerida.

2014. aastal projektijuhina alustades algatasin klassikalise muusika label’i ehk plaadifirma Skani läti muusika avaldamiseks. Tegin seda sellepärast, et paljud salvestavad iseseisvalt muusikat, aga salvestised ei jõua publikuni Lätis või mujal maailmas. Nende tegemiseks kulutatakse palju raha ja siis pannakse need riiulile seisma – keegi ei jõua nendeni. Mina kutsun neid riiuliplaatideks. Olin selle suhtes avalikult kriitiline ja nüüd oleme viie aastaga oma plaadifirmaga jõudnud seisu, kus see on suurim ja ilmselt ka ainuke Läti plaaditootja. Kõik tahavad oma muusikat meie juures välja anda, sest meil on ligipääs ülemaailmsele plaaditurule. Seitse rahvusvahelist partnerit levitavad meie toodangut ja meie muusika levib nii CDna kui ka digikujul 80 maailma riigis. See on väga suur edu. Ainuüksi eelmisel aastal avaldasime kümme uut plaaditäit läti muusikat, muidugi, oli ju ka riigi 100. aastapäev. Sel aastal oleme plaaninud välja anda seitse albumit. Tegu ei ole ainult meie enda produktsiooniga, vaid nüüd tulevad meile ka teised sõltumatud produtsendid ja soovivad oma produtseeritud materjali meie label’i all välja anda, sest meie abiga võivad nad jõuda märksa kaugemale. Nii et pakume ka muusikatööstusele teenust. Siin on ka vastus paljude küsimusele, miks selline infokeskus olemas on. Oleme leidnud väga praktilise viisi üleilmse publikuni jõudmiseks. Võib näiteks Hongkongis või Méxicos Spotifysse logida ja läti muusikat kuulata.

Muidugi jätkame ka ajalooliste ja tähtsate funktsioonidega, nagu andmebaaside täiendamine. Meil on suurim läti muusika ja läti heliloojate andmebaas, kus on umbes 30 000 unikaalset sissekannet teoste kohta, ja seda täiendatakse pidevalt. See ei puuduta ainult läti nüüdismuusikat, vaid me kogume informatsiooni ka džässi ja pärimusmuusika kohta. Minu kolleeg Elīna Selga helistab heliloojatele paar korda aastas ja küsib, milline on nende uusim teos, mis puhul ja mis koosseisule see on loodud, millal ja kus on või oli selle esiettekanne. Kataloogime teose, paneme üles muusikanäited.

Kui palju on teil töötajaid ja mida nad teevad?

Mul on muusika infokeskuses kolm töötajat ja paljud töölõigud ostan sisse. Oleme esindatud mitmel messil, näiteks „Classical Next“, WOMEX ja „Jazzahead!“, igaühe kallal töötab üks projektijuht. Üks PR-agentuur töötab meie heaks Lätis, teine Ühendkuningriigis.

Eelistan töötada oma valdkonnas heade kontaktidega professionaalidega, kes teevad konkreetset tööd. Näiteks PR-agent töötab rahvusvaheliselt mitme label’iga, ta on väga tõhus. Ta tunneb Grammophone’i, Financial Timesi ja BBC Music Magazine’i ajakirjanikke. Ta ei tööta ainult meie heaks, aga kui Skanil ilmub uus plaat, siis annab ta oma panuse. Ma ostan palju tööd sisse ja samamoodi panen kokku plaadiproduktsiooni meeskonnad: üks tiim teeb ühte plaati ja teine teist, üks inimene kirjutab tekste ühele plaadile, teine teisele, kasutan kolme tõlkija teenust. Kui kõik töötajad kokku lugeda, saab neid päris palju.

Kuidas on Lätis jaotatud muusika infokeskuse ja muusikaekspordiga tegeleva organisatsiooni töö?

Kahjuks ei ole meil tõhusat muusikaekspordi kontorit. Meil on sellenimeline organisatsioon, aga selle rahastus on väga väike ja töötajate ettekujutus sellest tegevusvallast on ka väga teistsugune. Mina ei saa nende eest rääkida, aga meie tegevus hõlmab klassika, nüüdismuusika, džässi ja pärimusmuusika, nende asi on indie-muusika ja kõik muu.

Rääkisite ennist põnevalt Hiina turule sisenemisest.

Hiina turg on väga huvitav ja keeruline. Esiteks on meil tohutu kultuurierinevus ja palju eelarvamusi. Selle turu suhtes tuleb olla ülimalt ettevaatlik. Levinud on müüt, et Hiina on nii suur turg, et lähme sinna justnagu marjamaale, nopime küpseid marju ja olemegi õnnelikud. See ei ole päris tõsi. Ka seal on nutikaid ärimehi, kes tahavad meid ära kasutada ja meie pealt teenida, aga sageli töötab see vaid ühtpidi. Isiklike suhete pinnalt võib saada väga häid tehinguid. Üks Hongkongis ja Macaus tegutsev tenor Warren Mok on palju kordi Riias esinemas käinud, meil on temaga hästi head suhted. Nüüd on ta seal mõjukas tegelane, juhib mitut festivali ja viib sinna terve ooperiteatri. See on mõlemale poolele väga tulus suhe. Valitsuste tasandil algatatakse selliseid projekte, et esimene kord tuleb reisiraha ise kinni maksta ja siis sind oodatakse tagasi – aga seda ei juhtu. Meie Saksa agentuur palus mu kvintetil samuti Hiina tuurile minna. Esimene kord paluti lennupiletid endal kinni maksta ja pakuti esinemistasu, aga piletid on ju nii kallid, et kogu esinemistasu lähebki nende peale. Raha küll ei kaotaks, aga ei teeniks ka midagi. Võib-olla teeksid seda teinegi kord, aga kolmandat korda ei tule iialgi, sest artiste, keda nad ära kasutavad, on nii palju. Hiina turg on küll suur, aga tohutult palju on ka artiste, kes unistavad, et pärast promotuuri läheb nende karjäär tõusvas joones. Seda aga ei juhtu, sest alati on võtta järgmised artistid, kes on valmis oma raha eest sinna sõitma. Muide, ka nende arusaam kontserdist on täiesti teistsugune. Me eeldame, et esineme laval ja publik kuulab meid, aga see ei pruugi tingimata nõnda olla. Sageli mängitakse restoranis taustamuusikuna. Nad võivad kutsuda ka Leipzigi Keelpillikvarteti mõne äritehingu sõlmimise juurde taustaks mängima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht