Kas või öösel ja paljajalu

Leelo Kõlar

Kas sa annaksid väikese kontserdi? Kus, miks? See oleks üks tasuta kontsert. Kes küll tahaks mind üldse kuulata! Sa võiksid seal mängida Ellerit. Ellerit! Kas või öösel ja paljajalu!  Pange tähele! Selles väikeses dialoogis kontserdipakkuja ja Heljo Sepa vahel peitub iseloomulik tõde: Heljo on Heino Elleri muusikaga lapsepõlvest kokku kasvanud ja armunud sellesse kogu eluks!     

 

Heljo Sepa topelt-CD esitlus 16. XI EMTA s.  Helirežissöörid Mati Brauer, Aili Jõeleht ja Enn Tomson, teostus Marika Scheer, buklet Tiia Järg, produtsent Katrin Puur. 

Heljo Sepa topeltplaati esitleti muusikaakadeemias arvuka sõpruskonna ees. Tiia Järg juhtis vägesid naerusui, muhedalt ja huumorilinnukesega  peas (sic!). Heljo jutustas oma lapsepõlve seiklustest ja muidugi õpingutest Anna ja Heino Elleri lahkes kodus.   

H. Elleri Tartus 27. aprillil 1937. aastal kirjutatud kirjast E. Rubenile: … Heljo on ikkagi üks tore tüdruk, nii kindel oma rütmuses, samuti selges ja puhtas mängus – need on suured voorused. Tema ei ole nõndanimetatud imelaps, vaid normaalselt võrsuv anne, tüüpiline põhjamaa laps, suure tahtejõuga ja targa arusaamisega.     

Heljo ise väidab, et Ellerite õpetusel oli kaks põhipoolust: esiteks psüühiline häälestatus  ja teiseks teadmiste baasi loomine. Sealt siis edasi juba iseseisev töö. See oli kindel süsteem edasiminekuks. „Raske on öelda, kuidas Heino ja Anna Eller tulid mõttele saata mind 1938. aastal Londonisse Briti Nõukogu korraldatud pianistide konkursile. Võitnud seal I preemia üheksa riigi esindajate hulgas, osutusin Ellerite ainulaadse pedagoogilise talendi tõestajaks,” on ta veendunud. Tundub, et ta on unustanud ühe väga olulise komponendi – heade pedagoogide  kõrval oli tegemist ju väga andeka ja musikaalse inimlapsega!   

London 11. V 1938 (ETA, Reuter): Briti Nõukogu muusikastipendiumi võitis 15aastane preili Heljo Sepp. See stipendium on 250 naelsterlingit aastas. Stipendiumi võitja võib kolm aastat maksuta õppida Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Ka saab ta selle aja kestes prii ülalpidamise Inglismaal.     

Teame, et sõda nullis selle võimaluse. Duubelplaadi kaanel istub otsustava ilmega Heljo Sepp Yamaha klaveri taga. Kus see Yamahal mängimine on olnud? Tuleb välja, et Londonis Briti Nõukogu juubelil, kuhu Heljo Sepp 2004. aastal kutsuti kui kunagine stipendiaat! Tagasi plaadiesitluse juurde. Kui duo Urmas Vulp – Marje Lohuaru ja klaverikvintett olid seal oma etteaste lõpetanud, leidis Heljo Sepp, et  teda ikka väga tõmbab klaveri poole. Siis ta, väärikas hõbedalokiline daam, läkski ettevaatliku sammuga klaveri taha ning proovis klahve. Oli aimata Elleri „Liblikat”, mis ei olnud eriti lennuvõimeline. Aga kohe tuli ka otsus: „Ma mängin veelkord!” Ja siis tuli päris liblikas, nüüd juba lennuvõimeline. Töötasid hiilgavalt pea, süda ja sõrmed. Esitaja meenutusel on „Liblikas” loodud veidi pärast tema õpingute algust Ellerite juures, seega umbes aastal 1935.  Plaadi vanim salvestus pärineb aastast 1951. See on Artur Kapi Kontsertrapsoodia klaverile ja orkestrile (1944). See Estonia kontserdisaalis kontsertvõttena (dirigent Sergei Prohhorov) lindistatud meile vähe tuntud teos võiks huvi pakkuda oma värvika ja lopsaka klaveripartiiga pisut vene klaverikontsertide vaimus. Solist on tabanud efektse suurejoonelisuse kontserdi alguses. Vanameister on selles teoses osavalt kasutanud eesti rahvalaule, kuigi keskosa kipub  kahjuks pisut laiali valguma. Seevastu lõpuosa korjab kõik mõtted kokku aktiivse finaalina, mis klaveril säravalt õnnestub.       

Kui A. Kapi Kontsertrapsoodia on plaadi varaseim salvestus, siis hilisem, see viimane on salvestatud 1999. aastal – Johannes Brahmsi „Variatsioonid ja fuuga Händeli teemale” B-duur op. 24. Tiia Järg kirjeldab imestusega, kuidas Heljo Sepp mängis selle Eesti Raadios linti ühe hingetõmbega. Vigadeta ja ainsa korra. Ei mingit parandamist ega kleepimist! Kuulates seda lindistust, ei saa esituses  märkamata jääda see tahe ja teadlikkus, mis on pika elutee läbinud küpse inimese viinud vaimsete rikkuste maailma. Sisemised väärtused on vabad traditsioonide tolmust, ka vabad igasugusest kammitsusest ja reedavad isikupärast loomingulist mõtet. Prevaleerib andumus erinevatele kujunditele, sissepoole pööratud tugev sisuline kontsentratsioon. Fuuga oma ranges järjekindluses lõpetab suurelt.       

Peale eelnimetatute ja Mart Saare Eesti Süidi nr 3 on plaadil muidugi valdavalt Elleri muusika. Suurvormidest Elleri 2. sonaat cis-moll, lindistatud aastatel 1987–1991, hiilgab oma kompositsioonilise kõrgpilotaažiga. Sepp toob selgelt esile polüfoonilised mustrid, II osa õrna meloodika ja III osa skertsoosse kelmikuse. Raske on uskuda, et sellise mõtteviisiga muusika on kirjutatud 1939. aastal … Elleri 3. sonaadis es-moll (lindistus 1989) on intiimsust muusikas ja esituses. Väga ilmekalt on III osas välja mängitud  huvitav ja omapärane teema jooksude taustal. Kusagil välgatavad rahmaninovlikud harmooniad ja võtted. Kohvitassi juures ütles pianist, et Eller ei sallinud põhjendamatuid kiirendusi ega liialdatud tundepuhanguid või tormakust mängus. Kui ta seesugust märkas, tuli kohe kõrvale ja hakkas tasakesi dirigeerima.       

Teiste hulgas on plaadil kuulsaks mängitud „Kodumaine viis”, „Kellad” ja ka veel „13 klaveripala eesti motiividel”, kirjutatud eesti autentsetele rahvaviisidele, koelt veidi lihtsamad, kuid pianist „orkestreerib” neid huvitavalt, vasemas käes kuuldub tšellokäike. Kogu palade galerii on esitatud loomuliku musitseeriva naudinguga, 1. ja 9. pala eriliselt kauni jutustusena või 10. nõtke tantsuna. Aga viimase,13. pala esitus on tõeline meistriteos, kui põneva fugeti  raamiks kõlavad suurejooneliselt laiad akordid. Üks eriline mulje on „Meditatsioonist” – palju sügavaid tundeid ja unistusi kuuldub sealt. See lugu on mängitud oluliseks ja suureks. Prelüüdidest (Elleri prelüüdide II vihik) särab esimene oma päikesemängulise keskosaga ja viimane oma emotsionaalse jõuga. Heljo Sepp selgitab, et „Elleri rütm pole kunagi lihtsakoeliselt motoorne, selles on graatsilist paindlikkust, mis harmoneerub tema mõtte- ja tundemaailmaga.  Faktuur on pea alati polüfooniline. Looming on peensusteni viimistletud muusikaline graafika.” Kas saab ilusamini ja täpsemini iseloomustada oma armastatud Ellerit? Kohvitassi juurde jätkus veel palju mõtteid ja palju lilli. Plaadihunnik laualt kadus kiiresti ja oli tarvis uus kohale tuua. Mõtleme sellele, et see duubelplaat on nüüd ajalugu nagu see ilus õhtupoolikki.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht