Kas tähendusel on tähendust?

Sõnaeurütmias tehakse nähtavaks vokaalid, konsonandid ja keele grammatika. Liikumisse valatakse luule, muinasjutud, humoreskid või mis tahes muu tekst.

VIRGI OJAP

Ajas on põhjuslikkust. Inimhing õigustab ennast, et aeg oli selline, mõne tegevuse jaoks aega ei ole, samal ajal on millekski „aeg küps“. Vana ja uus on ajalised märksõnad, tees ja antitees. „Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda, talle vana ei järgneda või,“ kirjutas Juhan Viiding.1

Tavapäraselt otsib nooremas eas inimene tähendusi, lammutab vana ja ehitab uut. Mõnikord kaotatakse ennast selles uues, olgu siis hipilaagris, (hull)julgusproovis või mis tahes muus. Vanemas eas hoitakse kinni elusõelale jäänud tähendustest ja korratakse neid lootuses, et need jäävad püsima. Kronos sööb endiselt oma lapsi ja kohitseb isa.

Inimene seob end väärtustega. Väärtuslik on see, millel on tähendust, milles „täht“ helendab. Vanas keelepruugis öeldi „tähtjas“ ehk tähesarnane. Tähendus loob väärtuse. Mõttetut tööd on psüühiliselt raske teha, seoseta teksti ei suuda kaua lugeda. Tähendusetus paneb lõpuks vaimse tervise proovile. Inimhing ihkab mõtestatud tegevust, ihkab tähtede poole.

Tähtedel on kahtlemata suur ja mõõtmatu tähendus. Füüsik ja Nobeli laureaat, Richard P. Feynman kirjeldab oma elulooraamatus värvikalt, kuidas mängulistes vaidlustes isaga jõuti nii jalgratta, üleskeeratava mänguasja kui ka paljude muude nähtuste liikuma paneva jõu otsinguil ühiselt alati päikeseni. Nii kujunes temas arusaam päikesest kui tegelikust energiaallikast. Kooliõpikutes seosetut energia mõiste kasutamist on ta nimetanud „õudustäratavaks puuduseks“, mis käivitas tema sisemuses „vulkaanilised protsessid“.2

Väärtused muutuvad ajas. Arenenud riikide tõelisus on selline, et raha üksi ei motiveeri enam töötajaid. Ajal, mil mis tahes infot on võimalik leida veebist, on faktiteadmiste omandamine justkui mõttetu. Faktiteadmiste, mälumängurite ja entsüklopedistide ajastu on möödas. Aja nõue on leida sügavamad tähendused ja haarata tervikut.

Ilmselt ei põhine tervikutaju teadmiste arvul ega teadmiskuhja suurusel, vaid millelgi teadmisteülesel, mille pärisosa on seotud dematerialiseerunud tunnetusega ja selle kaudu sünteesiva omadusega uue teadmise tekkes.

Poolikud asjad ei ole enamasti kasutuskõlblikud. Üksikfakt on tänapäeval pooliku tähendusega ning võib viia vigade ja spekulatsioonideni, kui see ei ole asetatud toimivasse tervikusse. Tervishoid, keskkond ja majandus kannatavad tervikust irdumise haiguse käes. Inimkond on seda ikka ja jälle läbi elanud: bakter kui kahjulik mikro­organism vajab hävitamist, väetised kui imerohud, mis kiirendavad taimekasvu, vitamiinid kui tee inimorganismi igavesele terve olemisele jne.

Keeleteadlased teevad koostööd arheoloogidega, füüsikud-matemaatikud bioloogide ja keemikutega. „Interdistsiplinaarsus“, „integratsioon“, „lõimumine“ – kõik need üleekspluateeritud sõnad märgivad püüdlust terviku ja seoste poole.

Ehk on tänapäeva kunstnike ja teadlaste ande üks tunnusmärk nende sügav huvi teiste distsipliinide vastu, mis ei ole seotud nende erialaga. Feynman sukeldus rõõmuga eri valdkondadesse sipelgate ja kingloomade jälgimisest ning lukkude lahti muukimisest kuni filosoofide ja bioloogide õppetöös osalemiseni. Eesti üks paremaid pianiste Irina Zahharenkova on õppinud ka keemiat, teoloogiat ja eesti-soome filoloogiat. Üldteada on Arvo Pärdi loometöö tihe side sõna ja matemaatiliste struktuuridega, samuti Goethe laiahaardeline tegutsemine nii loodusteadlase, kirjaniku kui ka draama­lavastajana. „Ja minu jaoks mängivad tohutut rolli värvid (mitte nende ilu, vaid vastastikused seosed),“ on kirjutanud helilooja Arnold Schönberg.3

Kuidas seostub see eurütmiaga? Eurütmia on liikumiskunst, mis sarnaneb tantsuga, aga ei ole seda. Nähtavaks muudetud sõna (kõne) ja nähtavaks muudetud laul (muusika) on küll kõige õigem määratlus eurütmiale, kuid see jääb paraku abstraktseks inimestele, kes ei ole eurütmiaga tõsisemalt kokku puutunud. Seepärast võiks arusaadavam teeots olla eelkirjeldatud interdistsiplinaarsus.

Ehk on tänapäeva kunstnike ja teadlaste ande üks tunnusmärk nende huvitumine teistest distsipliinidest, mis ei ole seotud nende erialaga. Eesti üks paremaid pianiste Irina Zahharenkova on õppinud ka keemiat, teoloogiat ja eesti-soome filoloogiat.

AS Artists Management

Eurütmia ühendab endas nii vormiva-plastilise kui ka ajalis-muusikalise omadused. Metamorfoos kuuldavast helist ja häälikust (audio) nähtavaks käežestiks (visuaal), liikumisvormiks on eurütmia peamine kunst. Sõna­eurütmias tehakse nähtavaks vokaalid, konsonandid ja keele grammatika. Liikumisse valatakse luule, muinasjutud, humoreskid või mis tahes muu tekst. Muusikaeurütmias võetakse žestide aluseks helikõrgused, intervallid või akordid. Liikuja õppematerjal on partituur ja eurütmiakoolituse õppekavasse kuulub muusikateooria algteadmiste omandamine.

Geomeetriliste vormide ja nende kombinatsioonide puhas ilu on eurütmiaõppe oluline osa. Arhitektuurist räägitakse kui tardunud muusikast, aga eurütmias muudetakse geomeetriline muusikaliseks.

Sarnasust võib leida Vassili Kandinsky sünteetilise kunsti põhimõtetega. „Kui niisugune sügavaleulatuv sugulus tõepoolest eksisteerib, siis kinnitab see meie aimdust paljude nähtuste ühistest juurtest, mis tunduvad pealispinnal olevat täiesti erinevad ja üksteisest lahus. Eriti just täna tundub nende ühiste juurte leidmise vajadus olevat möödapääsmatu,“4 on kirjutanud Kandinsky kolmnurga, ringi ja ruudu kui numbrisüsteemi juurte ja vormide juurte kohtumisest.

Meenub kogemus eurütmiatunnist, kus puberteedieas noormehele selgitati täpse liikumisrütmi (numbrisüsteem) kui puhta vormini jõudmise ainust toimivat teed. Pedagoogilises eurütmias võlubki võimalus arendada laste keeletundlikkust, rütmitunnet, meloodia- ja geomeetriataju, liikumiskunsti kaudu, kujundades ühtlasi ka nende kehalisi oskusi, kunstilis-tunnetuslikke võimeid ja lihvides kunstimaitset. Kui põhikoolipoiss teatab, et Bach on lahe ja parim eurütmiapala on Pärdi „Aliinale“, siis on, mille üle rõõmu tunda.

Eurütmia ülesanne on jõuda värvi ja heli, arvulise ja vormilise „juurühtsuse“ tunnetamiseni, lahkuda aluspinnalt, „dematerialiseerunud pinnalt määratlematusse ruumi“.5 Kas see ongi Kandinsky tähenduses tulevikukunst, jäägu aja otsustada. Aga nagu ütleb Kandinsky, „läheb vaja palju kannatlikke katseid, enne kui tulemusega rahule jääda“.6

Eeltoodust tulenevalt on mõistetav, et eurütmia baasharidus omandatakse nelja-viie aastaga, pärast seda jätkuvad „kannatlikud katsed“ läbi elu. 2021. aastast saab Eestis eurütmiahariduse omandada täiendõppena TÜ Viljandi kultuuriakadeemias koostöös Eesti vabade Waldorfi koolide ja lasteaedade ühendusega. „Pärnu poliitiline kunsti­puuendus“ (tuletis sõnadest „puue“ ja „pooma, puua“), kuid ka peaaegu üleilmne „presidendipuberteet“ ja paljud muud ilmingud näikse ütlevat, et aeg on küps.

Kandinsky nimetab aluspinda ja elementide kindlat materiaalset asetsemist seal nn elementide dematerialiseerumise (seda nimetab ta ka hõljumiseks) diametraalselt vastandlikuks protsessiks. „Tuleb eriliselt rõhutada, et hõljumise tajumine ei sõltu mitte üksnes mainitud tingimustest, vaid ka vaataja seesmisest valmisolekust, kelle silm oskab üht- või teistviisi (või mõlemat moodi) näha: kui treenimata silm (see on orgaaniliselt seotud psüühikaga), sügavust tajuda ei suuda, siis ei ole ta ka võimeline end materiaalsest pinnast vabastama, et käsitada määratlemata ruumi. Õigesti õpetatud silmal peab olema oskus näha teose jaoks vajalikus pinnas osalt pinda kui niisugust, osalt aga, kui see võtab ruumilise ilme, näha selles ruumi.“ Kandinsky võtab eespool öeldu kokku: „See on kõige tõsisemas mõttes sünteetiline töö.“7

Hegeli dialektikas baseerub areng sünteesil. Ühiskonna teadlik püüdlus peaks olema koolitada enesest n-ö pinnalisest vabastada suutev „õige silm“. Kuidas muidu vabaneda üksiknähtuste – teeside ja antiteeside – diktaadist. See on kõige tõsisemas mõttes rumalusest vabanemise töö. See on meie aja peamine ülesanne.

1 Juhan Viiding, Kui lapsena televisioonis. – Ma olin Jüri Üdi. Eesti Raamat, Tallinn 1978.

2 Richard P. Feynman. „Te ju naljatate, hr. Feynman!“. Uudishimuliku natuuri seiklused. Tlk Eerik Reiter, Liis Vaher. Ilmamaa, Tallinn 2017, lk 340-341.

3 Vassili Kandinsky. Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal. Saateks K. Simson ja P. Torop, Ilmamaa „Avatud Eesti raamat“, Tallinn 2020, lk 286.

4 Samas, lk 244.

5 Samas, lk 247.

6 Samas, lk 244.

7 Samas, lk 246-247.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht