Kas puhkpilliorkester on vaid nostalgia- ja naljanumber?

Heili Vaus-Tamm

Eesti Kaitseväe Orkester, solistid Aarne Ots (trompet), Margit Saulep, Alar Haak, René Soom, dirigent Peeter Saan. Kavas Woolfenden, Hummel, Mussorgski, Delibes, Bedford, Arban ja operetivalik, 26. II Estonia kontserdisaalis. Puhkpilliorkestri kontsert on eesti  muusikapildis ikka täiesti omalaadne nähtus: algul harva kuuldav puhkpillisümfonism, lõpus uskumatult stiilne operetipidu. Kuna Eesti Kaitseväe Orkester pole sel maastikul ainus, tasub heita pilk teistelegi. Lisaks 90aastasele Eesti Kaitseväe Orkestrile tegutsevad ka Piirivalve Orkester ja Politseiorkester. Repertuaar nagu puhkpilliorkestritel ikka – kergemapoolne. 

Viimaste tegemistest olid lähiaja eredamad märgid ühel sünnipäevakontsert ja teisel Tõnis Mäe juubeliturnee ning plaat „Kiik ja kirik”. Piirivalveorkestri märtsikuisel tasuta sünnipäevakontserdil, solistideks metsasarvemängijad ning Estonia teatri lauljad, prevaleeris itaalia kava. Politseiorkestri mõte teha kava Tõnis Mäega sattus heasse aega (võeti juubeliturnee kontsertideks)  ja andis mitmeid toredaid lauluseadeid (loojateks Aints, Kõrvits, Mälgand, Aimla, Krigul, Kaasik). Politseiorkester koos oma ansamblitega on ka väikese kontserdiagentuuri müügiartikliks, pakkudes tantsu- ja meeleolumuusikat jazzist popini. Nii et mõtteid ja väljundeid jätkub.

Mille poolest aga väärib märkimist kaitseväeorkestri kontsert? Kõigepealt  eraldus see puhkpilliorkestrite meelelahutuslikust tavarepertuaarist ja pakkus kuulata mitut XX sajandil just puhkpilliorkestrile kirjutatud teost. Et puhkpillidega võib edukalt mängida ooperirepertuaari ja matkida keelpillikõla, on teada. Ka sellist virtuoossust on kaitseväeorkester varasematel kontsertidel näidanud. Ja eks ole teisedki. Omaette väärtuseks on aga tuua kuulaja ette David Bedfordi „Sun Paints Rainbows on the Vast Waves” („Päike maalib vikerkaari tohutuile laineile”), omamoodi uusimpressionistlik helimaalinguline teos.

Kavalehel on märgitud Bedfordi mõjutusteks John Cage’i stiilis avangardism ja Mike Oldfieldi eepilis-meloodilised fantaasiad. Viimaseid võis hoomata küll. Cage’i maailmast rohkem oli siin aga tunda popmuusika rütmikaid  mõjutusi. On ju heliloojal selleski sfääris olulisi saavutusi. Kõnealune lugu sündis sümfooniliste puhkpilliorkestrite tõusulainel – sellised orkestrid nõuavad endale tõsiseltvõetavat uut muusikat. Kaitseväeorkester näitab selle teose kavvavõtmisega nii orkestri eneseväärikust ja taset kui ka soovi tutvustada meie publikule maailmamuusika uusi suundi. Ja, mis põhiline, see näitab  puhkpilliorkestrit kui tulevikuga ja iseseisvat orkestriliiki, mitte vaid nostalgiaja naljanumbrit. Aarne Ots, suure trompetiperekonna noor solist, paneb oma mängutehnikaga juba praegu kuulajad huilgama.

Ajaga võiks veel lisanduda publikule põue pugevat lüürikat ja meloodiaannet. Operetiosas jättis aga dirigent Peeter Saan orkestri peaaegu omapead  mängima ja lustis koos lauljatega. Pani päris imetlema, et ooperikogemuseta sõjaväeorkester ilma dirigendita nii tundlikult lauljaid jälgib. Ja viimane avastus sel õhtul oli Alar Haagi stiilne sarm. Kui idealiseeritakse maestro Endel Pärna kordumatut espriid, siis minu meelest on talle mantlipärija leitud – niivõrd perfektne ja väljapeetud oli Haagi näitlemine. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht