Kas džäss ja klassikaline muusika on ikka veel eraldi?

Kristjan Randalu autoriõhtu oli õnnestumine: kuulda sai helilooja ja pianisti loomingulist kulgu, avanes tema eripalgelisus ja kujunemislugu.

GREGOR KULLA

Sarja „Autoritund“ avakontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“ 22. I Mustpeade majas. Helilooja ja pianist Kristjan Randalu, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Lodewijk van der Ree. Kunstiline juht Tõnu Kaljuste. Bruce Johnson, kelle essee on üles ehitatud džäss- ja „kunstmuusika“ ületamatu erisuse tajumisele, lammutas džässi eurotsentristliku mudeli, milles „muusikalise väärtuse kasvatamine [---] põhineb muusikalise teksti stabiilsusel“.1 Johnson kirjutab: „Kultuurilise kapitali suurendamisel on džäss kunstmuusikaga võrreldes ebasoodsas olukorras“ ja „püüd omistada džässile kunstmuusika staatus [---] viib džässi ebavõrdsesse konkurentsi kunstmuusikaga, mille jaoks on loodud reeglid ja kriteeriumid“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sarja „Autoritund“ avakontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“ 22. I Mustpeade majas. Helilooja ja pianist Kristjan Randalu, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Lodewijk van der Ree. Kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Bruce Johnson, kelle essee on üles ehitatud džäss- ja „kunstmuusika“ ületamatu erisuse tajumisele, lammutas džässi eurotsentristliku mudeli, milles „muusikalise väärtuse kasvatamine [—] põhineb muusikalise teksti stabiilsusel“.1 Johnson kirjutab: „Kultuurilise kapitali suurendamisel on džäss kunstmuusikaga võrreldes ebasoodsas olukorras“ ja „püüd omistada džässile kunstmuusika staatus [—] viib džässi ebavõrdsesse konkurentsi kunstmuusikaga, mille jaoks on loodud reeglid ja kriteeriumid“. Vaatamata sellele, et 1930. aastate bepop ja 1950. aastate džässi „progressiivsed“ koolkonnad leidsid Euroopa-keskse kõrgkultuuri satelliidina heakskiidu, väidab ta, et „esteetilise väärtuse domineerivad diskursused“ ja „valgustusajastu episteem“, mis neid raamib (viimistletud partituur, kus kirjeldatakse helilooja, esineja ja kuulaja suhet, intellektuaalsele kontrollile allutatus, korra­loomine, intellektifookus, universaalistatud kodanlik rituaal), ei sobi kokku „tavapärase džässiga“ (pigem kõrva kui mõistuse juhitud improvisatsioon, kontrolli puudumine, juhuslikkus, fikseeritud hierarhiliste mudelite mind-body ja figure-ground olulisus).

Johnsoni väited on veenvad, kuid need on üles ehitatud klassikalise muusika esteetika mõnevõrra redutseerivale kujutamisele, mis piirdub peamiselt austria-saksa XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi mudelitega, kus juurutati teksti stabiilsust ja autorikultust. Samamoodi on eksitav, et džäss seisneb kontrollimatu, lühiajalise, „tekstivälise“, psühholoogiliselt transgressiivse ja kõrvaga tuletatud tõrksa struktuuriga esituses. Improvisatsioon nõuab juba oma olemuselt muusikalist kanaldamist (ja isegi planeerimist), meenutamist, helilist ja visuaalset reageerimist ning meloodia-, harmoonia- ja vormitehnikate omandamist ja teadlikkust.2 Teisisõnu on improvisatsioon ekspressiivne reageerimine teatud parameetrite piires. Ka teksti­põhise klassikalise muusika esitus on seotud emotsionaalse investeeringu ja raamiületusega, seotuna valdavalt küll kirjaliku noodikirjaga, mida on ajas tõlgendatud eri intensiivsuse ja vabadusega. Samuti on klassikalise muusika salvestamata esitus täpselt sama lühiajaline kui dzässi puhul ning on alust väita, et muusikaline „tekst“ vormub kirjaliku, planeeritud materjali ja selle salvestatud esituse kombinatsioonis. Vastupidiselt juhuslikkuse esteetikale, mida Johnson džässist kirjutades propageerib, viitab ta ka ise, et salvestis – fikseeritud, muutumatu võrdluspunkt, mis on saadaval korduvaks kasutamiseks – on džässi määratlemisel mänginud olulist rolli. Džässi koolis õpetamise kõrval täidavad salvestised üha enam sama funktsiooni kui „stabiilne tekst“ klassikalise muusika pedagoogikas.

Kristjan Randalu „Autoritunnis“ ilmnes tema loominguline, aga ka stilistiline ning žanriline kulg.

Rene Jakobson

Professionaalse džässi kultuur, mille kese on improvisatsiooni kõrge tase, kujunes välja juba 1930. aastatel, mil džäss toimis „autonoomse kultuuri­ruumina [—], kus professionaalsed muusikud arendasid kommertslikust popmuusikast eraldiseisva improvisatsioonilise džässi eetose“. Paul Lopes, kes ei piiranud end n-ö antiklassikalise, antikõrgkultuuri esteetikaga, aga arvab, et džäss ja selle väljakujunenud „kunstmaailm“ pani muusika identiteedi ja sotsiaalse staatuse proovile just nimelt seepärast, et selle „„tähendused ja praktika“ [—] nihestasid ajas mitmeid kultuurilise erinevuse piire“. See juhtus, kuna „džässimaailm oli klassi, rassi ja hariduse poolest sotsiaalselt heterogeenne“ ning „seesugune sotsiaalne heterogeensus õnnestas kõrgkunsti ja populaarse kunsti põhikonventsioone ja -eeldusi“. Lawrence Levine on aga väitnud, et „varsti on kõik lihtsalt muusika: keegi ei pea enam ütlema, kas see on džäss või mitte, vaid ainult, kas meeldib või ei“.3 Kas Levine’i ennustus peab vett?

„Autoritund“ on Tõnu Kaljuste juhitud uus kontserdisari, kus teevad kaasa Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kristjan Randalu muusikaga kontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“ sai pealkirja tema uue teose järgi. Kaljuste on kavas kirjutanud, et Kristjan Randalu teosed on teda sageli võlunud just nn žanriüleste ilmingute tõttu. Tema loodustunnetus ja selle tähtsuse tajumine tõukaski Tõnu Kaljuste temalt kontserdi nimeteost tellima.

Kontserti alustas teos „Emigrane“ (2015, pealkiri on sõnade „emigratsioon“ ja „migreen“ kombinatsioon). Autori sõnul räägib see enese kaotamise pingest ja valulikust rahutusest. „Emigrane“ on selge ja läbipaistva vormiga ning kuulajale jälgitav. Olulisel kohal on kordused ja motiivitöötlused ning tänu napi materjali ulatuslikule arendamisele on teos vormiliselt ühtne ja terviklik. Harmoonias oleksin ehk kohati oodanud midagi enamat. Teose „Emigrane“ motoorika sarnaneb Jaan Räätsa kammerorkestrikontserdiga ning otsekui kaugusest lähenevad pizzicato-motiivid Tõnu Kõrvitsa muusika haprusega. Temaatilised viiuli- ja kontra­bassisoolod suhtlevad bipolaarselt – justkui ühe mõtte eri mõju. Üldiselt on teos polaarne ning omavahel vastanduvad peamiselt kaks kontrastset teemat, millest teose lõpuks meloodilisem randub ning harmooniline lõikab tungivalt kerre. Sellega annab see justkui märku, millena eneseületus ja kaotus helilooja arvates summeerub või millega päädib.

Neljaosalises süidis „Nach dem Anfang vom Ende“ ehk „Pärast lõpu algust“ (2003) on Randalu kombineerinud džässi ja klassikalise muusika väljendusvahendeid. Immo Mihkelson märgib kavas, et Kristjan Randalu tegevuse fookus on džässilavadel ning orkestrimuusika komponeerimist n-ö klassikalises võtmes võib pidada tema kõrvaltegevuseks. Sel aastatuhandel üles kasvanuna on mulle selgemalt tarvis kätte näidata ots, millest lähtutakse džässi ja klassikalist muusikat eristades. Selge see, et kõla poolest võime end harjutada žanre eristama, kuid need on ju üksnes hetkeavaldused – hägustuvad kähku. Segaseks jääb aga see, missugust „klassikalise muusika“ ajastut silmas peetakse. Samalaadne segadus on ka džässiga. Kas džässist teeb džässi (vrd aleatoorika) üksnes improvisatsioonilisus? Ning millised piirjooned eristavad tänapäeval džässi ja klassikalist muusikat peale nende rõhuasetuslike erinevuste: klassikalise muusika esitus põhineb sageli eelkomponeeritud materjalil, džäss on iga esitusega n-ö värske ning muusikud loovad improvisatsiooni abil reaalajas, hetke ajel.

„Pärast lõpu algust“ on kohati kui klaverikontsert: keelpillid moodustavad tihti unisoonse harmoonilise saate. Neile oli lähenetud klaverlikult ja „džässilikult“: teose esitus oli masinlikult meetrumis ning keelpillipartii strihhides monoliitne. Samuti on teos üles ehitatud kordustele, mis on mõistetav, sest teatepulk on klaveri käes ning improvisatsioonidega on tarvis järge pidada. Küll aga oleks võinud keelpillidel olla märksa enam tegemist, sest praegu oli neid tükati hale vaadata minuteid järjest virtuoosse soolo taustal ühte ja sama motiivi kordamas. Impressionistlik viimane osa jäi oma stilistilise ja tundmusliku iseloomu tõttu kõigist osadest enim kõrva. Vikerkaart on selles maaliliselt kujutatud kui lahendust ning varasemate osade summat. Kristjan Randalu improvisatsioonid olid loovad ja ettearvamatud, meeldivalt ärksad ja neurootilised, poosetamisvabad. Materjali ühekülgsusest hoolimata – ma ehk isegi imetlen seda – ei hakka tema teoseid kuulates kunagi igav.

Kontserdi nimiteos erineb varasematest kukesammu võrra. Koori ja keelpilliorkestri teoses „The Moment of Thy Dawn“ ehk „Sinu hommikuvalguse hetk“ (2021) on Randalu avastanud nii koori kui ka orkestri väljendusrikkuse, minetamata sealjuures kompositsioonilist läbipaistvust ja selgust. Tekstile on pandud suurt rõhku ning iga sõna oli pihus oleva kavatagi klaarilt kuulda. Kasutusel on nüüdisaegsemad võtted ning teose viimast osa täidavad spektraalsed liikumised ja akordika, kust iivab teose ainestikku intensiivset tagasihoidlikkust – Kristjan Randalu käekiri on siinkohal kontuurselt mõjus. Trans­tsendentalistliku looduslüürika kasutamine on romantiline ning olemuslikult viirastus Beethoveni kuues sümfoonia. Inimese kogemuse kaudu loodusele lähenemine on silmakirjalikult inimkeskne, kuid põhjendatud. Ökomusikoloogial on looduse omaväärtuse tajumise kõrval heliloomingus aina suurem osatähtsus. See valmistab heameelt, sest üha otsitakse võimalusi loodust portreerida või loomingusse kaasata. „Sinu hommikuvalguse hetk“ ei karju kordagi, vaid jutustab lugu nii tekstina kui ka muusikas. Kokku on liidetud kolme luuletaja looming, loodusvaadet kujutatakse meloodilise ja harmoonilise (kohati ka tämbraalse) palistusega selge rakursiga. Nagu eelmiseski teoses leiab muusikaline pingestatus lõpu eel lahenduse, seekordki impressionistliku. Tegemist pole funktsionaalse lahendusega, vaid pinge kasvab kõiksusse: värvid liituvad üheks, spektraalseks tervikuks.

Õigupoolest peaks ja võikski interpreet ja helilooja olla üks komplekt. Džässmuusiku perspektiivist on see mõistetav, sest arenenuma hargneva mõtlemisega on tal oma praktikas loominguga rohkem tegemist kui klassikalisel muusikul.4 Sestap oli ka Kristjan Randalu autoriõhtu õnnestumine: kuulda sai helilooja ja pianisti loomingulist kulgu, avanes tema eripalgelisus ja kujunemislugu. Ilmne on, et helilooja on inspiratsiooni saanud kodumaisest loomingust. See teeb üksnes pai, sest kosmopoliidina on tal võimalik innustust ammutada ükskõik kust. Kui kommenteerida veel Levine’i ennustust, siis minu silmis peab see tänavu kindlalt vett. Kristjan Randalu „Autoritunnis“ ilmnes tema loominguline, aga ka stilistiline ning žanriline kulg: eksponeeritud kaks meelisžanri liitusid kontserdi vältel üheks – muusikaks.

1 Bruce Johnson, Jazz as Cultural Practice. Rmt: The Cambridge Companion to Jazz. Toim Mervyn Cooke, David Horn. Cambridge University Press 2002, lk 96–112.

2 Jeremy Barham, Rhizomes and plateaus: Re­thinking jazz historiography and the jazz-‘classical’ relationship. – Jazz Research Journal 3. X 2010.1558/jazz.v3i2.171.

3 Lawrence W. Levine, Jazz and American Culture. – Journal of American Folklore 1989, 102(403) (jaanuar–märts): 6–22. doi:10.2307/540078, lk 18.

4 Mathias Benedek, Barbara Borovnjak, Aljoscha C. Neubauer, Silke Kruse-Weber, Creativity and personality in classical, jazz and folk musicians. – Personality and Individual Differences 2014, kd 63, lk 117–121.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht