„Kaks väikest hanepoega …” kontserdilaval

Tiiu Levald

„Hans ja Grete”: katkendid Engelbert Humperdincki muinasjutuooperist, esitasid Kädy Plaas (Grete), Annely Peebo (Hans), Pirjo Püvi (Haldjas), Juuli Lill (Nõid), René Soom (Isa), Evelin Võigemast (Justustaja), RO Estonia poistekoor ja ERS O Anu Tali juhatusel 17. ja 18. I Estonia kontserdisaalis. Usun, et pole lapsevanemat, ükskõik mis eas, kes ei teaks nende sõnadega algavat laulukest. Eelmisel nädalal sai kaks saalitäit lapsi ja nende vanemaid teada, et lauluke pärineb saksa helilooja Engelbert Humperdincki (1854–1921) muinasjutuooperist „Hänsel und Gretel” ehk meie keeli „Hansuke ja Greteke”. Ette kanti vaid ooperi fragmente ja kaasati jutustaja, kelle osas oli laste hulgas populaar­seks saanud Lotte-hääle omanik Evelin Võigemast, kes taas näitas, kui kandev ja selge on tema kõnehääl, kui palju selles on intonatsioonilisi varjundeid ja kui sugestiivne edastatav iga sõna – saalitäis lapsi kuulas hiirvaikselt! Teine äärmiselt kaalukas lisand, õigem oleks öelda n-ö eelmäng, oli laste joonistused, mis võtsid kontserdimajja siseneja vastu garderoobi postidel ja seintel. Nimelt oli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koolides välja kuulutanud muinasjutuooperi plakati­konkursi – ja uskumatu, laekus 989 tööd. Žürii (dirigent Anu Tali, solistid Annely Peebo, Kädy Plaas ja Eesti Kontserdi kujundaja Everi Vähi) valis võidutööks Emmaste põhikooli V klassi õpilase Kadleen Leenurme kavandi. Vaimukas ja tänapäevane pilt saigi nii afišile kui kava kaanele.

Olen seda ooperit siinmail elavas ettekandes kuulnud-näinud vaid EMTA tudengite kursusetööna Thomas Wiedenhoferi lavastatud „Hansukese ja Gretekese” adapteeritud variandina (Vanemuise lavastused 1989. ja 2001. aastal jäid vaatamata). Tookord kõlasid nukuteatri renoveerimata kuplisaali laval vaid põhilised laulunumbrid Ene Rindesaluga klaveril orkestrit imiteerimas. Tollane Greteke oli Alfia Kamalova, Hansuke Katrin Targo, Nõid Annaliina Pillak. Kõik kolm on nüüdseks  kujunenud  tublideks tegijateks ja suutnud tööd leida ka mujal maailmas. Isa rollis oli ka tookord René Soom, nüüdseks Estonia üks kandvamaid jõude.

Seekordne ettekanne andis võimaluse kuulda nii laulunumbreid kui – ja see on peaasi – äärmiselt huvitavat orkestripartiid, mis hämmastas oma helikeele, dramaturgilise pingestatuse ja teemarohkusega. Muusikaloost on teada, et Humperdinck oli saanud hea hariduse, õppides kompositsiooni Kölnis ja Münchenis. Ta sai Mendelssohni-nimelise preemia ning Wagneri loomingu austajana võimaluse olla ka viimase assistent aastatel 1880–1882 Bayreuthis – seega ajal, mil valmis „Parsifal”. Humperdinckist kujunes hiljem kompositsiooni õppejõud ja ka ooperi­kriitik.

Kuulates ERSO ja Anu Tali emotsionaalses interpretatsioonis avamängu ja metsapilte, kus kord hommikuses udus hõljusid muinasjutulised haldjad või siis lähenes ähvardav nõialend, oli tajutav selgelt wagnerlik orkestrikäsitlus ja teemade arendus. Oskuslikult põimitud lühivariant andis mõjusa efekti: lapsed püsisid pidevas huvitatuses ja nii sai kindlasti paljudele süstitud sümfoonilise muusika hea pisik!

Ettevõtmise edu pant oli õigesti valitud solistid. Annely Peebo on Viini Volksoperi laval teatavasti Hansu osa laulnud juba palju aastaid – siit ka enesestmõistetav kindlus, mängulust ja vabadus suhtluses partneritega ning muidugi hääle publikusse lennutamise oskus. Tore oli täheldada, et saksa keel, milles ta ju rolli Viinis laulab, on andnud tema diktsioonile erilise konsonantide sära ja selguse ka emakeeles laulmisel: siin on iva, mida meie õppuritel tasub kõrva taha panna!

Kädy Plaasi selge ja sirav sopran sai partii nappusest hoolimata end kenasti realiseerida ja tema tagasihoidlik olemus sobis noorema õe rolli nagu valatult. Pirjo Püvi Haldja ja Liivamehikese laulud mõjusid kui värske allikavesi: sillerdavad kõrgused tuletasid meelde kohati Miliza Korjuse ebamaist tämbriilu ja muidugi on raske  ette kujutada kaunimat haldjakuju! Juuli Lille Nõid lausa rabas jalust nii oma kuju atraktiivsuse kui laulmise temperamendiga! Roll mõjus sealjuures nakatavalt positiivses võtmes. René Soomi napid repliigid Isa rollis olid mehised ja rahvusooperi poistekoori nõidusest päästetud laste siravalt heakõlaline tänukoor lõpetas õhtu äärmiselt vajaliku positiivse noodiga.

Unistuseks jääb näha-kuulda seda ooperit täies mahus, nii nagu seda Viinis jõulu ajal ette kantakse – kümme etendust lastest tulvil teatrisaalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht