Küsin eneselt
Kord küsisin eneselt, et kas meie postmodernistlikul muusikamaastikul on kas või mingit sarnasust keskaja omaga – pean siin silmas eelkõige pärimus- ja kunstmuusika lõimumise lugu –, ning samas mõtlesin, et küllap vist eriti pole. Ent tookordne mõtteviis oli ehk veidi ennatlik, nii et sedapuhku küsin endalt nüüd üle. XXI sajandi muusikakultuuri (nagu ka 1990ndate lõpu oma) märgistab muuhulgas ka üks üsna levinud tendents: muusikateoste autorsus kaotab üha enam tähtsust (mõistagi, kui lood pole esindatud otseselt autori- või muudes tuluküsimustes). Aga mis on siis see, millest mõtteid mõlgutan? Jutuks on nimelt seoste ahel, kuidas nii-öelda tarbemuusikas kaob autorsus. Ja teisalt põhjused, miks suuremate muusikaliste TV-hittide puhul teame küll esitajat, aga mitte konkreetse loo autorit.
Ent miks me ei tea? Üks variant oleks, et vist polegi vaja teada. Aga siiski. Miks – pole vaja või?
Ehk parem võimalus oleks siirduda kohe ühe teise vastusevariandi juurde, milleks pakun välja: anonüümne muusik anonüümses keskkonnas anonüümsele tarbijale. Jah, mitte küll anonüümse kaubaga (piraatlus on karistatav), kuid – ka siin-seal raadiojaamades kuuldav jõuab kohale ikka anonüümse kaubana. Nüüd äkki oleks küsimuse tulipunktis hoopis eriline nähtus – inimeste anonüümsusevajadus? Nii tegija, muusiku kui kuulajana?
Vastamata otse, ütlen siiski, et identiteet on kaitse. Sisemine enesekaitse. Ent kes tegelevad enesekaitsega? Ikka need, kes tunnevad end olevat ohustatud. Kas ka muusikud? Vastus võib olla nii “jah” kui “ei”.
Me võime tsiteerida meie klassiku Üdi luuleridu: “et me teeme enda ümber müüri inimtihedat”, kuid vajadus teha enda ümber anonüümsusemüüri on ehk tõesti see viimane kaitse? Või teiste sõnadega – anonüümsusemört, mille-kelle eest sa end kaitsed. Kas äkki iseenda kohutava, ja ehk ka mõrvarliku palge eest? Variandid on võimalikud, kuid anonüümik võiks vaadata korraks ka peeglisse…