Külmusest, ilust ja heledusest

Evi Aruj?

Barbara HanniganREPRO

Festivali “NYYD ‘05” lõppkontsert Vene kultuurikeskuses 22. X: MICHEL VAN DER AA (Holland) kammerooper “ONE” sopranile, videole ja elektroonikale, solist BARBARA HANNIGAN (Kanada), režissöör Michel van der Aa.

“NYYDi” lõpuloona mängitud hollandlase Michel van der Aa (1970) ooper “One” (“Üks”, 2003) on täis formaalseid tegevusi. Alguses kõlab pimedusest vaid tule süütamise (välgumihkel, taskulamp?) närviline kriipiv heli. Valgusvälgatused. Noor, kaunis, kahvatu, musta riietatud naine. Ta seisab. Istub tardunult laua taga toolil. Sätib tooli ja lauda. Püüab lauda seljaga tasakaalus hoida. Viskleb heitunult ühest lavanurgast teise. Murrab oksaraage, laob neist maha korrapärase raja ja asetab klaaspurkidesse. Jookseb mööda hämarat koridori, kõnnib oksaraagudest moodustatud rajal. Nüri tardumus, motoorne rahutus, hüsteeriline visklemine ja taas alguspunkt: kangestunud asendis toolil istumine.

Videosalvestus peategelasega kordab või varieerib tema tegevust laval. Inimese ja tema videopeegelduse samasuse ja erinevuste mäng tekitab mõjuva ja pisut hirmutava visuaalse kajaefekti. Alateadlike ja mütoloogiliste kujutluste põhjal on isiksuse topeldus ohu märk, kirjanduses on see motiiv levinud. Mõnes kultuuris on sel põhjusel ka kaksikuid hävitatud.

Mis lugu ooperis jutustatakse, ei saagi lõpuni selgeks. Kuigi, midagi jutustatakse reaalselt ja korduvalt. Naise vokaalmonoloogide vahel kõlavad videoekraanilt vanade naiste kõnemonoloogid. Vanad vaiksed kortsus näod, täis füüsilise hääbumise märke. Jutt käib hämarast külmast ruumist, päikesesoojadest okstest ja häältest, mis meenutavad putukate hääli puu sees. Kõik monoloogid kordavad juttu veidi erinevas sõnastuses. Need tunduvad katkenditena mingist suuremat loost, mis jääb lõpetamata. Lõpetamatus, saladuslikkus, otste lahtijätmine toob ooperisse püsivat pinget ja ootust. Tunnise etenduse kestel tekkis alles poole peal ja vaid hetkeks mingi tähelepanu hajumise moment.

Ooperi muusika algab närvesööva tardunud retsitatsiooniga ühelainsal helil. Nagu lavategevus, nii on ka vokaalsoolo muusika ja tekst tulvil neurootilisi kordusi. Van der Aa helikeele “põhi” on selgelt minimalistlik: ta oli ka postminimalistidest nn Haagi koolkonna heliloojate Diderik Wagenaari ja Louis Andriesseni õpilane. Nii minimalistlike arendusvõtete kui ka näiteks klassikalise vabatonaalsuse kasutus on tema muusikas aga ülimalt funktsionaalne: loob poeetilist atmosfääri või lähtub dramaturgiast.

Van der Aa muusika kõlavärvides domineerib heledus, õrnus ja läbipaistvus. Helimustrid on pinevas liikumises, kuid iga faas on lõpule viidud. Elektroonilisi kõlasid ja vokaali kasutab ta nagu võrdväärseid “instrumente”. Ooperi solisti Barbara Hannigani (sopran, Kanada) lavaline ja muusikaline veenvus ning tehniline võimekus avaldasid muljet. Kiire rütmika, suurte hüpetega ja kõrgesse registrisse ulatuva vabatonaalse meloodika esituses oli ekstreemspordi pinget. Tegelikult on tehnikat ja esteetikat, teost ja esitust Aa ooperi puhul isegi raske eristada, selle elektroonilise ja akustilise vokaali vahelduvmäng on midagi enamat kui tehnika. Ooperi elektroonilised kõlad ja Hanningani avatud, hele sopranitämber täiendasid ja peegeldasid teineteist, moodustades voolava mustri: inimlikkuse ja masinlikkuse põimumises oli kirjeldamatut poeesiat.

Lavastuse lõpuosas on tähelepanuväärne videokaader: noor naine püüab murda tema silmi katva ja hiljem õlgadest embava hallipäise vana naise kätt. See episood on ahistava inimsuhte selge märk. Aga ikkagi on tunne, et ooperi mõte liigub kusagil kõrgemal – pilvedes, metafüüsilises olemisruumis. Näidates lähiplaanis inimese ilu, ängi ja hääbumist, mängides läbi füüsilise eksistentsi “formaalsusi” ja mehaanikat, tuletab see meelde, et maailm on salapärane, külm koht, hämar ruum, mille tunnelite ja koridoride teine ots jääb hämarusse; et inimkeha on vangikong; et hääbumine ja lagunemine ootavad meis oma aega. Ei mõju just julgustavalt.

Paradoks ongi, et ooperi psühhootiline, kohati õudusfilmi klassikat meenutav atmosfäär omandab helge, peaaegu katarsiseni viiva tähenduse. Maailm on salapärane, külm ja ahistav, aga inimeses on ängi, heledust, kergust ja tuld. Van der Aa nime tasub plaadireklaamidest ja muusikauudistest tähele panna.