kõlakoda – kaasaskantav kõlakoda sündis ikka ja jälle

Tiit K?ler,Eesti P?aleht, teadus.ee

Kui mu naabrite koer õue lastakse, vallandab mu ülenaabri koer üsna mõjusad helid. Ta niutsub, nuuksub, ulub ja klähvib samaaegselt. Ei mõju inimesele just tujutõstvalt. Kuid koera kõrvale võib selline häältegamma tunduda kõige ahvatlevama muusikana. Arvame uhkelt oma mätta otsas istudes, et muusika tekkis meie kultuurist otsekui liblikas, kes lendleb välja oma nukust. Kuid me ei arvesta, et helid täitsid taevaaluse ja sukeldusid meresügavusse ammu enne inimlaste ilmumist. Heli on suhtlemise vahend, ja oma võimega levida nii õhus kui vees ka üsna tõhus suhtlemisvahend.

On mõned üksikud tunnused, mis iseloomustavad imetajaid, ent on evolutsiooni käigus sõltumatult välja arenenud ka teistel loomadel. Üks sellistest nn konvergentsetest tunnustest on vokalisatsioon ehk võime esile kutsuda helisid. Charles Darwin viitas konvergentsist kirjutades Alexander von Humboldtile, kes olevat Lõuna-Ameerikas näinud papagoid – ainsat elusolendit, kes suutis “kõnelda” tol ajal juba väljasurnud hõimu keelt.

 

Lauluvõime tekkis mitu korda

 

Me peame linnulaulu kauniks, kuid see ei arenenud selliseks mitte inimeste lõbustamise tarbeks. Laulu ilu tekkis nagu lille võlu. Lilled kujundasid välja oma õied koostöös neid tolmeldavate mesilastega ja lindudega ammu enne inimese ilmumist – ja lilled on ju ometi kaunid.

Meie ja lindude vokalisatsioonil on palju sarnasusi, mida on siiani tublisti alla hinnatud. See puudutab nii laule kui muud muusikalist väljundit, olgu või trummeldamist pulga või nokaga, aga üllataval kombel ka neuroloogiat ja anatoomiat. Mis puutub laulu, siis nii linnud kui inimesed valdavad selliseid nippe nagu intervallide inversioonid, lihtsad harmoonilised suhted, meloodiast kinnipidamine helistiku vahetamisel. Paljud linnuliigid harrastavad kooslaulmist, mis toimub üsna meie endi meloodiliste kaanonite kohaselt.

Mis puutub neuroloogiasse, siis lindude ja inimeste vahel on sarnasusi nii selles, kuidas tajuorganite kogemust kasutatakse vokaalse väljundi vormimisel, kui ka laulude õppimisel. Anatoomilised sarnasused algavad sellest, kuidas on organiseeritud närviteed, et olend saaks end vokaalselt väljendada ja jätkuvad loodusliku kõlakoja ülesehitusega.

Need sarnasused on üsna üllatavad, kuna lindude ja imetajate aju on struktureeritud üsna erinevalt. Nii pole lindudel mitmekihilist ajukoort. Mõnedel linnuliikidel esineb ka suuri erinevusi isaste ja emaste musitseerimise organiseerimisel.

Tuntud evolutsiooniuurija Simon Conway Morris kirjutab oma 2003. aastal ilmunud raamatus “Life’s Solution”, et lindude võime laulda ja vokalisatsioon on evolutsiooni käigus välja arenenud vähemalt kaks korda sõltumatult. Papagoid, koolibrid ja laululinnud on tõenäoliselt oma lauluvõime välja arendanud iseseisva evolutsioonirea läbi. Ja pole siis ime, et inimese lauluvõime, inimese kõlakoda on organiseeritud üsna samalaadselt linnuga – olemata sellega küll otseses, ent siiski funktsionaalses suguluses. “Mitte ainult soojaverelisus ja poegimine, vaid ka vähemasti mõned vokalisatsiooni ja laulu mehhanismid võivad olla laialt levinud üle kogu Galaktika,” kuulutab Conway Morris.

Igal liigil oma pill, sellel laulab tirilill.

 

Laulud lõbu pärast

 

Kuid pragmaatiline külg pole kõlakoja ainus väljund. Inglise muusikateadlane Len Howard uuris 1940. aastatel oma majja pesitsema meelitatud lindude elu. Ja jõudis järeldusele, et lisaks kindlatele eesmärkidele, nagu territooriumi märgistamine ja paaritumine, on laulul lindude elus veel üks funktsioon. Lind laulab ka lihtsalt sellepärast, et ta on õnnelik. Lõbu pärast. Seda tähelepanekut on hiljem üha kinnitatud. Kui linnul kord juba on hääle tekitamise organ ja kõlakoda selle levitamiseks, siis miks mitte laulda. Kes on kordki kevadel kuulnud hommikust ööbikut kusagil kase ladvas ennastunustavalt laulmas, ei saa kuidagi eitada, et linnule pakub laulmine lõbu.

Nojah, ja lind võib olla ka üsna erudeeritud muusikaekspert. Linnu-uurijad on täheldanud, et mõnele linnule meeldib Scarlatti, mõnele aga miski muu stiil. Ameerika loomakäitumise uurija Jonathan Balcombe kirjutab oma raamatus “Pleasurable Kingdom”, et vastavalt õpetatud Jaava vindid eristavad Bachi Schönbergist. Vähe sellest, nad seostavad Bachi Vivaldiga ja Schönbergi teise nüüdishelilooja Elliott Carteriga.

Catherine Elston kirjutas oma 1991. aastal ilmunud kaarnate ja vareste laulule pühendatud raamatus ühest toredast juhtumist. Kui hopi indiaanlasest farmer oma põllule kõlarid tassis ja sealt valju rockmuusikat laskis, et vareseid peletada, avastas ta järgmisel päeval naastes, et põllul oli rohkem vareseid kui enne. Ja linnud hüppasid rõõmsalt biidi rütmis ringi.

Viimase kahe miljoni aasta jooksul on inimene täiustanud oma oskust kahel jalal kõndida, joosta ja hüpata. Oma suure aju ja tagumikuga, vedrutaoliste jalgade ja hästi väljaarenenud võimega kontrollida tasakaalu võisid juba neandertallased tantsida. Kui mitte ka laulda.

Võrreldes keele tekke uurimisega, on muusika teket skandaalselt vähe käsitletud. Charles Darwin on selleski üks teerajajaid. Ta spekuleeris, et kui meie eellased ei suutnud end sõnades väljendada, siis “väljendasid nad poolehoidu üksteise vastu muusikanootide ja rütmiga.”

Kahejalgsele kõndimisele on rütm omane. See mängib olulist osa ka meie keeles.

 

Sõida tasa üle silla!

 

Nii muusika kui keel suudavad meiega manipuleerida. Mõlemat saab kas rääkida, kirjutada või hoopis viipena väljendada. Mõlemal on hierarhiline struktuur. Ja mõlemad tunduvad aktiveerivat meie aju mitmeid osi.

Lingvistid on siiani arvanud, et muusika on vaid meelelahutuslik tegevus, mitte oluline bioloogiline kohastumine. Kuid näiteks Readingi ülikooli arheoloog Steven Mithen püüab tõestada oma äsja ilmunud raamatus “The Singing Neanderthals”, et muusika evolutsioonis peitub keele võti.

 

Koer on tubli füüsik

 

Tõsi see on, et keel on muusika tõrjunud emotsionaalse väljenduse mängumaale ja muutunud ideede ja informatsiooni edastamise vahendiks. Muusika väljendab siiski siiani meie põhimisi emotsioone. Nüüdisinimene sai keele suhu ju suhteliselt hiljaaegu. Enne keelt aitas just muusika inimestel paarituda, hooldada last, korrastada sotsiaalses rühmas suhteid.

Nii nagu keel, ei kivistu ka muusika. See on ju hea, aga teisalt ka halb: meil pole võimalik leida kusagilt Keenia platoo koopast muusikalisi fossiile nagu mõne australopiteekuse reieluid.

Mis meil siis on? Meil on linnuluust 36 000 aasta vanune flööt Saksamaa ja Prantsusmaa leiupaikadest. Meieni ei ole jõudnud kaja, mida tekitas neandertallane, trummeldades oma koopas stalaktiite või prõmmides mammuti kolbale.

Kuid koobas, kus elas neandertali inimene või meie eellane heidelbergi inimene – see on ju ehtne ja suurepärane kõlakoda. See otse kutsub musitseerima, kutsub laulma. On üsna uskumatu, kui nood varajased inimlased seda ei märganud.

Nõnda on kõlakoda omal moel andnud oma panuse inimese arengusse, miks mitte ka keele tekkimisse.

Jõudkem koera juurde tagasi. Koer on hea füüsik. Kui koer kiunub, siis kannab see kõrge heli endaga hirmu, ahastust, alistumist – ega ähvarda kedagi. Kui koer uriseb, siis annab see madalasageduslik heli märku agressiivsusest. Mida madalam on heli, seda suurem on eeldatavalt selle tekitaja – see lihtne füüsikaline tõsiasi on loomadele hästi teada. Mida kaugemal on heli tekitaja koer, seda madalamat heli me kuuleme: sest õhus levib paremini pikema lainepikkusega ehk siis madalam heli. Kõrgemad toonid jäävad männi taha ja lepa sisse kinni. Ning muidugi heli levides ka moondub. Nõnda saab otsustada, kui kaugel ikkagi rivaal sinust on.

Kui aga koer haugub, mida see tähendab? Haukumine sisaldab endas nii kiunumist kui urinat. See on neutraalne muusika, millest võib sõltuvalt asjaoludest välja lugeda õige vastuolulisi teateid. Kui koer haugub auto peale, võib haukumine muutuda kiunumiseks, kui autost väljub peremees, ja urinaks, kui väljub võõras kuju.