Kõigile, kel kõrvad

Kaur Gar?nek

Festival ?Płock 2005? Poolas.  

Poolas Płocki linnas Wisła jõe kaldal toimus 5. ? 7. VIII järjekordne elektroonilise muusika ja visuaalide festival. Tegemist oli sealmail juba kolmanda selletaolise piletita üritusega, mis kahel eelmisel aastal kandnud nime ?Astigmatic?. Ent tänavu olid kaubamärgi Astigmatic omanikud mingite korralduslike konfliktide tõttu sunnitud enda peo püsti panema hoopis Gdynias ? kiusu mõttes muidugi täpselt samal ajal! ? ning käesoleva festivali pealkirjaks sai sedapuhku lihtsalt ?Płock 2005?. Kõrvutades kahe ürituse line-up?e, tundub, et võitlus koha ja nime vahel jäi võrdlemisi tasavägiseks. Igal juhul astus Płockis üles terve rida rohkem ja vähem tuntud artiste nii Poolast, Rootsist, Soomest, Inglismaalt, Kanadast, Saksamaalt, Slovakkiast, Hollandist kui USAst. Ei olnud küll näha-kuulda äraleierdatud mainstream-artiste, kelle toodangut saab hommikust õhtuni kuulda MTVst (kahju küll), kuid elektroonikamaailma mastaabis leidus nii mitmeidki prominente. Kokku oli esinejaid üle neljakümne.

 

Papadram mängis koos publikuga

 

Festivaliprogramm kestis järjest 58 meeldejäävat tundi. Kui nimekamad tegijad esinesid kella kuuest õhtul kella viieni hommikul, siis pärast seda algas pealava ja telkimisplatsi vahelisel kõrvallaval after party, mis vältas keskpäevani ning millest põhiliselt jõudis minuni ? valdavalt läbi uneloori ? mingi enda anonüümsusest üleküllastunud ja äraütlemata rumal hausitümakas.

Festivali korraldus ei piirdunud vaid kahe lavaga. Telkimisplatsist veidi eemal, sumeda järve ääres, seisis nn vikerkaaretelk, kus võis osaleda djembe-workshop?idel, kuulata Poola etnokollektiivi Papadram, niisama pehme liiva sees jalga puhata või hoopis supelda. Jões, muide, ei olnud kuigi meeldiv ujuda, sest märja rannaliiva sees oli hingusele läinud vähemalt meetripikkune (ilma peata) hiiglaslik kala, kes levitas äärmiselt vängeid aroome, olles kindla peale ka juba kogu Wisła vee ära solkinud. Supelrannas esinenud Papadram aga jättis vähemalt sama unustamatu mulje kui too lõpnud loom, kuigi hoopis vastupidises mõttes.

Papadram oli 7-pealine löökpillide ansambel ja mängis põhiliselt djembe?sid, kuid ka muid etnotrumme ning seda päris professionaalsel tasemel ? kokkumäng oli hea ja improvisatsioon kandis. Üritus osutus aga eriti huvitavaks selle poolest, et mingil hetkel ähmastus piir artistide ja publiku, lava ja auditooriumi vahel ning oli raske öelda, kes siin nüüd kellele esineb. Olukord kujutas endast otsekui illustratsiooni Heideggeri Mit-Sein?i eksistentsiaalile, millega õõnestatakse õhtumaade mõtlemises traditsioonilist subjekti-objekti suhet.

Peasüüdlaseks tuleks ilmselt pidada juba rütmi kui sellise sügavalt ekstaatilist olemust, kuid efekti aitas esile kutsuda ka üks ootamatu vihmavaling, mis sundis kuulajaid tormama pisukese varikatuse alla, mis oli algselt mõeldud vaid artistidele. Seal nad siis, kilud karbis (või räästa all), sattusid põhimõtteliselt keset trummiringi. Niivõrd intiimne õhkkond tähendas enesestmõistetavalt aktiivsemat kaasaelamist, mis päädis sellega, et inimesed publikust hakkasid seni jõude seisnud löökriistu oma parima äranägemise järgi tegevusse rakendama. Tulemus oli meeliköitev, sest Papadram ise suutis uue olukorraga kiiresti kohaneda ning ka ?avantüristide? tunnetusel polnud viga.

 

Koostlagunev ?vea-muusika?

 

Vaheldust elektroonilisele muusikale leidis mujaltki. Vanalinnas oli avatud kino, kus festivali raames näidati videoinstallatsioone ning Jaapani ja Hiina filme. Lisaks sattusin puht juhuslikult ühele väikesele rockifestivalile, mida peeti parajasti pitsabaari hoovis. Kuid ka elektroonilise muusika valik oli tegelikult päris mitmekesine, kui ainult oskasid õigel ajal õiges kohas olla.

Näiteks sinnasamma hämarasse kinosaali peitunult võis kuulata eksperimentaalsemaid helisid Jaapani artisti Aoki Takamasa ning kohalike Palsecami ja CH Districti esituses. Kahjuks avastasin selle võimaluse alles viimasel päeval, kuid CH Districti õnnestus mul ometigi kuulda ning asi oli ka seda väärt ? iseäranis seetõttu, et esituse käigus avaldus selgelt digitaaltehnoloogilise muusika juhuslik iseloom ning muusika-mittemuusika piiri küsitavus. Niigi päris lärmakas ja eksperimentaalne ambient techno muutus viimase loo ajal veelgi lärmakamaks ja eksperimentaalsemaks, rütmid veel keerulisemaks, helid veel tehnitsistlikumaks.

Põhjus seisnes aga lihtsas tõigas, et CH Districti instrumentaarium, arvuti, ei suutnud oma funktsioone enam korralikult täita ? võib-olla tekkis konflikt midi-controller?iga või muud säärast. Igal juhul ei olnud üleminek ?vea-muusikale? sugugi üheselt tajutav ning päris kindel olin selles alles siis, kui nägin artisti oma higiseid peopesi vargsi pükste külge pühkimas, et siis vaikselt-vaikselt veel mõnda nuppu keerata, mis ent asja veel kaootilisemaks ajas. Etteaste sõna otseses mõttes lagunes koost, ning seda üsnagi esteetilisel moel.

Tehnilisi viperusi ja vea-muusika elemente tuli aeg-ajalt muidugi ette ka pealaval, kuid kellelgi polnud nii halba õnne kui Legoweltil, kelle esitus katkes sootuks. Legowelt, muide, astus üles esimesel päeval kell 21 ning sel kellaajal vallandus alati üks ja seesama põhjuslik ahel: kõigepealt läks looja päike, mistõttu maksvusele pääsesid visuaalsed efektid ? ühtlasi jõudis kätte pidutsemise aeg de jure; siis hakkaski ülalt linnast massiliselt kohale valguma festivalikülastajaid, kes täitsid kogu pealavaesise liivaväljaku. Ning paralleelselt kõige sellega liikus muusika lihtsustumise suunas ja omandas rahvalik-popularistlikke jooni ? esile kerkis pööblimentaliteet. Muusikalises mõttes kestis see laine aga vaid paar-kolm tundi, misjärel võis jälle nautida midagi hingekosutavamat.

Näiteks Luke Vibertit, kes miksis hardcore jungle?it eksperimentaalselt valju techno?ga, torgates sekka killukese Aphex Twini ja Squarepusherit; endist kraftwerklast Karl Bartost, kes esitas võrdlemisi autentseid Kraftwerki cover?eid; ning massiivseid electro-techno-käike Funkstörungilt, kes on muide esinenud ka Eestis.

Sellest hoolimata tuli valdav osa ilusast, huvitavast ja uuenduslikust, kohati ehk mõnevõrra rahulikumast muusikast ettekandmisele siis, kui päike veel kõrgel ja plats inimestest peaaegu tühi. Astrobotnia, liigutavalt heakõlaline Isan, sisisev ja särisev Jan Jelinek, minimalistlik Anders Ilar, Apparat ja garynumanlikult naljakas Soulphiction olid ehk tõesti kes liialt ambient, kes liialt glitch (kompuutrivigade kunst ? toim), experimental, minimal või lihtsalt liiga ?intellektuaalne?, et minna peale valdavale enamusele, kes paistis otsivat üksnes tsirkust ja leiba ? ehk siis tümakat ja õlut. Festivali taset näitaski see, et olulisel määral oli arvestatud ka nende üksikute veidrikega, kellele meeldib muusikat ka kuulata ning mitte vaid kõrvadega. Nn intelligent dance music ja braindance aga nähtavasti ei saagi sobida kõigile, kel kõrvad.