Küberstuudio: camp ja kadunud sõna

Evi Aruj?

  Neli eesti multimeediateost jäid omaette maailma ega loonud lavastuslikku tervikut. 

 

Küberstuudio eesti multimeediateoste ettekanne Kumus 20. III.

 

Eelmise nädala teisipäeval Kumus antud Küberstuudio kontserdil oli peen nimetus – interdistsiplinaarne kontsert-performance – ja selles osales suur tegijate armee: Monika Mattiesen (flööt), Priit Aimla (trompet), Taavi Kuntu (trompet), Edmunds Altmanis (klarnet), Aare Tammesalu (tšello), Liis Jürgens (harf), Jaak Sooäär (elektrikitarr), Toivo Unt (kontrabass) ning löökpillimängijad Madis Metsamart, Rein Roos, Anto Õnnis, Aleksandra Anstal ja Terje Terasmaa. Küberstuudio jõude täiendas ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, Toivo Tulevi ja Timo Steineri teoseid dirigeeris Tõnu Kaljuste. Lavastust sättisid Meelis Salujärv (video), Pärtel Tall (lavastus), Kaido Mikk (valgus) ja Margo Kõlar (helirežii ja live-elektroonika).

Kõik see ja Küberstuudio senine tegevus tõotas multimeediat ehk sõna, pildi, ruumi, valguse ja muusika sünteesi. Maagiline sõna “multimeedia” paneb fragmentaarse, teosekeskse sündmuse asemel ka mingit lavastuslikku terviklikkust ootama. Midagi justkui oligi: muusika kõlas kolmelt lavalt, kahe teose juurde kuulus video. Puudus aga aktiivne, siduv lavastuslik idee, asja rikkusid tehnilised probleemid ja ehk ei olnud teoste koosluski mõttelise terviku tekitamiseks kõige parem. Nii jäidki fookusesse neli omaette maailma, neli eesti nüüdismuusika teost, millest kaks juba tuttavad ja kaks verivärsket.

 

 

Esiettekanded

 

Esiettekandes kõlas Timo Steineri kopsaka koosseisuga Flöödikontsert, kus sooloflöödi kõrval osalesid kaks trompetit, harf ja tšello, jazzgrupp (elektrikitarr, kontrabass), tervelt viis löökpillimängijat ning elektrooniline kõlatöötlus. Teosest jäi kõlama pentatoonikasse kalduv eksootilise varjundiga varieeruv teema(stik), koloristlikud rütmipillide lõigud ja jazzilik materjal. Teose kulgu tõid mõistatuslikke katkestusi löökpillide unelevad, rütmiinertsi maha võtvad (improvisatsioonilised?) episoodid.

Timo Steiner on seni kirjutanud valdavalt lühikestest motiividest ehitatud kordustemuusikat. Mõnikord paneb ta fragmentide vahele küll mängima ka natukene tähendusrikkamad, “dramaturgilised” pinged, enamasti aga ei püüdlegi mingit tähendusrikkust ega süüvi ka ühte tõsimeelsesse seisundisse, nagu seda teeb “püha” või “eksootiline” kordustemuusika. Kasutades lapsemeelset intonatsioonilist “sõnavara” ja/või seostades materjali ootamatul viisil, näib ta viljelevat mingit jõnksuga või kiiksuga “minimalismi”.

Nii ka uues teoses: lapsemeelne teemade ring, kaamelikaravane ja tantsivaid pärismaalasi silme ette manav atmosfäär ning pika teose üsna sihitu kulg – kõik näis ignoreerivat “tõsises” muusikas olulisi intonatsioonilise veenvuse (tõsiduse) ja sidususe põhimõtteid. Mida sellest arvata? Paroodia moodi ei ole, sest see eeldaks mingeid kurje deformatsioone ja aimatavat supertähendust, mis neid deformatsioone mõtestaksid. Ehk pakub meile oma muusikas uut ilmsüütust või ehedust samal viisil, s.o ülearust (keerukat, tõsist, konventsionaalset) üle parda visates, nagu seda pärastmodernses muusikas ennegi tehtud? Ületatud tõsidus – selle asja nimi peaks vist camp olema. Camp, see tähendab, et ka stiil ja materjal on ületatud. Kui suhe muusikamaterjali ja stiili on olulisem kui materjal ja stiil ise, siis on ka kunst justkui ületatud…

Esmaesituses kõlas ka esimene osa Tõnis Kaumanni mõistatusliku pealkirjaga elektroonilisest kammerteosest “Montes Gelbeo”. Teose koosseisu moodustasid instrumentaalansambel (flöödid, tšello ja kaks löökpillimängijat) ning meeshääled (ansambel Vox Clamantis), mängus oli ka live-elektroonika. Teose teljeks ja inspiratsiooniallikaks oli gregooriuse laul. Pisukese uurimise järel selgus, et “Montes Gelbeo” tuleneb samanimelisest gregooriuse antifoonist, mille maakeelne pealkiri on “Gilboa mäed”. Ja kõlab see nii: “Gilboa mäed, ärgu tulgu teie peale ei kastet ega vihma, sest seal on rüvetatud kangelaste kilbid, Sauli kilp, nagu oleks ta olnud õliga võidmata. Kuidas küll on kangelased langenud keset taplust? Jonatan on maha löödud su küngastel. Saul ja Jonatan, armastatud ja armsad, lahutamatud elus ja surmas.” Langenud kangelastest pajatav piiblilegend kõlas teose algusosas lindilt ja ka töödelduna ning teose lõpuosas ansamblilt Vox Clamantis. Teose muusikaline idee seisneski selles, et alguses katkendlik instrumentaalpartii omandab ajapikku rahulikult astuva gregooriuse laulu rütmi ja lõpus jääb alles ulatuslik vokaalosa.

Tõnis Kaumann on vanast ajast tuttav kui humorist, muusikastiilide parodeerija-töötleja. Ka uues teoses oli eri tüüpi materjali põnevat suhestamist, kuid vaatepunkt oli teine – tõsimeelne ja allakriipsutav. Maandudes koraali, sai kaht tüüpi materjali huvitav suhe kuidagi liiga ruttu ja liiga etteaimatava lahenduse. Kuigi mine tea, teos tuleb tervikuna esiettekandele Tartus juunikuus, “noorte heliloojate festivalil” ja lõpptulemus võib ka kuidagi teistmoodi tunduda.

 

 

Sõna kaotsiminek

 

Kolmandana kõlanud Mart Siimeri “Kadunud sõnast” (tenorile, tšellole, elektroonikale ja videole) on olemas ka kooriversioon ning seda on esitatud varemgi. Teoses soleerisid Raul Mikson (tenor) ja Aare Tammesalu (tšello), täienduseks elektroonika ja video. “Kadunud sõnas” kõlab T. S. Elioti tekst, mille funktsioon tundus peaaegu programmiline: ingliskeelse teksti rütm ja intonatsioonid olid tšello- ja elektrooniliste kõlade sees vaid aimatavad. Siis tõepoolest sõna sümboolne kadumine – kui see nüüd hoopis tehniline probleem ei olnud. Sõna kaotsiminek või allakäik ükskõik mis vormis on teadagi paha asi. Et tegemist pole tavalise, vaid erilise Sõnaga, sellest pajatas videoekraanil võbelev ristikujutis. Ikoon ikooniks, Siimeri muusikas on enamasti mingi peen, omaette põnev ja atmosfääri loov materjali-intriig sees. Oli ka seekord.

Kontserdi lõpetas Toivo Tulevi “Teine kallas, vaikuses hommikune vihm” ansamblile, elektroonikale ja videole – tuttav teos juba 2003. aasta festivalilt “NYYD”. 25 minutit habrast meditatiivset kõlasündmustikku on orgaaniliselt seotud teose juurde kuuluva staatilise videoga, millel näha soine, vihmalooris jõekäär. Teist nii loomulikku tervikut moodustavat ja poeetiliselt laetud “pildiga” multimeediateost eesti nüüdismuusikast ei meenugi. Seekord polnud esituses paraku piisavalt poeetilist särinat ja millegipärast ilmus videopilt tunduvalt hiljem, kui see kujutluse kohaselt oleks pidanud kangastuma.

Sõna kadumisega seoses: viimasel ajal on see kadunud ka kavalehtedelt. Miks ei oleks võinud seal olla näiteks Elioti tekst, mis kõlas Siimeri teoses, ja selgitus Kaumanni “Montes Gelbeo” kohta – veel parem, kui paari lausega, mis selgitanuks helilooja suhet nende tekstidega.

Mis sellest sõnast peita – head muusikat ei tee see sugugi halvemaks, pigem vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht