JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – yes

Igor Garšnek

Maailma proge-rock’i ühe peamise lipulaeva, legendaarse ansambli Yes kujunemis- ja edulugu on nüüd juba läbi nelja aastakümne justkui sisu- ja sündmusterohke kvintessents vaimsetest otsingutest, mis valitsesid rock-muusikas seitsmekümnendatel, kommertsiaalsemate tendentsidega kohanemise püüdlustest kaheksakümnendatel, uute lahenduste otsingutest-leidmistest üheksakümnendatel ning kompromisliku tasakaalu saavutamisest XXI sajandil.

Yes on justkui kasvuhoone näidisansambel, millest on tänaseks võrsunud kõige eripalgelisemad ja kuulsamad interpreedinatuurid. Nimetagem siinkohal kõigepealt selliseid figuure nagu trummar Bill Bruford (kes on endale iseloomuliku kvaliteedimärgi jätnud vähemalt kümmekonda rock-, samuti fusion-kooslusse) või suurte müütide (kuningas Arthur, Henry VIII) muusikalist jutustajat, pianisti-süntesaatorimängijat Rick Wakemani. Või koos Vangelisega pikaajalisi projekte teinud Yesi lauljat Jon Andersoni, või Yesi koosseisus korraks musitseerinud-salvestanud popansambli Buggles liikmeid Trevor Horni ja Geoff Downesi. Ning loomulikult praegu filmimuusikas (ja mõnevõrra varasematest Tina Turneri projektidest) tuntud kitarristi Trevor Rabinit, ka legendaarset bassimeest Tony Levinit (King Crimson jt bändid), kelle suundumused samuti tulemusrikkalt ansambliga Yes mõneks ajaks ühtisid.

Ent alustagem ikka otsast peale: aastal 1968 ristusid Londonis kahe rock-muusiku – laulja Jon Andersoni (1944) ja basskitarristi Chris Squire’i (1948) teed ja nii tekkiski ansambel Yes (Chris Squire’i pandud nimi), kus peale eelnimetatute mängisid veel Pete Banks kitarril, Tony Kaye klahvpillidel ja Bill Bruford trummidel. Tollasel Yesil, mille stiili võib võrrelda ehk folkarite Simon & Garfunkeli omaga, oli veel üsna vähe ühist hilisema, põhjalikult läbi komponeeritud Yesi muusikaga. Esimesed Yesi ülesastumised kontserdilaval toimusid, muuseas, ansambli Cream soojendusbändina. Ent aastal 1969 ilmus neil juba esimene plaat „Yes” ning 1970 ka teine „Time And A Word”. Isikupärase stiili avastamiseni jäi küll veel natuke aega, kuid Yesi esimene „firmamärk”, Jon Andersoni hästi kõrge, lausa „ingellikes registrites” heljuvalt kõlav vokaal, oli jõudnud juba kriitikute tähelepanu äratada.

Yesi teine „firmamärk”, kitarrist Steve Howe (1947), tuli 1971. aastal ansamblist lahkunud Pete Banksi asendama bändist Tomorrow. Tuli Yesi, et pikaks ajaks jääda ning tuua endaga kaasa isikupärane kitarri-sound, kus olulisteks tunnusteks akustilise kitarri, semiakustilise elektrikitarri ning steel-kitarri tämbrivõimaluste kõlaliselt virtuooslik sulandamine. Howe’i mängustiil erines (ja erineb praegugi) tollaste kitarrisangarite väljenduslaadist: ei mingit väliselt efektitsevat raju-rock’i, pigem kontsentreeritud, kammerlik musitseerimine akustilistel pillidel ning pingete järkjärguline, vahel ka ekstaatiline „üleskruttimine” elektrikitarridel. Yesi koos Steve Howe’iga 1971. aasta alguses salvestatud plaat „The Yes Album” tähendas tegelikult bändi tähelennu algust.

Kuigi tol hetkel ei ansambel ega ka produtsent Eddie Offord seda ise ilmselt päris hästi ei tabanudki – kuna puudu oli (nagu me nüüd tagantjärele teame) Yesi kolmas „firmamärk”. Ja selleks sai samal aastal Londoni kuningliku muusikakolledži diplomiga pärjatud pianist, tollal seljani lehvivate blondide juustega klahvpillimängija Rick Wakeman (1949) ansamblist Strawbs. Ning Wakeman oli just see kuju, kes tõi endaga kaasa mitte ainult temale ainuomase virtuoosliku klahvpillitunnetuse ja tolle aja kohta üsnagi eksklusiivsed süntesaatorid, vaid ka klassikalise muusika tõlgendamisvisioonid rock-muusikas. need ta kohe ka rakendas Yesi sama, 1971. aasta lõpus ilmunud albumil „Fragile” (instrumentaalloos „Cans and Brahms”).

„Fragile” märkis samas Yesi tõelise kommertsedu algust: see LP jõudis oma läbimüüginumbritelt plaatinaplaadi staatusesse ning peamiselt oli „süüdlaseks” kahtlemata albumi avalugu, haamerdava rütmiga „Roundabout”, mis püsis oma pikkusest (üle kaheksa minuti!) hoolimata USA edetabelite tipus tervelt 13 nädalat. Järgmise edetabelite tippe vallutanud hiti suutis Yes produtseerida alles 12 aasta pärast („Owner Of A Lonely Heart”, 1983). Samas oli „Fragile” just see verstapost, mis märkis pikaks ajaks ära Yesi stiililise mängumaa rajajooned: ansambli muusikat iseloomustavad ulatuslikud, läbikomponeeritud kompositsioonid, klassikalise orkestratsiooniga võrreldavad komplitseeritud seaded ning mängutehniline virtuoossus kõikidel pillidel.

Ansambli loominguline küpsemine käis siit alates lausa kosmilise kiirusega – aastal 1972 ilmus Yesi tänaseni kõige tuntum ja kiidetum kontseptsioonalbum „Close To The Edge”. Sellest plaadist alates polnud popmuusika maailm enam endine, kuna LP esimesel poolel võis kuulda neljaosalist, ligi 20 minutit kestvat süiti „Close To The Edge”. Uudsena mõjusid siin teemade pikad ja dramaatilised arendused ning ansambliseaded, mida on nende tämbridramaturgia poolest õigem võrrelda ehk isegi sümfoonilise orkestratsiooniga. Yes oli hakanud komponeerima suurvorme ning mõisted nagu „pop”, „rock”, „levi” ja „süva” tuli ümber hinnata (midagi sellist juhtus ka umbes pool sajandit varem, kui Gershwin komponeeris oma „Rhapsody in Blue”).

Kuigi „Close To The Edge’i” muusika oli mitmeski mõttes elitaarne, oli see tänu väljendusrikkale meloodilisusele siiski ka laiemale kuulajaskonnale hästi mõistetav ning jõudis mitmekordse plaatinaplaadi staatusesse. Seevastu järgmisel aastal ilmunud topelt-LP „Tales From Topographic Oceans” (1973), mis oli oma koguni nelja 20-minutilise suurvormiga veelgi elitaarsem, keeras senisele kõrvu paitavale meloodiakujundusele selja ning jäi kuulajaile seetõttu mõistetamatuks. Ka kriitikud olid skeptilised ja süüdistasid „Topographic’u” muusikat liigses konstrueerituses. Yesis oli alanud loominguline käärimine. Juba enne kõnealuse plaadi salvestamist oli ansamblisse King Crimson lahkunud senine trummar Bill Bruford ning Yesi uueks rütmimootoriks saanud Alan White (1949). Pärast „Topographic’u” valmimist lahkus ka Rick Wakeman, kes oma intervjuudes ei varjanudki, et tolle plaadi muusika oli tema jaoks „üks suur arusaamatus”.

Väikestele tagasilöökidele vaatamata püsis Yesi tuumik (Anderson-Howe-Squire) siiski veel ühel mõttelainel, klahvpille kutsuti mängima šveitslane Patrick Moraz (1948) ning üheskoos komponeeriti veel üks rock-suurvorm. Nimelt 22 minutit kestev „The Gates Of Delirium”, mida sai kuulda 1974. aastal ilmunud plaadi „Relayer” esimesel poolel. Kuna ka selle albumi müük jäi üsna tagasihoidlikuks, võtsid Yesi muusikud aja maha ning pühendusid paari järgneva aasta jooksul oma sooloplaatide tegemisele. Tõtt-öelda oli Rick Wakeman soolokarjääriga juba enne oma kolleege edukalt alustanud; teadupärast ilmus tal 1973. aastal laineid löönud sooloplaat „Six Wives Of Henry VIII”. Aeg aga näitas, et sooloprojektide vallas oli Wakemanist edukamgi hoopis Jon Anderson.

Paistis, et väike puhkus kulus muusikutele marjaks ära, kuna 1977. aastal tuli Yes jälle oma klassikalises koosseisus kokku (s.t koos Rick Wakemaniga) ning andis välja albumi „Going For The One”. Ning seda peetakse siiani õigustatult Yesi teiseks n-ö megaplaadiks varasema „Close To The Edge’i” kõrval. Tõsi, ülepaisutatud suurvormidest ja gigantomaaniast oli nüüdseks juba loobutud, küll aga mitte suurejoonelisest muusikalisest mõttelennust, arenduslikest kompositsioonidest ja tämbridramaturgiast. Igatahes sellised palad nagu plaadi nimilugu ja sügavamõtteline „Awaken” pole pärliteks mitte ainult Yesi diskograafias, vaid kogu proge-rock’i varasalves. Ja siis ei maksagi eriti imestada, et 1978. aastal ilmunud „Tormato” (iseenesest igati tasemel plaat) jäi lihtsalt „Going For The One’i” varju.

Seitsmekümnendad jäidki Yesi n-ö klassikaliseks kuldajastuks, mille juurde on ansambel ka aastakümneid hiljem oma kontsertidel ikka tagasi pöördunud. Drastiline koosseisumuutus plaadil „Drama” (1980), kus Andersoni ja Wakemani asendasid vastavalt Trevor Horn ja Geoff Downes ansamblist Buggles (mäletate ehk nende hitti „Video Kills The Radio Star”), ei õigustanud end vähimalgi määral. Tõsi, edukaks osutus aastal 1983 ilmunud stiilipöördeline plaat „90125” koos kitarrist Trevor Rabiniga. Koguni nii edukaks, et selle elektroonilistest efektidest tulvil menuloost „Owner Of A Lonely Heart” hakati hiljem isegi diskohitte kaverdama.

Ent pimestavat järge paraku ei tulnud: ei plaadid „Big Generator” (1987), eklektiline „Union” (1991) ega raskemates rock’i-rütmides „Talk” (1994) hiilanud enam endisaegse muusikalise vaimusäraga. Ning ka Yesi viimaste plaatide „The Ladder” (1999) ja „Magnification” (2001) panuse ansambli diskograafiasse võib hinnata küllaltki tagasihoidlikuks.