JUKEBOX – KUUEKÜMNENDAD – THE kinks

Vello Salumets

netifoto Laulja ja helilooja Ray Daviesi juhitud ansambel The Kinks on The Beatlesi, The Rolling Stonesi ja The Who kõrval märkimisväärseim kuuekümnendate briti bänd. On isegi väidetud, et The Kinks oli tollastest USA vallutanud briti invasiooni ansamblitest kõige britilikum. Samas mainitakse, et 1965. aasta esimesele menukale USA tuurile vaatamata diskvalifitseeris The Kinks end ise, tänu teadlikule protestivaimule, aastateks sellest suurest turust. Oli ju Ray Davies avalikult kuulutanud ajakirjas Melody Maker nii: “Üks meie bändi sihtidest on jääda amatöörideks, sest niipea kui hakkame proffideks, tuleb kokkuvarisemine.”

Aga mida rohkem püüdis bänd end amatööridena näidata, seda suurem kultusobjekt The Kinksist sai. Ansambli kaheteistkümnest esimesest singlist jõudis koguni üksteist Briti tabeli esikümnesse, kolm lausa tippu. Isegi siis, kui Ray Daviese kirjutatud laule poleks saatnud kaubanduslik edu, peab rääkima temast kui ühest oma aja suuremast laulumeistrist. Daviese sarkastilisi, tihti musta huumoriga vürtsitatud ja ühiskonna elu kommenteerivaid palasid loetakse õigustatult kuuekümnendate popmuusika pärliteks. Tema parimad lood sobisid konkureerima Lennoni McCartney, Jaggeri Richardsi või The Who vaimse liidri Pete Townshendi loominguga.

Townshend, kes on end avalikult nimetanud Kinksi fänniks, on raamatus “The History of Rock’n’Roll” avaldanud järgmise mõtte: “The Kinks mängis Inglismaal palju olulisemat rolli, kui arvata võib. Ma olen alati mõelnud, et Ray Davies peaks olema loorberitega kroonitud Poeet. Ta leiutas popmuusikale uue poeesia ja lausa uue keele, mis on mõjutanud mind päris algusest peale”.

The Kinksi laulusolist ja rütmikitarrist Raymond Douglas Davies (1944), tema soolokitarristist vend David Russell Gordon Davies (1947), bassimängija Peter Quaife (1943) ja trummar Michael Charles Avory (1944) õppisid Hornsey kunstikolledžis, kuid kuuekümnendate algul otsustasid moodustada popansambli The Ramrods. Varsti saadi laulja Robert Wace’i taustabändiks ja võeti uueks nimeks The Ravens. Siis aga otsustas Wace teha laulmisega lõpparve ning hakata hoopis bändi mänedžeriks. Esineti Londoni klubides, kuni sellest rütmibluusi mängivast ansamblist sai haisu ninna mänedžer Larry Page, kes pakkus bändi välja Pye plaadifirmale ja mõtles ansamblile uueks nimeks The Kinks.

Bändi esiksinglina ilmunud Little Richardi kaver “Long Tall Sally” ei tõotanud kaubanduslikus mõttes midagi head – seda suudeti müüa vaid 127 eksemplari! Ehk mängis siin oma rolli asjaolu, et veidi enne seda oli The Beatlesi salvestatud sama kaver saavutanud väga hea vastuvõtu. Aga see oli ka esimest ja viimast korda, kui Kinksi singlite A-poolel nähti heliloojana mõnd teist, mitte Ray Daviese nime. Ent kui ka bändi teine singel “You Still Want Me” osutus samasuguseks fiaskoks, hoiatas plaadifirma Kinksi, et kui see juhtub ka kolmandat korda, tuleb poistel hakata uut leivaisa otsima.

Ei oska täpselt öelda, millist osa see ähvardus mängis, kuid sel kolmandal korral tabas Kinks igatahes täpselt kümnesse. Ray Daviese sulest pärit omapärasele kitarririfile ehitatud ja tollal veel üsna tundmatu hard rock’i tunnustega “You Really Got Me”, millest nüüdseks on saanud rock-muusika klassika, tõusis 1964. aasta sügisel Briti tabeli tippu ja Billboardis TOP 10 hulka. Soolokitarrist Dave Davies kommenteeris: “Ma polnud üldse hea kitarrist ja seepärast jäi mul üle katsetada salvestuse ajal vaid sound’iga. Kasutasin stuudios väikest võimendit, mis kippus plärisema ja moonutama”.

Aga ehk just sellest “rohelisest kastist” on ilmselt pärit ühed rock-muusika esimesed plaadile salvestatud power chords. Seda heli hakati peagi kutsuma fuzz’iks ja muusikatööstuses kukuti vorpima kitarri jaoks mõeldud spetsiaalseid fuzz-karbikesi, mis sellist plärisevat ja ületüüritud kõlaefekti tekitavad. Kuna eeskuju oli olemas, siis hakkasid imeriista nobedalt kasutama ka paljud Kinksi tollased rivaalid, olgu näiteks toodud sellised lood nagu biitlite “Day Tripper” või rollingute “Satisfaction”. The Kinks, kelle väljanägemine pärines otsekui mingist Dickensi romaanist: pikad juuksed, punased jahikuued ja jahisaapad ning valged žaboodega pluusid, sai aga esmakordselt oma kolmanda singliga maitsta miljonilist plaadimüügi edu.

Ega järgminegi hitt lasknud end kaua oodata, sest juba kuu aega hiljem ilmus tabelisse Kinksi üllitis “All Day And All Of The Night”. Saavutuseks jäi küll tabeli 2. koht, kuid selle vea parandas 1965. aasta veebruaris Ray Daviese eelmistest erinevalt komponeeritud rahuliku tempoga ja meloodiline “Tired Of Waiting For You”. Inglismaal läks müügiks veerand miljonit plaati, ent kuna pala saavutas populaarsuse mujalgi Euroopas, siis ületati peagi ka see maagiline miljoni piir.

Nagu eeltoodust järeldada võib, ilmusid Kinksi singlid kiires tempos, mis oli ka eesmärk. On raske öelda, kui palju seda märgati, kuid bändi algusaja singlid moodustavad omamoodi “jätkuseriaali” ja kokkuvõttes ühtlase terviku. Nii on “You Really Got Me” armastava mehe spontaanne tundepurse, “All Day And All Of The Night” on tunnete kaine analüüs, mis peegeldab usku ainulaadse igavese armastuse kestvusesse, “Tired Of Waiting For You” aga räägib juba suhte rebenemisest ning “Everybody’s Gonna Be Happy” on jutt lootusetuna tunduvast üritusest uskuda, et asjad lähevad paremaks kuni õnneliku lõpuni.

1965. aasta mais ilmunud Kinksi singel “Set Me Free” aga näitab, et kadunud on ka lootused ja kõik on pöördunud pea peale. Samal suvel ilmunud idamaiste kõlavärvidega singel “See My Friend” on aga kindel märk selle ainulaadse suhte lõppemisest, naasmisest argipäeva ja taaskohtumisest vanade sõpradega, mis mõnes tõlgenduses võis tähendada isegi homoseksuaalsust. Sellega too “seriaal” ka lõpeb, kuigi ka edaspidi võib Kinksi singlitelt hea tahtmise korral leida sama “seriaaliga” seotud vihjeid. Olgu selle näiteks kas või 1965. aasta lõpus ilmunud krobeliselt rokkiv ja Kinksi esikplaatide malli järgiv pala “Till The End Of The Day”.

Kinksi plaate osteti kui kuumi saiu, mille hulgas ka üks, mis tõusis taas Briti tabeli tippu. 1966. aastal ilmus müügilettidele Kinksi üheksas singel “Dedicated Follower Of Fassion”. See üllitis oli üsna kaugel Ray Daviese senisest loomingust, sisaldades üsna tugevat sotsiaalset sarkasmi momendil Inglismaal moes olnud noorte moevoolu modismi aasressil. Oma laulutekstis pilab Davies valget pluusi, musta ülikonda ja lipsu kandvaid kontorirottidest moenarre ja dändisid, kelle hulka võis vabalt paigutada ka tema enda ja suure osa Kinksi publikust. Vaatamata iseenda kaussi sülitamisele, läks bändi uus singel üsna hästi müügiks.

Ei möödunudki palju aega, veel samal aastal nägi ilmavalgust Kinksi singel “Sunny Afternoon”, mille sõnum oli juba otseselt ühiskonnakriitiline. See muusikaliselt üsna laisa loksumisega, samas mõrult iroonilise tekstiga suvelaul tõusis kiiresti Briti tabeli tippu. The Kinks oli sattunud korralikku sõiduvette.

1967. aastal kirjutas Ray Davies pala “Waterloo Sunset”, mida paljud Kinksi fännid peavad üheks popmuusika ajaloo kaunimaks pärliks. Aastatel 1968-69 salvestas Kinks singleid, mis mõeldud peamiselt Briti ja Euroopa turgudele. Suuremat osa nendest ei võtnud plaadifirma Reprise isegi vaevaks USAs tutvustada. Olgu siin mainitud kas või “Autumn Almanac”, “Days”, “Plastic Man” ja “Apeman”. Sama puudutas ka The Kinksi albumeid.

Alles 1969. aastal otsustas USAs asuv Warners/Reprise lõpuks avaldada kohalikes alternatiivajakirjades tasapisi kirjutisi sellest briti kultusbändist, kuni lõpuks ilmus leheküljepikkune stoori muusikaajakirjas Rolling Stone pealkirjaga “God Save The Kinks”. Vastutasuks lubas bänd, et on nõus minema USAsse kontserdituurile juhul, kui sealne Muusikute Föderatsioon tühistab nende nelja-aastase esinemiskeelu.

Kinksi uus turnee ookeani taha ei kujunenud just hiilgavaks, kuid jättis kahtlemata märgi maha. Seda tõestas ka USA turgudele paisatud uue konseptsioonalbumi “Arthur (Or the Decline and Fall of the British Empire)”, mida nimetati lausa rock-ooperiks, üsna korralik müük. Kuid tõeline läbilöök, mis aastal 1970 taastas The Kinksi maine USAs, oli transvestiidist rääkiv pala “Lola”. Nüüd olid sellele bändile avatud nii Carnegie Halli kui Madison Square Gardeni lavalauad. The Kinks oli edukalt astunud uude aastakümnesse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht