Jeanne dʼArci muusikalised sisemonoloogid

Igor Garšnek

Eelmise nädalal Mustpeade majas nähtud-kuuldud Carl Theodor Dreyeri tummfilm „Jeanne dʼArci kannatused” (esilinastus 1928) koos Tõnu Kõrvitsa muusika (esiettekanne Eestis, kirjutatud 2009) sünkroonse kontsertesitusega Tallinna Kammerorkestrilt Risto Joosti juhatusel kujunes täiesti ainulaadseks audiovisuaalseks elamuseks. See oli ekskursioon filmikunsti kaugesse minevikku, kuid seda XXI sajandi muusikalise visiooni kontekstis.

Taani režissööri Carl Theodor Dreyeri tummfilmiklassika suurteose „Jeanne dʼArci kannatused” keeruline saatus läbi poole sajandi (tsensuur, filmi originaalnegatiivide kaotsiminek-leidmine jms) on omaette detektiiviloo­maiguline teema. Sellest märksa olulisem on Dreyeri filmi omas ajas innovaatiline pildikeel, mille ekspressionistlik originaalsus kõnetab ka tänapäeva vaatajat. Ning muidugi poleks selleta võimalik mõista ka Tõnu Kõrvitsa 81 aastat hiljem kirjutatud filmimuusikat.

Kõnealuse linateose teine eripära on see, et poolteist tundi kestvas filmis on väga vähe tegevustikku. Kaadris on peamiselt „rääkivad pead” ja tegelaste suures plaanis miimika, eriti kannatava Jeanne dʼArci oma Renée Jeanne Falconetti suurepärases kehastuses. Ja et filmi konfliktseid dialooge ja faabulat oleks võimalik üldse jälgida, tuli kuulata Andero Ermeli loetud vahetekste, kuigi kogu emotsionaalne poolus väljendus tegelaste (variserlike inkvisiitorite ja piinatud Jeanneʼi) teatraalsetes näoilmetes ja kehakeeles ka n-ö ilma kommentaarideta.

Tõnu Kõrvitsa muusika „Jeanne dʼArci” filmile on kirjutatud Ensemble de Basse-Normandie tellimusel ning selle ettekanded välismaal on äratanud üsna suurt tähelepanu. Pole ka ime, kuna helilooja on oma helindites kaadri täpsusega arvestanud ekraanil toimuvat nii pildi montaaži mõttes kui emotsionaalses-psühholoogilises plaanis.

Nagu ennist öeldud, on Dreyeri filmi pildileksika rõhutatult konfliktne ja pahaendeline ning seda ekspressionistlikku konfliktsust toonitab ka Kõrvitsa kromatismide- ja dissonantsiderohke helikeel. Kuid helilooja muusikaline nägemus sellest loost ei piirdu pelgalt kaadrit markeeriva illustratiivsusega, vaid linaloo arenedes võtab tema muusikas üha enam võimust traagilise lõpplahenduse vältimatuse psühholoogiline pingestatus. Painajalikke ootusseisundeid toonitavad siin väga mõjuvalt rohked ostinaatsed kujundid ning orkestrist eristuva värvipillina samuti klaver. Mida lähemale jõuab film Jeanneʼi hukkamise stseenile, seda tihedamaks läheb ka Kõrvitsa muusika orkestrifaktuur.

Teine asi, mida Tõnu Kõrvitsa kõnealuse filmi muusika puhul kindlasti väärtustada tuleb, on see, et nii mõnigi kord näib see muutuvat kannatava Jeanne dʼArci tegelaskuju väljendusrikkaks, aga ka painavaks sisemonoloogiks. Vaatajatena ei tea me muidugi, millest peategelane järjekordses konfliktsituatsioonis tegelikult mõtleb, kuid muusika annab sellest aimu ja loob emotsionaalselt usutava psühholoogilise tausta.

Jätame siinkohal kõrvale küsimuse, kas Tõnu Kõrvitsa muusika on ka niisama filmita, kontsertkorras esitatav ja elamusi pakkuv. Kardan, et mitte eriti, kuna linateose struktuuriloogika on siin pisut teistlaadi, kui oleme harjunud muusikalises suurvormis kogema. Aga võib-olla ma eksin.

Lõpetuseks tuleb lisada, et vanade tummfilmide tänapäevane muusikaline helindamine on maailmas üsna levinud – lõppes ju meilgi septembris esimese eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal” (Johannes Pääsuke, 1914) helindamise konkurss. Heli annab tummfilmile ju uue elu ja hingamise – kes suudaks praegusel digiajastul täielikus vaikuses jälgida poolteist tundi kestvat tummfilmi?!