Järeldus lõppkontsertidest: Eestil on vaja oma mustlasi

Heili Vaus-Tamm

ERSO ja Vanemuise orkester tulid lõppkontsertidel publikut lummama saksa XIX sajandi muusika äärmustega. Esimene Mahleri „Laulu maast” surmaihaluse valulise nautlemisega, teine suurima operetimeistri kuulsamatest teostest sära ja glamuuriga. Hea ning ere kavavalik. Kuna publikut olid saalid täis, näitas see, et inimesed vajavad selliseid äärmuslikult romantilisi emotsioone. Nad tulid neid saama! Piltlikult öeldes: esimesel tahtsid nutta ja teisel naerda. Ega ilmaasjata XIX sajandil igas Euroopa õukonnas oma mustlased olnud. Nemad juba oskasid kuulajaid vaheldumisi nutma ja naerma panna. Paraku tuli meie mõlemast lõppkontserdist suhteliselt talupoeglikult maa küljes kinni variant. Ei elunaudingutest peatse lahkumise magusat valu ega silmipimestavat lusti.

Kuigi, mõlemad kontserdid olid ausalt ja puhtalt mängitud. Ka aplaus oli mõlemal piisavalt pikk ja vanemuislaste auks peab ütlema, et dirigent oli valitud nii hea, et tõstis lõpuks ikka publiku püsti. Viini teatrimajades tegutsev dirigent Alfred Eschwé tegi tõesti kõik, mis sai ja suutis.

Kõigepealt oli kava vaatamata kahele „kergele” aspektile (galakontsert ja Johann Straussi muusika) koostatud soliidselt ja stiilselt. Kontserdi esimeses pooles kõlasid valdavalt opereti „Mustlasparun” viisid, teises „Nahkhiire” meloodiad. See andis läbiva ühtsuse ja säästis galakontserdi puhul kõige halvemast – rosolje ja tordi kokkusegamisest. Väärikas tähelepanu oli jäetud orkestrile, kes sai üksi, ilma solistideta mängida üle poole lugudest. Ikkagi orkestrikontsert!

Sealjuures oli kava koostamisel tunda vilunud professionaali kätt, kes teab, kuidas ja kui palju publiku üleskütmisel gaasi vajutada. Esimese osa lõpus saadeti kuulajad vaheajale „Kevadhäälte” tuntud kaunidusega ja teist osa alustati mürtsuga – „Nahkhiire” avamänguga. See on kava, kus inimene tuttavat meloodiat heas esituses kuuldes õhtu kaaslasele õnnelikult naeratades otsa vaatab – näe, tasus ikka tulla! Õnneks pakkus Vanemuise orkester ka selliseid hetki, kuigi tihti jäi raskuse ja pillimeeste oma initsiatiivi puudumise tunne. Kui dirigent teeb dünaamikat kasvatades olematust sahinast peadpööritava forte, siis väiksed pillirühmade repliigid on ikka iga pillimehe enda kujundada. Ja just nende kergusest ning sädelusest jäi kõige rohkem puudu, seda isiklikku vaimustust ettekantavast, mis on sellise muusika puhul elementaarse professionaalsuse tingimus. Sellist muusikat ei saa mängida lihtsalt õigel ajal ja õigete nootidega maha. See pole see! Aga kui kergust ning lusti sees pole, pole midagi teha.

Laulvad soolorepliigid nii väga ei häirinud, ja suure joonega meloodiates oli lausa nauditavat hoogu ning volüümi. Endast parima andis kontsertmeister Kristiina Birk. Tublid olid metsasarved ja suuri soolosid korralikult, kuid veidi häbelikult mänginud oboe. Dirigent kujundas dünaamikat peenelt ja šarmantselt ning orkestri kiituseks peab ütlema, et see tuli kergelt järele, täites pea kõik suurilma härrasmehe muusikalised kapriisid. Õrnus pärast tormi – oli õhtu üllatavaim dünaamiline nüanss valsis „Kevadhääled”.

Ja kui kiirelt järgnenud lisapalad jõudsid „Radetzky marsini” (mida Viini traditsioonis muidu kui lisapalaks ei mängitagi), taipas publik rütmis plaksutama hakata. Ja nüüd läks pidu lahti! Dirigent juhatas seljaga orkestri poole publiku plaksutamist, keelates selle kategoorilise liigutusega salmide ajal ja lükates refrääni alguses uue hooga käima. Ja nii tõusis ovatsioonide laine iga refrääniga aina kõrgemale, kuni loo lõpus publiku püsti tõstis! Ainuõige, ja lõpuks ometi! Igatahes sai Vanemuise orkester selle kontserdiga hea operetilihvi, kuigi orkestriaugu mentaliteet tundus ikka küljes olevat. Nüüd oli ju teie kord laval soleerida ja särada! Aga igatahes oli tuntav viimase peadirigendi Toomas Vavilovi käe all oluliselt lisandunud puhtus, kõlaline kompaktsus ja soolode kandvus.

Solistidena olid orkestri ette kutsutud Urmas Põldma ja Heli Veskus. Kui Põldma puhul kandis ülemine register ja meeldis lüürika, siis Heli Veskuse näol on Eesti ooperi-ilmas tekkimas uus primadonna. Tema hääl on ühtlaselt võimekas igas tessituuris. Avalaulus kohati võõralt kõlanud tämber andis kontserdi arenedes maad säravale ning ühtlasele vokaalile. Ja „Nahkhiire” „Tšaardašis” oli juba tõelist lavavalitsemist ning glamuuri nii hääles kui ka žestides.