Ivar Kreuger – Estonia teatri maailmakuulus ehitaja

Karin Hallas-Murula

Sada aastat tagasi avatud Estonia teatrihoone väärika juubeli puhul räägitakse kindlasti siin-seal taas üle rahvusliku arhitektuurisümboli ehitamislugu. Juba 1938. aastal pani Hugo Peets selle kõik põhjalikult kirja ja edaspidi on sealt aina ammutatud. Mida polnud Peetsi monograafias, seda pole olnud ka järgmistes Estonia raamatutes, näiteks Karl Elleri nime.

Karl Eller oli see mees, kes 1911. aastal Estonia ehitusel surma sai, kui üks tugipost kolme raud­betoontala ära ei kandnud ja osa müürist alla kukkus. Vigastada sai viis ehitajat, kelle nime samuti kusagil hiljem nimetatud ei ole. Need olid Aleksander Roosipõld Paidest, Johannes Mittal Haapsalust, Jaan Saller Läänemaalt, Aleksander Kraam Tartumaalt ja Marie Inglis kusagilt Eestist. Jah, üks neist oli naine.   
Jutud ärist ja korruptsioonist on saanud ajakirjanduse loetavamaks osaks, seetõttu võib ehk ka Estonia maja juubeli puhul meenutada midagi mehisemat kui padurahvusromantiline Juhan Liivi pintsakulugu. Ei, juttu ei tule sellest, kuidas Estonia ehitamise osaühingu juhid ja nõukogu liikmed osatähed oma abikaasa nimele kirjutasid, et nad linna volikogus Estonia krundi küsimuse hääletamise hetkel teatri ehitamisega justnagu üldse seotud poleks. Eestlased on ikka olnud uhked, kui keegi siin toimetanud isik on maailmas kõrgele orbiidile lennanud, seepärast tundub Estonia juubel olevat igati sobiv aeg, et meenutada üht tõelist maailmanime, kelle hiilgavat karjääri pole osatud seni Estoniaga üldse seostada, olgugi et tegemist oli mehega, kes ehitas armastatud teatrihoone kõige kaalukama, raudbetoonist osa: postid, põrandad, vahe- ja katuslaed ning teatrisaali erikonstruktsiooniga kupli. Juttu tuleb Ivar Kreugerist – Rootsi ehitusfirma Kreu­ger & Toll loojast ja omanikust.
1920. aastatel teadis Kreugerit kogu Euroopa: talle kuulusid pangad Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal (Skandinaviska Kredit­aktiebolaget, Deutsche Unionsbank ja Union de Banques à Paris), 200 ettevõtet üle kogu maailma, hulk tehased, maagi- ja kullakaevandusi, raudteid, kinnisvara, Rootsi juhtiv telefonikompanii Ericsson & Co ja Rootsi filmitööstuse enamusaktsiad. Kreugeri kontrolli all oli 50% maailma rauamaagi ja tselluloositurust ning tema 60 000 töölist 43 riigi (sealhulgas ka Eesti) 250 vabrikus valmistasid 75% maailma tikutoodangust. Jah, tegemist on selle Ivar Kreugeriga, tuletikukuningaga, suurärimehe ja sajandi suurpetturi – või ärigeeniusega. Äri­ilmale ütleb Ivar Kreugeri nimi palju (eriti Rootsis ja USAs), kultuuriringkondadele vist mitte eriti, ehkki just tema oli ka see, kes lennutas karjäärikaarele Greta Garbo ja sõidutas oma jahtidega (neid oli tal mitu) tuntud filmistaare (säilinud on pilte, kus Kreuger on koos Mary Pickfordi ja Douglas Fairbanksiga). Kreugeril olid korterid Stockholmis, Pariisis, Varssavis ja New Yorgi pilvelõhkuja viimasel korrusel, talle kuulus Ängsholmeni saar Stockholmi lähedal ning tema kunstikogus olid Rembrandti ja van Dycki maalid.
1932. aasta 12. märtsil vakatas kogu ärimaailm: Ivar Kreuger lasi ennast oma Pariisi korteris maha. 

Insener Kreugeri hüperboloidid 
Ivar Kreugeri (2. III 1880 – 12. III 1932) isa oli tagasihoidlik Rootsi tikuvabrikant Ernst August Kreuger. Lõpetanud Stockholmi Kuningliku Tehnikainstituudi nii mehaanika kui tsiviil­ehituse diplomiga, läks noor Kreuger rändama Ameerikasse, Mehhikosse ja Lõuna-Aafrikasse, katsetas restoranipidamisega, siis huvitus ehitustööstusest. Kui ta 1907. aastal Rootsi naasis, oli tal taskus Trussed Concrete Steel Co inseneri Julius Kahni (mitte segamini ajada arhitekt Louis Kahniga) raudbetooni patent tootmisõigusega Rootsis ja Saksamaal. 1908. aastal lõi Kreuger Paul Tolliga ehitusfirma Kreuger & Toll, mis Estonia eelmises juubeliraamatus (1997) on ekslikult „Krüger ja Tolliks” nimetatud. Samal aastal toimus Estonia arhitektuurikonkurss, kus ehitamiseks valiti Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekt. Kui teatri ehituspakkumisi võtma hakati, siis oli firma veel väga noor, kuid ehitamisega siiski juba alustanud ning valmis saanud esindused Helsingis ja Peterburis. Raud­betoonitööd tehti Stockholmi olümpiamängude staadionile (1911–1912) ning Stockholmi raekojale (1912–1923). 1913–1914 ehitas Kreuger & Toll paljudele eestlastelegi hästi tuntud NK (Nordiska Kompaniet) suure kaubamaja Stockholmi südalinnas.
Kreuger & Toll tõusis noolena: raudbetoonifirmasid oli tollal vähe. Kuid suur osa oli edus ka Kreugeri Ameerikas õpitud töökultuuril: tema firma oli esimesi Euroopas, mis hakkas sõlmima lepinguid, millega ehitaja kohustus maksma tellijale iga tähtaja ületanud päeva eest kompensatsiooni. Kui aga ehitus lõpetati enne tähtaega, maksis klient. Millisele tellijale ei meeldiks tähtaegadest kinnipidamine, Kreu­ger & Toll sai kuulsaks kiire tööga ja teenis kuue aastaga 200 000 dollarit (tänapäeva vääringus üle 3 miljoni) kasumit aastas. Firma laienes ka Venemaale, kuid ärile sealsel põhjatul turul tõmbas kriipsu peale 1917. aasta. Samal aastal eraldus Kreuger & Tollist ehitusfirma, millega jäi rohkem tegelema Paul Toll, kes tõstis selle juhtivaks Rootsis, ehitades hulga hooneid, sildu, hüdroelektrijaamu jm (1968. aastal omandas selle Lundberg Group).
Ivar Kreuger asutas 1913. aastal tuletikukompanii Svenska Tändsticks AB, mis õige varsti koondas kogu Rootsi tikutööstuse. Aktsiate ja obligatsioonide emiteerimisest saadud rahaga hakkas ta tuletikutööstusest ehitama suur­monopoli, mida on võrreldud John
D. Rocke­felleri Standard Oil Trustiga. Ameerikas võeti selle peale õige pea vastu monopolidevastane seadus. Rootsis ei võetud.
Tikud olid minev kaup, nii praktiline kui moodsa imago juurde kuuluv (seltskonnadaamide sigarettide süütamisi tolle aja filmides võib vaadata kui tseremooniat). Tikumonopoli eest lubas Kreuger valitsustele osa kasumist ning väikse protsendiga laene. Majanduslikult kehval ajal sobis see paljudele riikidele: aastatel 1925–1930 sõlmis Kreuger laenulepingu Poola, Kreeka, Ecuadori, Prantsusmaa, Jugoslaavia, Ungari, Saksamaa, Guatemala, Türgi, Rumeenia, Läti, Leedu ja Eestiga (7,6 miljonit Rootsi krooni), kokku 40 riigiga, olles nii omamoodi personaalselt Maailmapanga rollis. Suurem osa rahast pidi tulema Ameerikast, Kreugeri kontserni laenusummad olid umbes 387 miljonit USA dollarit (tänapäeva vääringus umbes 6 miljardit). Eesti tuletikutööstuse ostis Kreuger 1928. aastal 3 miljoni Rootsi krooni eest tähtajaga 28 aastat.
Kreuger leiutas mitmeid finantsinstrumente, ehitas firmade võrgustiku ja arendas püramiidskeeme, emiteeris lisaks A-aktsiatele ka B-aktsiad, sertifikaate, kasutas offshore-võimalusi jm. Tütarfirmade aruannete konsolideerimist Rootsi seadused tollal ei nõudnud. Kreugeri raamatupidamine olevat olnud kõike muud kui läbipaistev, isegi tütarfirmade raamatupidajad ei teadnud, mida tehti teistega, sest Kreuger juhtis kõike ise väga väikese arvu usaldusväärsete isikutega. „Vaikimine, vaikimine ja veel kord vaikimine” oli Kreugeri ärimoto.   
Kreugeri kontsern hakkas murenema, kui ta 1931. aastal püüdis müüa Ericssoni USA kontsernile ITTC (International Telephone and Telegraph Corporation). Kui ameeriklased saatsid Ericssoni oma auditi, siis avastati bilansis võltsimisi. ITTC loobus tehingust ja nõudis Kreugerilt 11 miljoni dollari tagastamist. Kuid esimesed kuuldused, et tema kontserniga pole kõik korras, ei tekitanud veel paanikat, sest majanduskriis mõjus halvasti paljudele. 1932. aasta veebruaris üritas Kreuger Rootsi riigipangalt suurt laenu saada, kuid et Rootsi pangad olid Kreugeri firmadele juba laenanud 485 miljonit Rootsi krooni, siis võttis riigipank ette tema firmade uurimise. Panga audit leidis, et Kreugeri firmade osa laene on raamatupidamises üldse kajastamata.

Mulli lõhkemine
Uudis Kreugeri enesetapust tekitas New Yorgi börsil paanika. Rootsis oli börsipäev juba läbi ja ees laupäev, mil börs ei töötanud. Kiiresti kogunenud Rootsi valitsuse kriisikomisjon otsustas börsi esmaspäeval üldse mitte avada. Pea­minister Carl Gustaf Ekmani süüdistati Kreu­geri soosimises ja tema raha kasutamises valimiskampaanias. Ekman, kes alguses kõike eitas, oli peagi sunnitud lahkumisavaldusega kuninga juurde minema. Rootsis said võimule sotsiaal­demokraadid – ja jäid sinna kauaks. Kas ühe inimese enesetapp võib pöörata riiki? Rootsi näite järgi tundub, et võib.  
Kui esimesed Kreugeri järelehüüded olid kaastundlikud, siis juba mõni nädal hiljem valminud Price Waterhouse’i aruanne muutis temasse suhtumist kardinaalselt. Kreugeri firmade raamatupidamises avastati 700 miljoni dollari jagu võltsitud kandeid. Kreugeri firmade uurimine lõpetati alles 1941. aastal. Laene, mis olid lahustatud mitmete firmade vahel, oli kokku umbes 375 miljonit dollarit. Alles 1944 võeti Rootsis vastu seadus seotud firmade kohustuse kohta konsolideeritud aruanne esitada. On leitud, et Kreugeri krahh aitas tublisti kaasa Rootsi auditeerimissüsteemi väljaarendamisele. Palju raha kaotanud aktsionärid nõudsid oma huvide seaduslikku kaitset.
Miks oli püstol paremakäelise venna vasakus käes, ei mõistnud Ivar Kreugeri vend Torsten ja avaldas 1963. aastal raamatu, kus väitis, et tema vend mõrvati. Kreugerist on kirjutatud mitu raamatut (osa on ka selle artikli kirjutamisel kasutatud). Poissmeheks jäänud Kreugeri lähim sõbratar Ingeborg Eberth väitis, et sai kolm nädalat pärast Kreugeri enesetappu temalt kirja, mis tuli oletatavasti Venemaalt. Naine hakkas uskuma, et Ivar on elus ja lavastas enesetapu enda varjamiseks võlausaldajate eest.
Endiselt pole üksmeelt selles, kas nimetada Kreugerit kaabakaks või ärigeeniuseks. Estonia ehitust juhtinud insener Karl Ipsberg meenutas Kreugerit kui äärmiselt meeldivat inimest: „Jutustan siin oma tutvusest hiljem üleilmse kuulsuse omandanud insener Ivar Kreugeriga. Et töid kiirendada ja et meil omal betoontööde jaoks tarvilised masinad puudusid, siis otsustasime teatrihoone vastavad suuremad tööd spetsiaalfirmale usaldada. Konkurentsist võttis osa Rootsi ehitusfirma Kreuger & Toll, kellel oli ka osakond Helsingis. Firmaomanikud käisid mitmel korral Tallinnas. Kreuger oli tollal umbes 30-aastane, keskmist kasvu, tagasihoidliku iseloomuga intelligentne insener, Toll pikka kasvu, mõlemad sümpaatsed ja asjalikud inimesed.” Ipsbergi mälestused on lõpetatud 1933. aastal. Ei ole selge, kas vana Ipsberg mõtles „üleilmset kuulsust” irooniliselt või ei teadnud ta midagi Kreugeri finantstehingutest ja enesetapust.
Paljud Kreugeri firmad tegutsevad tänini (Swedish Match, Ericsson, Euroopa suurim kullakaevandus Boliden AB, Skandinaviska Banken, Svenska Kullagerfabriken AB jt). Kindlalt püsivad ka Kreuger & Tolli ehitised, nende seas Estonia, mille kahesajatonnine teatrisaali kuppel elas üle mõlemad maailmasõjad. Kui arhitekt Alar Kotli ja insener Heinrich Laul Estoniat taastama hakkasid, avastasid nad, et eriline kuppel oli algusest peale veaga ehitatud: tugevdused, mis pidid olema lae kohale kõverdatud raudbetoontaladel, olid tehtud hoopis sirgetele taladele. „Mingi saatusliku arusaamatuse tõttu osutus lagi algusest peale raskes avariiolukorras olevaks,” on kirjutanud oma mälestustes insener Laul. Selle laega oli Kreugeril õnne – nagu tema väga paljude ettevõtmistega. Erinevalt ettevõtliku inseneri finantsimpeeriumist ei saanud pauguga lõhkevat mulli tema kuplist, mille purunemine oleks võinud kaasa tuua rahvusliku tragöödia. Teatrimaja ja tema kuppel püsivad, nüüd siis juba 100 aastat.