Interpreet, kullafond ja ajaloospiraal

Tiiu Levald

„Eesti muusika kullafond III”: Aile Asszonyi ja Uus Tallinna Trio ehk Harry Traksmann (viiul), Leho Karin (tšello) ja Marrit Gerretz-Traksmann (klaver) 24. IV Estonia kontserdisaalis. Seekord sarjas „Eesti muusika kullafond” kuuldud muusika hõlmas väga värviküllaseid helindeid: Veljo Tormise varane looming (1955–1966) sopranile ja klaverile ning Helena Tulve 2002. aastal esiettekandele toodud „Lumineux/opaque” viiulile, tšellole, klaverile ja kolmele veiniklaasile. Mõlemad kontserdipooled lõpetas aga Dmitri Šostakovitši mõttemaailm Trioga nr 2 e-moll op. 67(1944) ja „Seitsme Aleksander Bloki luuletusega” op. 127 (1967). Põhimeeleolu, milles lahkusin kontserdilt, võiks sõnastada küllaltki triviaalselt – nii ajaratas ringi käib ... Seoses sellel õhtul kõlanud Tormise lauludega meenus üks paari aastakümne tagune jutuajamine autoriga. Nimelt avaldasin soovi, et ta võiks veel midagi luua soolohäälele, sest tema senised tööd esitavad kammerlauljale äärmiselt suure väljakutse. Vastus oli kategooriline ei, sest tema loometee oli pöördunud hoopis uutele radadele ja n-ö tagasiteed ta ei näinud. Kuid õnneks on olemas teist laadi tagasitee – uute põlvkondade interpretatsiooni kaudu! Lauluvihik, milles Juhan Liivi luulele „Neli kildu” („Aastaajad”) ja „Kolm lille”, Aleksander Suumani „Kimbuke tähti”, Minni Nurme „Nukrad viivud” ning Jaan Kaplinski „Kümme haikut”, on jäänud viimastel aastatel harva esitatavaks repertuaariks lauluõppurite eksamikavades. Ja sealgi kipub see minevikku vajuma, sest uutes, n-ö europrogrammides pole sellist eriala nagu kammerlaul enam olemas! On vaid lühike, kõiki ajastustiile napilt puudutav projektiprintsiibil (kohutav termin!) läbi viidav kursus magistrantide niigi kitsukeses ajalimiidis. Kurb tõsiasi. Omal ajal esitasid neid laule sellised korüfeed nagu näiteks Elsa Maasik, Ivo Kuusk, Anu Kaal jt.

Aile Asszonyi näol on meie vokaalivallas tegu äärmiselt rikka fantaasia- ja emotsiooniskaalaga muusikuga, kes pöördub ooperirollide kõrval pidevalt kammermuusika poole ning astub sellisena kindlalt maailmalavade suurte tegijate ritta. Iga Tormise miniatuur, mis ju tegelikult äärmiselt napp nii sõnas kui muusikalises kestvuses, oli kui akvarell – pilt, kuhu kuulaja kaasati. Hämmastavad kosmilised dimensioonid dünaamikas – nt „Talve” („Aastaajad”) ja „Suure vankri” („Kimbuke tähti”) helivarjundite võrdlemine – tekitasid minus tunde, et kuulen neid teoseid esmakordselt! Ometi on need kõik mul peas. Kindel on aga seegi, et ükski mõttetera ega fraseerimise nüanss ei sünni üksnes laulja kaudu – Marrit Gerretz-Traksmann on ansamblistina lauljale eriline kingitus.

Estonia kontserdisaali klaveri kõlakvaliteet on olnud valus teema – tahaks loota, et probleemile leitakse kunagi vääriline lahendus –, sellest hoolimata võis sel õhtul kogeda, et anderikka muusiku kuulmis- ja tundemeeled suudavad ikkagi esile manada fantastilisi kõlakujundeid, dünaamilisi kontraste. Ainsa kirjapandud sügava bassiheliga („Suvi”) juhatati sisse küpse suve leitsak ja lopsakus ning „Sügise” puid raputava vinge tuule kõlakujundid oli lausa üdini tajutavad. Hea oli kuulata Kaplinski ja Tormise haikude absoluudina mõjuvat kvintessentsi. Kui muusikateadlane Evelin Kõrvits annab teosele professionaalse hinnangu kavalehel tekstiga: „Haikust haikusse varieeruvad 12 heli eristavad ja samal ajal ühendavad tsükli osi, organiseerides muidu nagu improviseeritud hetkemuljete vaheldumist”, siis omas ajas lauljana ja nüüd kuulajana on mulle selle teose mõjusaim ja olulisim fenomen inimene – madala valuläve ja erksate meeltega maailmatajuja, kellele miski siin ilmas pole ükskõik. Tervikuks seob teose seda alustav-lõpetav fraas: „Külm-hall tuleb päev, tuleb päev” ning Piu adagio tempos õhku rippuma jääv pp-s akord. Kõik see kõlas duolt erakordselt klaarilt ja hingekriipiva valu varjundiga.

Trio esitatud Tulve ja Šostakovitši teoseid ei kipu ma lahkama, sest see pole minu kompetents. Julgen vaid öelda, et need puudutasid lähedalt: esimene äratas põnevaid fantaasiaid kõlade maailmas ja teine vapustas, eriti teades, millal ja mis meeleoludes Šostakovitš teose loonud – mida tähendas II maailmasõda kogu Euroopale, mida juudi rahavale ning talle parima sõbra, muusikateadlase Ivan Sollertinski lahkumine 1944. aastal 42aastaselt. Vaimustas Uue Tallinna Trio mängustiil: temperamentne, tuline sisseminek helilooja kannatuste maailma ning kõigi teemade eksponeerimine selge reljeefsusega oli äärmiselt kaasakiskuv. Kõik kolm interpreeti on suurepärased muusikud, oma pilli suurepärased valdajad, kuid „käivitava vedruna” mõjus taas Gerretz-Traksmann, kelle energiaväli ja lummav musikaalsus näib sütitavat enda ümber kõiki.

Kontserdi lõpus esitatud Šostakovitši „Seitse A. Bloki luuletust” on juba väsima hakkava muserdatud inimhinge väga intiimne pihtimus. (Kummaline, et ka siin mängib ajaloospiraal oma mängu. Nimelt suri ka Aleksandr Blok 41aastaselt pettunud hingena, kes ei võtnud vastu ei revolutsiooni julmust ega terrorit.) Teos on pühendatud Galina Višnevskajale, kes oli 1967. aastal ka esiettekandja koos tšellistist abikaasa Mstislav Rostropovitši, David Oistrahhi ja pianist Moissei Vainbergiga.

Selle tsükli esitajaile on kindlasti põhivõtmeks nii luuleread kui ka helikeel. Kuid teos on ka oma vormilisest aspektist äärmiselt põnev. Tsükli esimesed kolm laulu on soprani duetid („Ophelia laul” tšelloga, „Lind-prohvet gamajun” klaveriga, „Me olime koos” viiuliga), kolm trioga („Linn magab” tšello ja klaveri, „Torm” viiuli ja klaveri ning „Salajased märgid” viiuli ja tšelloga), vaid viimane – „Muusika” kõlab kogu ansamblilt. Tempodes valdav largo, vaid „Torm” allegro’s, helistike muutused, dünaamikamängud seinast seina ning luuleridades „ … oo, kui palju muusikat on jumalal, millised helid on maa peal! …” (tlk Wimberg) lubavad kuulajal nii selgelt tunnetada inimlikku viletsust ja valu tema eluõhtul. Oma „Pihtimuses” on ju Šostakovitš öelnud: „Minu elus ei ole olnud eriti õnnelikke hetki, mingeid suuri rõõmuallikaid. Minu elu on olnud hall ja igav ning sellele mõtlemine teeb mind nukraks …” („Pihtimus”, lk 250).

Pilguheit inimhinge soppidesse kajastus kogu ansambli kõlapildis äärmiselt kujundlikult: teemade karakterid, pikad fraasipoognad, dünaamika varjundid tõid iga nüansi selgelt kuulajani. Vaid üks palve oleks lauljale. Nagu eespool mainisin, on üks võtmeke selle tsükli laulmisel kindlasti Bloki värss, sõna ilu ja selles peituv iva, aga kui ma ei kuule selgelt välja lauldud teksti, jääb see komponent olemata. Kuid Šostakovitš valis Rostropovitši palvel loodud tsüklile just nimelt need luuleread, sest need peegeldasid väga täpselt tema hinges toimuvat. See probleem on laulja anderikkust silmas pidades vaid treeningu küsimus, sest kui tavaliselt on lauljatel oma emakeelega kõige suuremad probleemid, siis Asszonyi eestikeelsed värsid kõlasid peaaegu parimal moel.