Inglise kava vastukaaluks X-pühadele

Heili Vaus-Tamm

“Nowell, nowell: inglise jõulud”: COLLEGIUM VOCALE GENT ja FLANDRIA PLOKKFLÖÖDIKVARTETT (Belgia) Peter Dijkstra (Holland) juhatusel Metodisti kirikus 17. XII.  

Kuuldud inglise renessanssmuusika kavas oli kahtlemata alles seda jõuludest aina enam kaduvat sisemist puhtust ja vähenõudlikkust. Parafraseerin siin abipastor Mari Vahermäge, kes nimetab tänapäeva jõulude muutumist X-pühadeks (ingliskeelsest väljendist X-mas), laiatarbekaubaks – lihtsalt rõõmsateks pere- ja talvepühadeks.

Metodisti kirikus kuuldu polnud ebamäärane jõuluaegne X-kava, milliseid ju ka praegu hulgaliselt kuuleb. Kogu õhtust kumas hiliskeskaja Inglismaale iseloomulikku neitsi Maarja kultust. Muusika, mille kuulsaimaks autoriks inglise renessansihelilooja William Byrd, mõjus magusas jõuluootuses vägagi kainestavalt ja pakkus oma kasinuses alternatiivi ka saksa ja itaalia baroklikule ülevoolavusele. Esituskoosseiski oli väike: suurte kooride ja orkestrite asemel 11-liikmeline vokaalansambel ja neljaliikmeline plokkflöötide koosseis.

Selline kava peab olema perfektselt esitatud ja seda see ka oli, esinejaiks peaaegu ikoonilise staatusega ansamblid ja isikud. Just ansambel Collegium Vocale Gent oli 1970ndate alguses oma asutaja Philipp Herreweghe käe all vanamuusika uute esitusprintsiipide esimene rakendaja (alles hiljem hakkas instrumentaalmuusikas samu põhimõtteid kasutama Nikolaus Harnoncourt). Nii et sel kontserdil oli eesti publikule suisa ajalooline väärtus – võimalus kuulata autentse baroki esimese juurutaja esitust. Flandria Plokkflöödikvartett on olnud maailmas omal alal juhtiv 18 aastat. Dirigent Peter Dijkstra on aga kavalehe andmetel eriliselt väärika “lastetoaga”: laulnud poisipõlves solistipartiisid Bachi kantaatides vanamuusika legendide Gustav Leonhardti ja Sigiswald Kuijkeni dirigeerimisel.

Nüüdset esitust iseloomustas ansambli haruldaselt kaunis ja rikkalik kõlapalett. 11-liikmeline koosseis on piisavalt väike, et kõiki hääli eraldi välja kuulda. Ja kuulamist väärt nad ka olid, kõik oma ainulaadse tämbri juures hästi tasakaalustatud ja ansamblisse sobituvad. Nagu haruldane meistripill: sellise kõlakultuuri taga aimub aastatepikkune kõlalihvimise töö. Ansambli kõlaliseks õieks oli esimene sopran, oli kuulda ka mõningaid ilusaid tenori- ja bassihääli.

Väikeses dünaamilises diapasoonis ja tekstiliselt hillitsetud kava kuulamine nõudis süvenemisvõimet ja sellise muusika armastust. Võis keskenduda esitatu harva kuuldud kvaliteedile, põnevad olid kõik soolod, mis pakkusid vaheldust ja tõid esile ansambliliikmete individuaalsed võimed.

Enamik kuuldud teostest olid sundimatult kulgevas kolmeosalises taktimõõdus ja kaunistatud rohkete melismidega. Eriti markantne näide oli Hugh Ashtoni (XVI sajand) instrumentaalpala “Ground”. Tekstist kõnekaim lõik ehk Richard Pygotti laulust “Quid petis, O fili” (“Mida küsid, pojake”): “Ema, üdini kombekas ja vagur nagu tütarlaps… Väga vaikselt küsis naine armsalt pojalt: “Quid petis, O fili?”” Veidigi arendatumad ja meeleolult kontrastsemad laulud olid tõsisemas meeleolus, näiteks Heroodese lastetapmise lugu, Coventry jõululaul XVI sajandist. Traagiline süžee tõi seni vaevu muutuvasse dünaamikasse juba ka astmeliselt tugevamad ja vaiksemad lõigud.

Oma kava ootamatult rõõmsatoonilise lõpuga näitasid aga esinejad, et isegi XIII – XVI sajandi Inglismaal osati siivsalt lõbusad olla. Või arvasid nad lihtsalt, et selline üdini hillitsetud ja karm kava jätab kuulajad liig leigeks. Igatahes tervitas publik esimest naljatoonis ja fantaasiarikkalt rõõmsa tekstiga laulu spontaanse aplausiga. Nagu pärast pikka paastu. Aplaus oli seda üllatavam, et muidu kuulati üksteisele järgnenud teoseid täielikus vaikuses.

Kavale nime andnud laulu “Nowell” lõpus olid sõnad, mis tõsisele meeleolule selja pöörasid ja meid turvaliselt süldikausside vahele tagasi juhatasid: “Häid soove kogu seltskonnale, olge rõõmsad ja lustige…”