Improvisatsioon etteantud teemadel

Taavi Kerikmäe jõuab ikka ja jälle bluusi juurde tagasi.

MIRJE MÄNDLA

Üleeilsel rahvusvahelisel muusikapäeval auhinnaga pärjatud mitmekülgse pianisti, improviseerija ja elektronmuusiku, pedagoogi ja helilooja Taavi Kerikmäe uueks huvialaks on purjetamine.

Taavi Kerikmäe: Minu tähelepanu kinnitub paljudele asjadele mu ümber, need ei pruugi alati muusikaga seotud olla. Näiteks olen heas mõttes merehaigeks jäänud. Olen selles vallas veel päris-päris algaja, aga mulle näib, et purjetamises on paralleele vaba improvisatsiooniga – minu distsipliiniga. Mingisugust stilistilist traditsiooni võiks võrrelda mootorpaadi sõiduga, et tõmbad mootori käima – muidugi sõltub ilmast ja lainest ja kõigest –, aga sõidad ikkagi suhteliselt sirgjooneliselt punktist a punkti b. Vabaimprovisatsioon võiks aga olla nagu purjetamine: sageli ei saa minna otse sinna, kuhu soovid, sest see sõltub tuule suunast, kas üldse tuult on, kas sõita saab. Tuleb hakata otsima lahendusi täiesti kordumatus olukorras.

Muusikapäeva eel selgus, et Johannes Pääsukese tummfilmile „Karujaht Pärnumaal” korraldatud heliriba konkursi võitis samuti Kerikmäe võistlustöö, mille puhul tõi žürii esile unikaalsuse ja eksperimentaalse helikeele julge kasutuse.

Ma üritasin ühendada natukene üle vindi keeratud vanaaegse hõngu tänapäevase eksperimentaalse muusikaga. Püüdsin luua kõlapilti, mis oleks armsalt kodukootud tundega ja pisut kriuksuv, suitsulõhnaline ja tolmunud. Ma ei pea ennast heliloojaks, see on pigem väikestviisi hobi. Kompositsioonilise heliloomingu jaoks ei jätku mul vist lihtsalt kannatust. Olen teinud küll hulga muusikat teatri- ja tantsulavastustele, ka koostööd koreograaf-lavastaja Mart Kangro ja rahvusooperis Estonia Oksana Titovaga, Vanemuise teatris Dmitri Hartšenkoga, aga filmile muusika loomine on mulle suhteliselt uus valdkond. Olen teinud vaid muusika Andres Tenusaare nukufilmile „Kolmnurga afäär”, millel on festivalidel läinud päris hästi.

Tee muusika juurde sai alguse Tartus. Olen sellest linnast rohkem mõjutatud, kui see vahel meeles on. Mäletan, et minu Elleri kooli õpingute ajal oli kool äärmiselt avatud: kool oli Tartus nähtav ja asus muusika tuiksoonel. Seal õppis eri vanuses ja taustaga inimesi. Mäletan sealset sõbralikku ja tolerantset keskkonda. Tol ajal ei olnud koolis veel rütmimuusika haridust, kuid keldrit kutsuti hellitavalt põrguks ning seal olid igal õhtul bändiproovid – bluus, jazz, diksiländ jne, kooli kirjandusõpetaja vedas näiteringi. Õpilased veetsid koos palju aega, räägiti ning musitseeriti. Nii-öelda füüsilise põhja allaladumisega tegelesime ehk vähem. Minu õpingute aegu oli aktiivne kontserdielu Tartu ülikooli ajaloomuuseumis, samuti aulas, aeg-ajalt esinesid Vanemuise Sümfoonikud ning ka NYYD-festivali esinejaid jõudis Tartusse, samuti olid mulle olulised Tartu uue muusika pidustused. Muusikakoolis tegutses palju inspireerivaid õppejõude, alates minu klaveriõpetajast Anu Antzonist. Vanamuusikat õpetas värskelt kooli saabunud Lilian Langsepp, kelle ümber kogunes huviliste ring, kus jagati raamatuid ja materjale, mida ei olnud tol ajal nii kerge kätte saada. Uut muusikat õpetas Viini õpingutelt naasnud Mart Jaanson, kes rääkis enneolematu asjatundlikkusega Uus-Viini koolkonnast.

Täiesti omaette maailm oli Tartus bändimaailm. Mind tõmbab bluusi poole, mille juurde jõuan miskipärast ikka jälle tagasi ja hetkelgi teen koostööd suurepärase bluuskitarristi Raul Ukaredaga. Ka Tartuga bluus minu meelest sobib. Kuulasime ja kirjutasime omal ajal palju muusikat plaatide pealt maha. Jagasime ja vahetasime salvestusi ning vaimustusime üheskoos muusikast. Ma usun küll, et see nn Tartu vaim, mille üle aeg-ajalt nalja heidetakse, on olemas ja see muusikavaimustus toitis minu meelest ka seda vaimsust. Tallinnas liigub loomulikult rohkem infot – oleme Helsingile ja Stockholmile lähemal ja siin liigub rohkem välisartiste. Ma ise mängiksin näiteks ansambliga U: Tartus palju rohkem, aga seda pole kahjuks lihtne korraldada.

Kümme aastat pedagoogina Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Sel aastal on päris palju energiat läinud uue muusikaõppe programmi CoPeCo käimalükkamiseks. See on Eesti esimene rahvusvaheline muusika magistri­õppeprogramm, mille partnerkonservatooriumid on Rootsist, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Tegemist on nüüdismuusika õppega, nii kompositsiooni kui interpretatsiooni vallas. Me modelleerime seda konkreetsete üliõpilaste vajadustest lähtudes. Tallinnas tegutseb kaheksast üliõpilasest koosnev grupp, kus kahjuks ei osale mitte ühtegi Eestist pärit üliõpilast: üliõpilased on USAst ja Hispaaniast, Prantsusmaalt, Kanadast ja Iisraelist. Haridusmaastik laieneb ja muutub järjest rahvusvahelisemaks ning EMTA-l on selles valdkonnas minu meelest päris hea potentsiaal näiteks Ida-Euroopa suunal. EMTA eeliseks on väiksus ja sellevõrra ollakse paindlikum. Mulle tundub, et peaksime eesti üliõpilasi julgustama ka vabakutselise töö peale mõtlema ja ma arvan, et vabakutselisi muusikuid ei peaks nägema riigile tülika koormana. Samuti tuleb EMTA bakalaureuseosas vaeva näha, et uus muusika võiks saada erialaõpetajate silmis väärtuslikuks valikuks.

Teiselt poolt näen üldise tendentsina üliõpilaste seas seda, et kõikvõimalikud materjalid on kergemini kättesaadavad, aga põlevat vaimustust on vähem. Näiteks kui minul oli õpiajal põhiline hirm, et ma ei magaks maha mingit olulist kontserti, sest siis olid sa justkui diskussioonist väljas, siis tänapäeval on ikka suur tegu üliõpilasi kontserdile saada. Tundub, et siinkohal olen ma Pansoga nõus, et artist ei ole amet, vaid diagnoos. Muusikaga peaks tegelema ainult siis, kui see tundub olevat hädavajalik.

Möödunud nädalal kaasas ansambel U: EMTA sügisfestivali raames tudengid jaapani uut muusikat esitlevale kontserdile „Slow Dance”.

Ansambel U: tegevuse üheks oluliseks osaks on olnud pedagoogiline töö, noorte mängijate kaasamine ja neile muusikast rääkimine. Juba mitu aastat oleme ärksamate üliõpilastega teinud ühisprojekti, mis ühtlasi võimaldab meil mängida mõnevõrra ulatuslikumale koosseisule kirjutatud teoseid. Ma arvan, et U: on praegu vägagi elujõuline. Ansamblis valitseb meil demokraatia ning kõigil on võimalus teoseid välja pakkuda ja ka vetostada, mida muide on ka juhtunud. Meie kontserdisari URR on ERRis kenasti käima läinud ja inimesi tundub see huvitavat.

Järgmisel aastal on meil kavas ka mõned välisprojektid. Eestist väljaspool käimine motiveerib ja võimaldab ennast asetada suuremasse konteksti. Tasapisi paneme kokku uut plaati, millel seekord kõlavad live-võtted. Kontserdisalvestus on meie meelest aus asi, sest stuudios saab kõik kokku lõigata ja live-plaadid ei ole uue muusika maastikul sugugi tavalised. Võimalik, et plaaditurul tõuseb live taas ausse pärast vahepealset perfektsionismi perioodi, mil iga väike krõps välja lõigati.

Oktoobris on Taavi Kerikmäe oma koostööpartneri, tippflöödimängija Camilla Hoitengaga teel Brasiiliasse. Juhuslikust kohtumisest Tallinna tänaval ja möödaminnes alustatud vestlusest on kasvanud järjepidevalt tegutsev duo, kes on esinenud Eestis, Saksamaal ja USAs, mh New Yorgis. Tänu Hoitengale oli Kerikmäel võimalus töötada koos helilooja Kaisa Saariahoga tema teose „Tocar” flöödi ja klaveri versiooniga (originaalis viiulile ja klaverile).

Üllatas, kui avatud oli Saariaho mängija ettepanekutele. Minu arvates näitab see usaldust mängijate vastu. Ta on tänu Camillale kirjutanud päris palju flöödimuusikat, vähem klaverile. Seda huvitavam oli temaga klaveri võimaluste üle arutada. Teose „Tocar” uue versiooni esiettekande tegime kevadel Lübeckis. Sama teos tuleb ettekandele Brasiilias, kus kõlab ka Helena Tulve meie duole kirjutatud „Pulss, mõõn ja voolamine”. See teos on ostunud menukaks ja istub meile rätsepaülikonnana, sest helilooja on selle kirjutanud mängijate tüpaaži arvestades. Vaatamata sellele, et koostöö heliloojatega võib olla pingeline, on need kuulsad heliloojad, kellega mul on olnud õnn kokku puutuda, osutunud äärmiselt meeldivateks inimesteks, näiteks Tristan Murail, Pierre Boulez, Vinko Globokar, Louis Andriessen – kõik väga soojad inimesed.

Novembris on Kerikmäel Prantsuse kultuurikuu raames kontsert „Ajaloolised akustikad”, kus ta kaardistab heliga ajaloolisi keskkondi. Esimesel kontserdil esineb ta koos Euroopa vaba improvisatsioonilise muusika tipu saksofonist Michel Donedaga.

Pusin vaikselt ka oma plaadi kallal, kogun materjali ja nuputan. Paberil ma ei komponeeri, aga ausalt üteldes on raske joont tõmmata improvisatsiooni ja kompositsiooni vahele. Mulle näib, et kompositsioon hõlmab improvisatsioonilisi elemente ja vastupidi. Ma usun, et isegi rääkides me komponeerime – sobivate sõnade valiku, tempo ja pausidega, et olla mõjusam või ka lihtsalt mängu pärast.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht