Imede aeg

Ehkki tehniliselt on ERSO päris heal tasemel ja energiat piisavalt, igatsen selle esituses kuulda rohkem kõlas väljenduvaid emotsioone ja karaktereid.

KAI TAAL

ERSO kontsert „Rahmaninovi neljas“ sarjas „Klaverikontsert“ 12. IX Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas klaveril ja ERSO, dirigent Neeme Järvi.

Ütlen kohe ära, et kontsert ületas mu ootused. Kartsin kontrasti hiljutiste elamustega: augusti lõpus käisin Berliini Filharmoonikute kodusaalis nende hooaja avakontserdil, mida juhatas orkestri tulevane peadirigent Kirill Petrenko, ning veelgi enam vaimustusin nädal hiljem Stockholmis Rootsi Raadio Sümfooniaorkestri kontserdist, kus esitati nende peadirigendi Daniel Hardingi juhatusel väga sugestiivne ja hingeliigutav Bruckneri viies sümfoonia. Midagi kaunimat ja mõjuvamat kui tol õhtul Berwaldhallenis pole ma kontserdisaalis kogenud. Euroopas kuuleb üpris erineva tasemega kontserte, ka metropolide tähtsamates saalides. On kontserte, mis on minu arvates põhjendatult välja müüdud, kuid sooja vastuvõtu osaliseks võivad saada ka artistid, kelle puhul ei suuda mõista, millest publik vaimustub. Olen näinud, kuidas igas mõttes suurepärane kontsert läheb pooltühjale ja leige publikuga saalile, ning kogenud huilgava publiku joovastust, istunud vaikselt ja nõutult juubeldavate kuulajate seas, samuti olnud üks vähestest, kes suhteliselt külmale publikule vastuoksa artistile „Braavo!“ hõikab ning püsti seistes aplodeerib. Lühidalt, mind pole vist enam väga kerge üllatada: maailmas leidub kõike ja publiku loogikat tabada pole lihtne.

ERSO kontserdi peateosena kõlas (ja see oli andnud ka üritusele pealkirja) Rahmaninovi neljas klaverikontsert Age Juurika soleerimisel ja Neeme Järvi dirigeerimisel. Sellel on kaunis eellugu. Umbes 15 aastat tagasi küsiti Age Juurikalt ühes intervjuus, kas tal on unistusi. Ta vastas, et sooviks mängida Rahmaninovi neljandat klaverikontserti Neeme Järvi dirigeerimisel, arvates, et see on niikuinii võimatu. Aastaid hiljem õppis ta teose ära, ilma igasuguse lootuse ja pakkumiseta teost esitada. Tundub tõesti, et unistada tuleb suurelt: soovist on saanud reaalsus ning unistus vormunud õnnestunud esituseks. Lähtepunkt polnud sugugi hiilgav: ERSO-lt võis kardetavasti oodata veel nn suvevormi ja proove solistiga oli vähe, pealegi on teos klaverikontsertide seas koosmängu mõttes üks nõudlikumaid. Rahmaninovi neljandat esitatakse maailmas harva ning see on kahtlemata võõras ka ERSO-le. Kuigi Juurikal on olnud viimasel ajal rohkem õnne meie esindusorkestriga mängida kui enamikul Eestis elavatel kontsertpianistidel, pole orkestriga koos mängimise praktikat kunagi liiga palju. Kuid selle, mis aset leidis, võib liigitada väga üllatavate nähtuste, kui mitte imede kilda.

Age Juurikas mängis Rahmaninovi neljanda klaverikontserdi ühtlaseks ja sisendusjõuliseks voogamiseks, tema väga isiklik ja armastav side selle muusikaga oli tajutav esimestest nootidest.

Viktor Burkivski

YouTube pakub selle teose puhul praegustest kuulsamatest pianistidest Yuja Wangi ja Daniil Trifonovi interpretatsiooni, mis on väga nendenäolised kuulamised: Wang kergekaaluline ja ülelibisev, Trifonov pisut närviline ja vastuoluline. Minu südame on võitnud Michelangeli musitseerimine aastast 1957 koos filharmoonia orkestriga Ettore Gracise dirigeerimisel. See puudutab hingekeeli eelkõige kõlalise väljendusrikkuse ja mitmekesisuse tõttu. Age Juurikas mängis teose ühtlaseks ja sisendusjõuliseks voogamiseks, tema väga isiklik ja armastav side selle muusikaga oli tajutav esimestest nootidest. Ta on tõusnud üheks eesti armastatumaks, omanäolisemaks ja sisendusjõulisemaks pianistiks. Pärast orkestri rabedaid avatakte ning pianisti veendunud algusakorde toimus ERSOs suur muutus: kiirelt tõusis kontsentreeritus ning mida edasi, seda rohkem paranes ka omavaheline koostöö ning teose tehniline pool. Näha oli, et pianist inspireeris tugevalt nii orkestrit kui ka dirigent Neeme Järvit ning endast anti kõik, mis sel hetkel võimalik. Juurikas on Rahmaninovi oma elus palju mänginud ning see lisas antud juhul tubli annuse loomulikku ja pingevaba kulgemist, vabadust nii kõlasse kui ka vormi. Kahtlemata polnud esitus perfektne. Ehkki minu kriitikukoht oli lausa ideaalne, nimelt parteri keskpaigas, kus nähtavus-kuuldavus on suurepärane, jäi mulle väheks klaveri kõlajõudu, sest orkester mattis solisti liialt peaaegu kogu teose jooksul. Kuna teos on väga nõudlik ka orkestrile ning ERSO-le võõras, polnud muidugi ka tehniline meisterlikkus väga kõrge. Pianisti meditatiivne, kohati lausa hüpnotiseeriv mäng kompenseeris aga paljud orkestri ebatäpsused, mis oleksid muidu ehk rohkem häirinud.

Beethoveni huumoririkas ja helge kaheksas sümfoonia on just selline muusika, kus ERSO ja maestro Järvi koostöö võiks tõeliselt õitsele puhkeda. Neeme Järvi dirigeerimises on tihti kütkestavat mängulisust, tantsulisust ja rõõmu ning päris palju oli hetki, kus orkester selle ka temalt üle suutis võtta. Eriti õnnestus kolmanda osa menuett, mis lausa vangistas kuulama. Ehkki tehniliselt on ERSO päris heal tasemel ja energiat piisavalt, igatsen selle esituses kuulda rohkem kõlas väljenduvaid emotsioone ja karaktereid, ka paremat koostööd pillirühmade vahel ning suuremat aktiivsust, mis lähtub muusikutest endist, mitte niivõrd dirigendi soovidest. Mulle tundub vahel, et ERSO ei oska ära kasutada kõike seda head, mida saab õppida selliselt maailmakuulsalt dirigendilt nagu Neeme Järvi.

Kontserti raamisid Mihkel Lüdigi avamäng-fantaasia nr 1 ning Gija Kan­tšeli „Väike daneliaad“. Seesuguse kava ülesehituse puhul käis pinge maha, kontserdi lõppu oleks paremini sobinud Rahmaninovi kontsert või Beethoveni sümfoonia. Kui väljenduda Stanislavski moodi, siis oleks parem olnud, kui stseen (või antud juhul kontserdi lõpp) oleks tõstetud emotsionaalselt üles. Nüüd oli kulminatsioon pärast Rahmaninovi klaverikontserti, mis alustas kontserdi teist poolt, ning ka veel lisapalana kõlanud Rahmaninovi gis-moll prelüüdi ajal. Iseenesest oli palju äratundmisrõõmu ja meeldivat nii Lüdigi rahvalaululisi intonatsioone pakkuvas avamängus kui ka Kantšeli huumoriküllases teoses, mis on vaimukas popurrii muusikast, mille ta on komponeerinud gruusia režissööri Danelia filmidele ning mis kõlas ka juunis ERSO külaliskontserdil Thbilisis. Vaid kõigi nelja teose vormumine kontserditervikuks polnud kõige veenvam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht