Hubane nišifestival piirangute vahel

„Sõru saund“ pakkus mitmekesist elektroonilise muusika programmi, peaesinejaks rahvusvahelise haardega staažikas soome artist Jimi Tenor.

TAUNO MAARPUU

Elektroonilise muusika festival „Sõru saund“ 29. – 31. VII Hiiumaal Sõru sadamas.

2019. aastani „Kalana saundi“ nime all (2016, 2017 Hiiumaal Kalana külas ja 2018, 2019 Sõrus) tuntud festival toimus tänavu kuuendat korda, kuigi „Sõru saundina“ alles teist aastat. Pandeemia kiuste sattus festival nii sellel kui ka eelmisel suvel koroonalainete ja -piirangute vahele ning kava, ligikaudu 20 elektroonilise muusika kontserti ja 40 DJ-setti, suudeti ilma suuremate viperusteta publikuni tuua.

Erinevalt Kalanast, kus puudus kohapealne infrastruktuur, on Sõrus festivali käsutuses sadama paadikuur (live-lava), merekeskus ja plats, kuhu mahtusid lahedalt mitu DJ-telki, toitlustajad ja baarid. Vihma ja tormituulte eest andsid hooned ja suuremad telgid piisavalt varju ega lasknud ilmal peotuju rikkuda. Nagu festivalidel tavaks, tekitab halb ilm pigem elevust, kuigi mudas liulaskmiseni seekord ei jõutud. Vihma ja tuulega võideldes oma telgi ülespanek lõi „õige festivali tunde“ kirjutajal endalgi.

Silma jäi, et ööbimine telklaagris on asendumas mugavamate lahendustega. Menukaimaks osutus seekord „glämping“ – tuntust koguv majutus luksuslikuma ööbimisega suurtes telkides. Siiski tuleb mainida, et festivaliplatsilt seitsmeminutilise jalutuskäigu kaugusele jäänud luksustelgid pakkusid küll mõnusat voodit, kuid mitte kaitset hommikuni kostvate festivalihelide eest.

Kuigi päevasel ajal võis tekkida mulje rahva vähesusest, valgusid kohaletulnud hiljem siiski telkide soojenduspidudelt festivalile ning silma järgi jätkus õhtul ja öösel publikut kõikidele lavadele. Arvestades festivali suunitlust on mõistetav, et suurem osa külastajatest sõitis kohale Tallinnast ja teistest linnadest, kus sellise muusika kuulajaskond ja temaatilistel pidudel käijate arv suurem. Siinkirjutaja sai festivalil osaleda vaid reedel ja laupäeval, seega neljapäeva programmi kahjuks kogeda ei õnnestunud.

Reedeõhtune kontserdiplokk läks käima seni tundmatu artistiga The Lunacy of Flowers – nime Dave I.D. taha varjuv londonlane, keda on viimasel ajal küll rohkem kohanud Tallinna publik. Nahkses kostüümis ja enesekindla olekuga artist esitas post-punk’i ja gooti-rock’i meeleoludes ühe-mehe-show, mis hoolimata karaokelikust set-up’ist mõjus omanäoliselt ja löövalt.

Õhtut jätkas Manna – noor lauljatar, kes on jõudnud viimase paari aasta jooksul välja anda ühe EP ja albumi ning teha endale nime ka väljaspool internetti. Avaloo ajal kiirelt täitunud saal andis mõista, et tegu oli ühe oodatuma esinejaga. Kontserdi õhkkond, sh laulja vahetu suhtlus publikuga, meenutas festivali esinejate seas ehk enim popkontserti. Seni Soundcloudist kuuldu põhjal ei saanud aga üle tundest, et intiimse esitusmaneeriga, „mikrofoni lähedal lauldud“ lugudele, mis koduses õhkkonnas mõjuvad mõnusalt, ei tule suurem lava ja võimendus kasuks.

Pärast Mannat astusid lavale New Yorgis elav noor eesti produtsent Umru, keda vokaalil toetas Rootsist saabunud AJ Simons. 20aastane Umru, kes meenutas mõne start-up’i IT-pealikku, esitas festivali ilmselt kõige moodsama kõlaga muusikat, mida saab paigutada hyperpop’i või PC Music’u alla (tuntuim esindaja hiljuti surnud Sophie) ning mis võib kõlada ühekorraga nii pealetükkivalt-otsekoheselt kui ka pretensioonikalt-kunstipäraselt. Niisuguse „kõrg­energiaga“ poppi võidi 1990ndatel põlata odavaks või juustuseks, kuid selle praegune vaste on märksa kallima kõlaga. Kui siin üldse rääkida juustust, siis kui parimast prantsuse veinikõrvasest. Liigsena tundus aga muidu hea lavaenergiaga AJ Simonsi kasutamine vokalistina. Salvestatud vokaalile kehvemini pealelaulmine segas põneva kõlaga muusika nautimist ja parem lahendus võinuks olla lugude ettemängimine tavapärase DJ-setina.

Järgmisena astus lavale under­ground’is kuulsaks saanud Tallinna provokaator Florian Wahl oma kireva kaaskonnaga. Florian Wahl on vastuoluline artist, kelle algusaja stiili­kirevaid ja andekaid salvestisi kuulates oli lihtne tema fänniks hakata. See tunne püsis ka tema esimeste laivide ajal, kuid hakkas tasapisi lahtuma juba 2018. aastal „Kalana saundil“, kus sarnaselt seekordse etteastega nihkus rõhk muusikalt performance’i, burleski ja rahvateatri vahelisele hämaralale. Kellaaeg (kell üks öösel) näis pisut hiline ja kogunenud väsimus (või ka joove) oli liiast, et tunda täit rõõmu segasevõitu teatrist, kus oma roll saksakeelsel tekstil, natsihuumoril, klassikatöötlustel ja lavalt läbiastuvatel sõpradel, kes pigem süvendasid mõistmatust. Kahjuks ei pääsenud kehvapoolse heli tõttu mõjule ka show muusikaline pool. Kirjutaja vastuvõtuvõime lõppes etteaste esimese kolmandiku ajal, kui tuli minna järgmiseks esinejaks jõudu koguma.

Reedeseks viimaseks elamuseks jäigi Music For Your Plants ehk muusikust kunstniku Norman Orro projekt. Huvitava arenguga artist, kui mõelda, et enam kui kümne aasta eest alustades oli tegu pärispillidel mängiva post-rock-bändiga. Praegu loob MFYP omanäolist selgete digikõladega elektroonikamuusikat, millesarnast ei ole Eestis seni tehtud, kuid maailmas võiks seda võrrelda James Ferraro 2011. aasta loominguga ja tema arvutioperatsioonisüsteemi helidel põhineva kõlaga. MFYP-i laivi tahaks teinekord puhanuma peaga kindlasti pikemalt nautida.

Laupäevase live-lava avas Roomet Jakapi soolokontsert. Varem Kreatiivmootori pöörase solistina tuntud Jakapi on viimastel aastatel üles astunud üksik­esinejana, kes on leidnud oma niši hääleimprovisatsioonis, mille kõrval ta sel kontserdil kasutas leidlikult efekti­plokke, luuperit, mängurelva, pöörlevat robotit jpm. Erksa loomuga, nüansitundlik ja esinemist nautiv Jakapi hoidis oma 20minutilise setiga publiku kikivarvul, ületamata kordagi õrna piiri avangardi ja tolatsemise vahel.

Uue elektroonikaartisti Yumi Motoma (Andre Uibos) popilikud vokaalsämplid kõlasid sümpaatselt, kuid pisut enam artistlikkust oleks etteastele kindlasti kasuks tulnud. Mr Garfieldi (Tuudur Tamme) meloodiline 1980ndate poppi meenutav süntesaatorimuusika oli festivalil üks kuulajasõbralikumaid. Nostalgilist kõla ilmestas ka laval abiks olnud kitarrist.

Peaesineja Jimi Tenor tõi saali täis ega petnud ka seekord lootusi. Kogenud maestro astus laval üles üksi ning improviseeris mänguliselt oma lugude teemadel, abiks laulumikrofon, süntesaator, saksofon ja flööt. Vaba lähenemine plaadiversioonidele töötas ülihästi, helikõla oli hea ja rahvas elas laivi ajal energiliselt kaasa.

Üks oodatumaid kohalikke artiste oli Kalm (Kristjan Kalm), kes sai tuntuks oma plaadiga „Generalissimus Kalm“ (2005), eeskätt popelektroonika hittidega „Run“ ja „Evil Fire Burning“ (nimetatud ka Tõnis Kahu raamatus 40 parima Eesti poploo seas). „Sõru saundil“ keskendus Kalm aga vähetuntud materjalile, mis, olgugi et heakõlaline, mõjus pisut steriilsena. Öine rahutus pani siinkirjutaja laivi keskpaigas mujalt vaheldust otsima ja nii ma ei saanudki teada, kas Kalm lõpuks publikule halastas ja ka oma kuulsad hitid ette mängis.

Öösel kell kaks esinenud Hypnosaurus (Aivar Tõnso) on üks Eesti legendaarsemaid elektroonikaartiste, kes alustas juba 1990ndate alguses. Laval toetas sügavamat techno’t hästi valitud valgus ja lavasuits, mis jättis artisti varjatuks, lastes seda enam mõjuda muusikal ning kontserdilt sai lahkutud hea tundega.

Lisada võib veel, et muusikavälise üritusena tõi laupäeval vaheldust Madis Aesma leidlikult üles ehitatud viktoriin, kus kakskümmend meeskonda võttis üksteisest mõõtu eesnimede väljamõtlemises.

Kokkuvõttes soovin „Sõru saundile“ pikka iga ja ambitsiooni kasvada olude paranedes veelgi mitmekülgsemaks ja rahvusvahelisemaks, kuid mitte tingimata suuremaks.