„Hingelinnud“ – tubli, istu, küsimusi ei ole

MARIA MÖLDER

Tantsulavastus „Hingelinnud“ 15. VI Sõltumatu Tantsu Laval. Koreograaf Marie Pullerits, muusika Mingo Rajandi, stsenograafia Kaia Tungal, valguskunstnik Ants Kurist (NO99), esitajad Marie Pullerits, Erena Reilent, Eliisa Sokk ja Avarus Ensemble.

Linnuliku liikumise autentsus pole ilmselgelt olnud „Hingelindude“ koreograafi Marie Pulleritsu siht.

Linnuliku liikumise autentsus pole ilmselgelt olnud „Hingelindude“ koreograafi Marie Pulleritsu siht.

Rünno Lahesoo

Avarus Ensemble, kelle ettevõtmistesse näib olevat sisse kirjutatud teatud salapära, kutsus oma lähemad sõbrad ja toetajad kaema Mingo Rajandi muusika ja Marie Pulleritsu koreograafiaga tantsulavastust. Pisike Sõltumatu Tantsu Lava saal jäi küll Avarus Ensemble’ile pisut kitsaks, kuid vähemalt polnud niiviisi tihedalt koos istudes põhjust arvata, et tantsu- ja muusikapublik pole sellist harukordset sündmust üles leidnud.

Tantsuetenduse „Hingelinnud“ algus jättis mulje, nagu oleks selle võti helide ja muusika ning liikumise ja tantsu piiriga mängimine ning selle nihutamine. Kuna aga edaspidi olid lihtsates püksseelikutes tütarlapsed üsna siivsalt tantsulainel ja muusikaski jäetud müraelemendid kontserdini ootele, pidi leppima sellega, et muusika ja tants lihtsalt on. Vist. Dramaturgilist pinget ootan healt tantsukunstilt rohkem, aga miskipärast võib sageli märgata, et muusikutega tihedas koostöös valminud lavastused piisava pingeni ei jõuagi. Ju peavad kunstid omavahel valusaid kompromisse tegema ja söövad niiviisi tahtmatult üksteise mõju, ehkki võiks minna vastupidi.

Noor ja kahtlemata paljutõotav lavastaja Marie Pullerits on minule uus nimi, kuid ei ole seda tõenäoliselt neile, kes viimase aja tantsuteatriga paremini kursis. Pulleritsu portfoolio ei sisalda küll veel palju iseseisvaid koreograafitöid, kuid tema kogemuspagasi mitmekülgsus ja rahvusvahelisus viitab sellele, et ega neid kaua oodata tule. Seekord koreograafi köitnud linnukujundist paraku ei jätkunud, et tervet lavastust ideeliselt kanda. Kõige rohkem jääb selle lavastuse puhul kriipima see, et mitte miski ei jäänud kriipima – tubli, istu, küsimusi ei ole. Muidugi ei hakka ma nokka paotama, et lavastaja linnuvaatlustöö on olnud vähene, sest linnuliku liikumise autentsus pole ilmselgelt olnud siht. Pigem oli tahetud tekitada lind-inimlikke tüpaaže ja situatsioone ning üleminekud ühelt teisele olid sujuvad, peaaegu märkamatud, nagu tarvis. Sealjuures olid linnuliikide maneerid ühendatud nüüdiskoreograafia stampidega. Tants on jälle moes, nii et seda nägi vahelduseks rohkem kui põrandal püherdamist (antagu andeks muusikakriitiku pealiskaudsed tähelepanekud). Ansambliga varjuteatri tegemine on viimasel ajal kujunenud tüütuks klišeeks, kuid tantsijad tõi NO99 valguskunstnik Ants Kurist väga tundlikult esile, eriti soolonumbrites (pean silmas soolonumbrit, mille esitas Eliisa Sokk).

Ometi jäi muusika selles tervikus domineerima. Eriti sooja tunde jättis rahulik improvisatsioonimaiguline lõpulõik, mille hõllanduslik meeleolu sel hetkel sobis (muidu näis vahel, nagu oleks ansambel end tantsijate pärast tagasi hoidnud) ja mõjus vabastavalt, ehkki lavastus miskit vapustavat minu ellu ei toonud ja katarsis jääb järgmiseks korraks. Mingo Rajandi muusikas kasvavad sageli kordustel põhinevast aluspartiist ja mürast välja kaunid meloodiad ning tema loomingut iseloomustab leidlik tämbrimäng, millest saavad osa võtta kõik ansambli instrumendid. Löökpillide, keelpillide ja puhkpillipassaažide koostoime näib iseäranis vapustav. Kui lõpuosa kõrvale jätta, on ilmselt põhjust arutleda Rajandi muusika tantsulisuse üle, aga kuna muusika ja koreograafia on vähemalt osaliselt loodud paralleelselt, siis aiman, et helilooja on koreograafile poolele teele vastu tulnud ja kasutanud tavapärasest lihtsamat rütmiskeemi.

Pärast tantsuetendust jagus Avarus Ensemble’il veel jaksu anda üks kuue looga kontsert. Võib ehk koguni öelda, et õnnestunud kontserti kandis esietendusest vabanenud energia laine. Avaloo ajal mõtlesin, kui tore on, et see suur koosseis pidevalt vaid tantsuks ei mängi (sama arvamus kõlas tervitussõnades ka ansambli juhtfiguuri ja palade enamiku autori Mingo Rajandi suust, kes küll avastas kohe, et see kõlab pisut halvasti selle õhtu suuresti tantsuinimestest koosneva publiku ees). Aga tõesti, on hea, kui muusikud ei varja end loori taha ja kui muusika on nõnda kuulamist väärt, et iga nende fraas on eraldi elamus, kui iga instrumentalist ja tema partii toetab teksti, mis on vokaal­ime­tegijal Kadri Voorandil alati pagana hästi välja kuulatud. Sellised mõtted tulid mul esimese loo, Mingo Rajandi „Võilillemängu“ ajel (Kersti Merilaasi tekst).

Täieliku üllatusena mõjus Meelis Vindi esiettekandena kõlanud teos „Cantos Rodados“, eriti selle tõsine ja tõeliselt orkestraalse jõuga avaosa. Ei mingit meeleolumuusikat, nagu tal muidu sageli olema kipub (küll väga professionaalsel kujul). Hääl oli siin teiste muusikutega võrdne instrument, õieti ei tükkinud keegi ansamblist väga soleerima. Rütmilisem osa ja selle keelpillisegusem kõla tõi ajuti meelde Mahavishnu Or­chestra. Uudisloomingust tuli veel ettekandele Robert Jürjendali „Valguse välgatav viiv“, mis on valminud Doris Kareva ja helilooja enda tekstile. Selles nii palju vormimängu ei leidunud. Pigem oli see üks kaunis ja kunstiline poplugu, kuhu alles Virgo Sillamaa kitarrisoolo tõi sisse selge Jürjendali-Frippi mustri.

Hea meel oli kuulda nüüd Avarust nn õigemas koosseisus, sest aprilli alguse ülesastumine TMW-l külalisvokalisti Liisi Koiksoniga (keda teises kontekstis väga austan) ei andnud päris õiget pilti. Tol korral oli Koikson pisut ebakindel. Oma rolli mängis ka Rotermanni soolalao fragmenteeritud ruumijaotus, sest näituse tõttu oli ansamblit näha vaid tükati ja see jättis oma pitseri ka helide vastuvõtule. Nüüd nägin sära ka sellistes lugudes, mis aprillis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud. Nii Mingo Rajandi „Libre te quiero“ kui ka kontserdikava lõpus kõlanud „The Tiger“ vajavad väga tugeva karakteriga ja veendunud esituslaadiga lauljat ning iga kahtlusekübeke õõnestab teiste ansamblikaaslaste panust. Seekord loksus kõik paika!

Hea muusikaelamus on publikule lõppeks kõige tähtsam, kuid et selleni jõuda ja et muusika oleks jätkuvalt arenemises, on tähtis, et väljakutsed ansambliliikmetele otsa ei saaks. Tantsuetenduse protsessis osalemine (nagu ka Avarus Ensemble’it ees ootav muusikafilmi tegemine Mingo Rajandi ülitundelisest William Butler Yeatsi poeemi sõnadele valminud laulust „The Cap and Bells“, mille rõhuasetus on pigem instrumentaali arengul) teeb ansambli usutavasti veelgi ühtehoidvamaks ja paindlikumaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht