Helsingi filharmoonikud lõpetasid Eesti Kontserdi hooaja

Toomas Velmet

Heal lapsel mitu nime. Peab teadma, et Helsingi Linnaorkester (Helsingin Kaupungin­orkesteri) ja Helsingi Filharmoonia Orkester  on tegelikult üks ja seesama orkester. See on see naabrite sümfooniaorkester, kes möödunud aastal tähistas oma 125. aastapäeva ja kelle kaheteistkümnendaks peadirigendiks saab selle aasta sügisest John Storgårds ja kelle üheteistkümnes peadirigent, legendaarne Leif Segerstam on juba emeriidi staatuses. Seda kõike teame üsna peensusteni, sest viimase viie aasta jooksul on nad meil külas juba neljandat korda. Helisingi Linnaorkester on meil alustanud ja lõpetanud hooaegu ja kutsutud esinema festivalile „Eduard Tubin ja tema aeg” ning nüüd siis juba korraliku tuuriga Eesti reis Tallinn-Jõhvi-Pärnu. Ajad muutuvad ja tuurid koos sellega. 1985. aastal sai teoks ka samaväärne Helsingi Linnaorkestri tuur marsruudil Tallinn-Leningrad-Moskva.

Tegelikult on Helsingi Filharmoonia Orkester 125 aasta jooksul maamunale korraliku ringi peale teinud ja ka Lõuna-Ameerika pole neile tundmatu. Suuremad turneed on seotud ikkagi Põhja-Ameerikaga. Tasub nimetada, et 1968. aasta turnee sisaldas 48 (!!) USA linna. 1982. aastast tänaseni sisaldab iga Helsingi Filharmoonikute hooaeg ühe, vahel isegi kaks välisreisi. Ühele orkestrile ei ole midagi motiveerivamat kui esinemine võõrale publikule, seda tajub positiivselt ka oma kodune kuulajaskond.

Maestro Leif Segerstamist on meil iga tema külaskäigu puhul palju kirjutatud ning alati on sõlmitud kihlvedusid, et ära aimata, mitme sümfoonia autor ta nüüd juba on. 25. II 2006 toimus Leif Segerstami Sümfoonia nr 143 maailma esiettekanne Tallinnas ERSO esituses, teadaolevalt oli neid sümfooniaid selleks ajaks siiski juba 150 numbrit valmis. Tänaseks on neid valminud kokku 200 (!!) ja viimased seitse on dateeritud kuupäevaga 17. III 2008, mis annab lihtsa arvutuse tulemuseks, et 753 päevaga 50 sümfooniat, seega siis 15,6 päeva ja sümfoonia valmis. Asi see siis ära ei ole, kui aega jääb veel ülegi intensiivseks dirigenditööks ja üliõpilastele Sibeliuse akadeemiaski.

 

Helsingi Linnaorkester Jõhvis

Seekordse külaskäigu (16. V) puhul tekkis mul suurepärane võimalus külastada Helsingi Linnaorkestri kontserti Eesti Kontserdi suurepärases kontserdimajas Jõhvi linnas. Kontserdimaja suur saal oli kuulajaid täis ja majas hästi pidulik meeleolu. Jalutusruumides pakuti kergelt joovastavaid ja lihtsalt janu kustutavaid jooke ning kontserdi juhatas sisse kontserdimaja veetlev direktor Piia Tamm sümpaatselt lühikese sõnavõtuga, kus tänati rohkearvulisi külastajaid ja toetajaid.

Helsingi Linnaorkester alustas Leif Segerstami juhatusel Ludwig van Beethoveni avamänguga „Egmont”. Esimestest akordidest oli selge, et tegemist on suurepärase orkestriga suurepärases saalis. Orkestri kõla on vundamendile (bassidele) toetuv ja maitsvalt mahlakas, mida Jõhvi kontserdisaal ei võimenda, vaid sametiselt toetab. Vaid korraks tekkis kerge konflikt puhk- ja keelpillide tasakaalus ja see oli ka esimene ning viimane kord, kuigi edasi tulid sellised autorid kui Brahms ja Sibelius. „Egmonti” esitus üllatas üsnagi provokatiivselt väljapeetud tempoga: tundus, et nii orkester kui dirigent naudivad saali ja iseennast selles saalis, ning tuleb tunnistada, et minagi nautisin päris pikka aega seda muljet, enne kui aru sain, et teose vorm ongi juba laiali. Aga saal andis ennast nautida ja orkester sai end näidata nii tutti kui soolode meisterlikkuses. Jõhvi kontserdimaja suure saali lava on omapärase kujuga nagu avatud küljega kuup – see tähendab, et ebaharilikult sügav kontserdisaali lavaks, kuid meie meisterakustiku Linda Madaliku töö väärib sügavat kummardust.

Esimese kontserdipoole peateoseks oli programmis Johannes Brahmsi Viiulikontsert op. 77 ja solistiks hollandi viiulikunstnik Isabelle van Keulen. Isabelle van Keulen on meil hästi tuntud kui Erkki-Sven Tüüri Viiulikontserdi ja Topeltkontserdi (viiul ja klarnet) esmaesitaja.

Ma ei tea, millisel tasemel oli kontserdi esitus Tallinnas päev varem, kuid minu kogemus ütleb, et teine kontsert on turneel alati kõige kesisem ja seda eriti siis, kui esimene on korda läinud hiilgavalt. Ka kõige kõrgemal tasemel interpreetidel on halvemaid ja paremaid päevi, kuid minu Brahmsi-ideaal eeldab nõndanimetatud hästi välja räägitud teksti ja mitte mingil juhul rabelemist ka kõige keerukama materjali esitamisel. Garantiid eksimuste vastu pole kellelgi, kuid mõnel juhul ei pane neid tähelegi, teisel puhul võib ka pisemgi eksimus tõrvatilgaks osutuda. Isabelle van Keulen omab suursuguselt domineerivat kõla ja kõiki muid omadusi, et olla meisterlik Brahmsi-mängija ja kindlasti ta seda ka on, kuid Jõhvi Brahms ei veennud ja oli esituslikult krobeline. No hästi, need olid õied, viljad tulid teises kontserdipooles.

Soome orkestrid suudavad alati üllatada Sibeliuse tõlgitsustega ja seda ka veel autori kõige populaarsema ehk Sümfoonia nr 2 esitusega. Nimetatud teost Jõhvis kuulates unustasingi ennast ettekannet nautima ja seda kõigist esituslikest aspektidest lähtuvalt. Lisaks kõigele tasub näha, kuidas orkestrandid naudivad oma tegevust, vaatamata asjaolule, et tegemist on Sibeliuse ja tema Teise sümfooniaga, mis peaks neile olema nagu tsirkusetolale nali, millega ta on leiba teeninud viimased viiskümmend aastat. Ei, lavalt on kuulda ja näha siirast musitseerimisrõõmu ja veel enamgi, uhkust oma rahvusgeeniuse üle. Veelgi enam – milline dirigent veel peale soome oma maestro mängiks lisaks pärast Teist sümfooniat kõigepealt „Valse triste’t” ja siis veel „Finlandia’t”! Tõsi, Leif Segerstam vabandas ennast välja. Enne „Valse triste” esitust teatas ta, et nad ei saagi midagi muud mängida, kuna hoki-MMi poolfinaalis juhib Venemaa Soome vastu 2:0, ja enne „Finlandia” esitust sõnas, et nad siiski loodavad sellest matšist kõige paremat.

Kuigi nende lootused ei täitunud, oli saalitäis Jõhvi publikut üksmeelselt püsti iga Sibeliuse teose ettekande järel. Selline oli Eesti Kontserdi hooaja lõpetamine Ida-Virumaal.