Helirežii kui tehnika, kunst ja filosoofia

Virve Normet

Viive ja Enno Mäemets. Teet Malsroos

Selle loo kirjutamiseks andis impulsi Enno ja Viive Mäemetsa heliplaatide fondi näitus, mis avati rahvusraamatukogu muusikaosakonnas 11. XI ja jääb avatuks aasta lõpuni. 500 laserplaadist koosnev fond kajastab Mäemetsade Helsingis asuva helisalvestusfirma Editroom OY ligi kümne aasta toodangut.

Editroomi produktsiooni ja teenust kasutavad regulaarselt paljud heliplaadifirmad: Ondine Soomes, Avex ja Pony Canyon Jaapanis, Finland Records, Warner Music Finland, Alba, Naxos jt, aga ka Helsingi ja Tampere filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Soome Digital TV jpt.

Näituse särava osa moodustavad rohkearvulised autasud, millega Mäemetsade firma töid on aastate jooksul pärjatud: 7 aastapreemiat Soome Raadiolt; 8 kuld- ja 3 plaatinaplaati Soomes, 1999. aasta Golden Ear Award Absolut Sound Magazine’i poolt, 5 korda on võidetud Cannes Classical Music Award.

Kõik Mäemetsade kingitusfondi heliplaadid on katalogiseeritud ning leitavad ja kuulatavad rahvusraamatukogu muusikaosakonnas. Vastavalt rahvusraamatukoguga sõlmitud lepingule see fond üha täieneb, kuna Mäemetsade soov on tuua kogu oma loometöö täiskomplektina kodumaale.

Enno Mäemets, mis on selle eriala valinud inimeste puhul liikumapanev jõud, et teha oma tööd üha täiuslikumalt?

Helisalvestus koosneb mitmest osa-alast. Helisalvestuse tehniline teostus sõltub tehnilise baasi ärakasutamisest teatud kunstiliste eesmärkide saavutamisel või vigade peitmisel.

Mul on tekkinud sügav huvi, mis üldse toimub interpreedi peas, kui ta esitab muusikat. Kas ta tegutseb alateadlikult või on kõik viimse sõrmeliigutuseni ette planeeritud, mehhaaniliselt ära harjutatud. Mis toimub esinemise ajal – see on tõesti asi, mis mind huvitab. Muusika puudutab alati mind isiklikult ja emotsionaalselt.

Kas jäädvustamise tahe on soov sedasama emotsiooni, kogemust, tunnet jagada? Või on see missioonitunne ja vastutus Aja ees?

Helisalvestamise poole pealt: ma olen nii isekas, et tahan kõigepealt oma huvi rahuldada. Mind on võlunud see võimaluste-vahendite keskkond, kus me salvestamisel tegelikult viibime. See eriline vägi, mida helirežissöör võib kogeda, kui ta on ikka ja jälle uues olukorras, tundmatu interpreediga, salvestamas näiteks maailmaesiettekannet.

Siis on küsimus – kuidas sa tead, mida teha? Ma ei teagi! Ma lähen sellest hetkest, kui ma seda muusikat kuulen, edasi. Mul ei ole midagi peas, mul pole eeskujusid, ma pole sageli enne nootigi näinud (kui helilooja tuleb nendega otse salvestusele!). Ega tea midagi tempodest ega nüanssidest. Ent siis me tekitame olukorra just neis tingimustes, kus me sel hetkel oleme, ja nende ressurssidega, mis meil on sel hetkel käes. Kui see on valmis, siis me ütleme: see on meie tõlgendus selle hetkel!

Kas nauditav on tööprotsess või järeltöö, nii-öelda montaaž?

Need on kaks erinevat protsessi. Meie taotlus on, et iga salvestis oleks esteetilises ja ideelises mõttes täiesti läbipaistev. Koostööd teeme dirigendiga, kes esitab omad ja ka meie nõudmised professionaalsetele mängijatele. Kui meil on salvestusel helilooja, siis töötab ka tema kaasa selle nimel, kas või mõnikord lausa noodipildi muutmiseni.

Interpretatsioon on alati erinev, aga kui paneme selle plaadile ja see on ainus esitus teatud aja vältel, siis on auahnus nii suur ja me tahame saada niivõrd huvitava või isikupärase tulemi, et ka teistel tekiks huvi seda teost mängida, salvestada – sõnaga, edasi minna. Heliplaat on meeskonnatöö tulemus!

Kas igal režissööril ei olegi oma käekirja ja omi nippe, mida ta ei taha avalikustada?

Sellele võiks vastata kahte moodi. Ma vastan nii: helirežissuuris ei ole mingeid saladusi, kui on saavutatud teatud tase. Kõik on lihtne, avalik. On võimatu varastada mingit retsepti, sest ei ole olemas teist samasugust situatsiooni samasugustes akustilistes tingimustes, samalaadse kollektiiviga, kes seisab kusagil ja täpselt samamoodi. Küsimus ei ole selles, et võime matkida. Jah, esimestel aastatel ka mina matkisin, selleks et õppida ja aru saada, mis toimus helirežissööri peas sel hetkel, kui ta võttis vastu otsuse paigutada see kollektiiv sinna või tänna. Tegelikult pole huvitav mitte see, mismoodi on mikrofon saalis, sest kaheksal juhul kümnest pole sel tähtsust. Mind huvitab, mida mu kolleeg mõtleb, kui ta neid mikrofone sinna saali paigutab.

Kui heita pilk just tehnilisele poolele: mis on režissööri töös A ja O?

Helirežissööriks tahtsin ma saada juba kuuendast klassist alates. 1983. aastal lõpetasin TPI elektroonikainseneri kutsega. Firma Melodija Tallinna Heliplaadistuudios töötasin aastatel 1984 – 92. Minu esimene õpetaja oli väga hea režissöör Enn Tomson. Meie tehnika oli tollal Moskva emafirmaga peaaegu sama, Studeri tehnika ja Neumanni, AKG, hiljem Schoepsi mikrofonid.

Kui läksin Soome ja sain sealse salvestusfirma omanikuks, siis selgus, et nende tehnika oli küll samadelt firmadelt, kuid mudelid olid praktilisemad ja odavamad, väiksemad ja seega mobiilsemad. Märkasime, et helisalvestus rändas kontserdisaalist teise, ikka sinna, kus teatud muusika jaoks olid kõige ideaalsemad akustilised tingimused. Minu konservatooriumiharidusega koorijuhist abikaasa Viive pidi väga kiiresti omandama kunstilise produtsendi oskused ja oma absoluutse kuulmisega ning haruldase suhtlemisoskusega sai temast meie firmale asendamatu tööjõud.

Soomes olles sattus minu kätte suur digitaalne helimontaaži aparatuur Sony U-Matic, mida me tänu eestlaste järeleandmatusele olime saanud varem proovida ka Moskvas. Soomes sellel hetkel hakkasime aga tõsiselt aru saama, milline võim on produtsendil ja režissööril montaažilaua taga. Aga ka vastutus! Tehnika arenes ja me hankisime endale uue arvutitehnika, esimese tipp-professionaalse CD montaaži ja master’i tegemise süsteemi, digitaalse audiosüsteemi Sonic Solutions. See oli kaunis revolutsiooniline hetk: meil oli olemas nüüd kogu tehnoloogiline kett, mis oli vajalik CD heli valmistamiseks. Saime aru, kuivõrd me oleme põhimõtteliselt võimelised kaasa aitama – paremate tulemuste saamiseks – järeltöötluse ajal, kui meil on mitmerealine arvutitehnikal baseeruv süsteem. Hankisime endale Digital Performer programmil baseeruva uue süsteemi. Sellega saime piiramatu hulga helikanaleid. Piirab vaid arusaamine, kui palju on mõistlik. Oleme õppinud, et liiga palju vabadusi komplitseerub pärastise käsitluse ajal omamoodi keerukuseks, nii-öelda ideeliseks ja mõtteliseks anarhiaks.

Praegu räägime kogu aeg standardsest analoog-digitaal-kodeerimise meetodist (PCM) ja sellel süsteemil põhinebki praegune CD. Aga see ei ole analoog-emalindi kvaliteedi täpne koopia! Oleme märganud, et CD helil on kõlaliselt nagu “katus” peal, värvilt “kardin ees”. See kõlamaailm, millesse me oleme nii hirmsat moodi salvestamise ajal investeerinud, et saada kätte kolmas dimensioon, see avaram helipilt, see tekitab nüüd lausa ahastust, et miks mu helil on “vihmavari” peal?! Ma ei taha seda! Just see probleem ongi põhjustanud Sony ja Philipsi inseneride arvates karjuva vajaduse uue helikodeerimise algoritmi, see on Direct Stream Digital’i (DSD) järele, mille nad töötasid välja oma arhiivide siirdamiseks digitaalseks võimalikult väikeste kvaliteedikadudega.

Seda rakendades oleme jõudnud huvitaval kombel tagasi analoogtehnika kasutamise filosoofilisse lähenemisse: otsus, mida me salvestamise hetkel oleme teinud, on põhiväärtus; lõikamisi tehkem ainult osade vahel; me ei hakka vahetama sõrmelipsatusi, sest autentsus on eesmärk! Autentsus on aga iseendaga vastuolus teema – oleme ju ära hellitatud täiuslike esitustega. Ja kes oleks nõus loobuma “täiuslikkusest”, kui tehnika kaasabil võib ka pisut “petta”? Aga kõik liigub edasi! Rahulolematus CD helikvaliteediga sunnib otsima uuemaid ja täiuslikumaid formaate.

Meie kolleeg Hollandist Jared Sacks annab kõik heliplaadid välja SACD-formaadis. Super Audio CD (märk SACD) on heliplaadi formaat, kus kasutatakse heli DSD-kodeerimise meetodit. Selle testimisega oleme ka Soomes tegelenud selle aasta aprillist alates koostöös Ondine plaadifirmaga. SACD valmistamine on eelmisest erinev. SACD sisaldab kolm eri varianti ühest salvestisest, samuti tekstilist infot. See on nüüd see, mis mind eriti huvitab. Me võime pakkuda kuulajale stereovariandi, me võime pakkuda koduteatri jaoks mitmekanalilise 5. 1 surround-heli, s.t ruumiheli, aga samuti ka vana head, kõikide oma puudustega CD-heli. Nii et ühel plaadil on kolm eri võimalust, kolm eri kõlapilti, sageli ka kolm interpretatsiooni.

Kas tarbija-kuulaja mõistab üldse seda lõpmatut täiusetaotlust ja kas ta tuleb kaasa?

Muusikabisnis on praegu suures kriisis. Lõhe muusikatarbimise mugavuse ja mobiilsuse ning kvaliteedi vahel on professionaalide jaoks saavutanud dramaatilise sügavuse. Inimesed on rahul beebi sõrmeotsa suuruste kõrvaklappidega ja vaatavad filme tikutoosi mõõtudega mobiiliekraanilt. Akustika, ruum, vaimsus, atmosfäär – kõik on kadunud.

Teiselt poolt räägivad professionaalid, et CD kvaliteet ei rahulda ja me püüdleme kõrgetesse sfääridesse. Soovime pakkuda eelkõige tarbijale midagi koduteatri süsteemiga kuulatavat, tahame tuua kontserdisaali elutuppa ja pakkuda selle abil uusi muusikaelamusi.

On kummaline, et testimisel inimesed, kes, nagu öeldakse, ei tee Bachi ja Beethoveni vahet, kes ei oma muusikalist ettevalmistust ega isegi suurt kuulamiskogemust, tajuvad väga erksalt heli kvaliteedihüpet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht