Heli, poliitika, pimedus ja seks

Georg Friedrich Haas räägib asjadest, millest enamik nüüdisheliloojaid eelistab vaikida.

ARASH YAZDANI

Vähesed nüüdisheliloojad on saavutanud Georg Friedrich Haasi omaga võrreldava edu ja tunnustuse. Veel vähesematel on see õnnestunud eluajal. Tema parimad teosed pole lihtsalt muusika ega helid. Need on sensoorsed uurimused või suisa seiklused. Tema muusika ei meenuta midagi varem kuuldut. See ei ole uus ega vana. Mõningaid tema teoseid esitatakse täielikus pimeduses, teisi osalises pimeduses ning ootamatute valguskiirtega pimeduses. Ometi varitseb pimedus kõigis tema teostes. Võib öelda, et Georg Friedrich Haasi helikeeles tähendab valgus pimeduse puudumist.

Ta on ka mees, kes ei karda vastuolusid ega seda, et teda mõistetakse vääriti. Muusikaringkond suhtus tema neljandasse abiellu Ameerika BDSM-aktivisti¹ ja seksikoolitaja Mollena Williams-­Haasiga ning nende seksuaalelu avalikult arutamisse üsna külmalt.

Olin kaks ja pool aastat Baseli muusika­kõrgkoolis tema õpilane. See nüüdismuusika unistuste atmosfäär on ristitud tagantjärele Baseli koolkonnaks. Ühel päeval kinnitas ta aga kuulujuttu oma siirdumisest New Yorgi Colombia ülikooli. Pärast seda oleme harva kokku puutunud. Olen dirigeerinud mõnes riigis paari tema teost Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) ja teiste koos­seisude ees, mõnikord oleme vahetanud e-kirju – kuni praeguseni. Hr Haas oli 19. ja 20. X toimunud „Afekti“ festivali peahelilooja. Festivalil esitas TUMA vastavatud suursuguses Eesti Rahva Muuseumis tema teose „Atthis“ kõrvuti Toivo Tulevi uudisteosega. Tema teisi teoseid sai ja saab kuulata 19. ja 21. X Tallinnas. Haasi Tallinna saabumise ootuses vestlesin temaga Skype’i vahendusel 1. X, rahvusvahelisel muusikapäeval.

Kuidas teist helilooja sai?

Georg Friedrich Haas: Kummaline, juba väga varakult unistasin heliloojaks saamisest. Tahtsin lihtsalt ennast väljendada või muusikat teha. Kui kasvada üles Edela-Austria Alpides, kus kunstil ja kultuuril pole õigupoolest mingit kohta, tuleb olla väga eneseteadlik. Seal saab suusatada ja matkata, aga muusikat või muud kultuuri sealt ei leia. Tänapäeval on õnneks muusikakoolide süsteem. Mul ei olnud isegi võimalust muusika­koolis käia, kuigi oleksin tahtnud. 16aastaselt muutusin tundeliseks ja kirjutasin luuletusi, nagu paljud teismeeas noormehed. Mul oli keeruline end luules väljendada ja vahel tegin selle vea, et valisin sõnu nende kõla põhjal, mitte tähenduse pärast – see võib luuletajaks pürgija puhul olla problemaatiline. Kui esimest korda armusin, siis läksin klaveri juurde ja mängisin lihtsalt ühe akordi. Tundsin, et see akord oli palju võimsam ja aitas mul end palju selgemini väljendada kui luule. Sel hetkel saigi minust helilooja.

Olete käinud pika tee, et jõuda sellest hetkest praeguse eduni …

Oli ime, et ma muusikaakadeemiasse klaveri erialale sisse sain, kuigi polnud kunagi muusikakoolis õppinud. Edasi oli mul õnne leida väga põnevad noored kompositsiooniõpetajad.

Teie edu tuli üsna hilja. Võttis kaunis palju aega, kuni teist sai see Georg Friedrich Haas, keda praegu tunneme, kuigi mõned teie suurteosed on kirjutatud juba enne sajandivahetust („In Vain“ ehk „Ilmaaegu“ on komponeeritud 2000. aastal). Kas pidite edu nimel kompromisse tegema või oli vaja lihtsalt oodata, et muusikamaailm teile järele jõuaks?

Teadlikult pole ma esteetilisi kompromisse kunagi teinud. Muidugi tuleb teha kompromisse selle nimel – iga meisterlik helilooja teeb neid –, et instrument ja/või inimhääl oleks võimeline teost esitama, kuid helikeeles ma kompromisse ei tee. Karjäärile tagasi vaadates tundub mulle, et just sellepärast mind ongi tunnustatud.

Just nädal tagasi sain New Yorgi osariigis Albany lähedal muusikakeskuses väga huvitava kogemuse osaliseks. Pianist kandis ette minu teose „Three Homagges“ („Kolm austusavaldust“) ühele pianistile ja kahele veerandtoonides häälestatud klaverile. Komponeerisin need palad ajavahemikus 1982–1984, kui mul oli kaks veerandtoonides häälestatud klaverit, aga ma ei leidnud kedagi, kellega veerandtoonmuusikat mängida, ja pidin seega komponeerima midagi, mida saaksin mängida üksi. Neid palasid 34 aastat hiljem kuulda oli mulle sügav elamus. Minu helikeel on sellest ajast muidugi edasi arenenud. Oleks ka kohutav 30aastaselt saavutatu juurde kinni jääda. Aga mul oli hea meel teada saada, et kui teed midagi, millesse usud sada protsenti, siis hakkab seda armastama ka keegi teine.

Sir Simon Rattle on teost „In Vain“ nimetanud XXI sajandi esimeseks meistriteoseks. Ma ütleksin, et ühest seesugusest teosest piisab terveks helilooja karjääriks! Aga teil on isegi rohkem meistriteoseid: „Hyperion“, „Limited Approximations“ („Piiratud samasused“), ooperid ja keelpilli­kvartetid. Kuidas on komponeerida pärast neid edukaid teoseid? Kas surve on suur?

Noorelt ei olnud ma edukas, kuid see ei seganud mu kunstilist nägemust. Nüüd olen ja loodetavasti ei sega ka see mu kunstilist nägemust! Edu on hea ja ma usun, et „In Vain“ on tõeliselt tugev teos, aga ma tean täpselt, et paljud asjad jäid seal teoses tegemata, kuna see on alles esimene samm. Näiteks püüdsin muusikute tehnikas rakendada muutuvate põhihelidega ülemhelidest koosnevate akordide süsteemi.² Need põhihelid on seotud tempereeritud süsteemiga. Kui komponeerisin uues süsteemis, siis leidsin ilmselt kombinatsioone, kuidas põhihelid tempereeritud süsteemist³ lahti siduda. Näiteks seda olengi tasapisi viimased 15 aastat pärast selle teose valmimist õppinud.

Olen küll leidnud mikrotoonidega helikeele, aga mikrorütmidega helikeelt veel mitte. Usun, et rütmis on nii palju teha ja ma olen sel teel alles üsna alguses. Arvan, et teoseid, kus olen ainult ajaga eksperimenteerinud, polegi Eestis esitatud.

Tunnen, et nii palju on veel teha. Elame imetoredal ajal, kus muusika areneb täiesti uutes suundades. Mul oli üks edukas teos ja sellest piisab … Seda ei ütle ma mitte kunagi!

Mõtlesin survet kogu aeg sama edukas olla. Kas te ei tunne seda? Või see ei häiri teid?

Loodan, et ma ei mõtle sellele. Ütleksin teistmoodi: see tegi mind vabaks. Muusikat kirjutades ei mõtle ma kunagi edule. Tahan hoopis inimesi puudutada. Võtame näiteks ühe mu ooperi „Thomas“, mille ettekanne oli tohutult edukas ja peaks ilmselt minema Guinnessi rekordite raamatusse kõige mikro­tonaalsema ooperina.⁴ Schwetzingeni festivalil olid aga esiettekande lõpuks kolmandikul publikust pisarad silmis. Nad nutsid, nagu nuteti sada aastat tagasi Puccini ooperi etendusel. See on edu!

Nüüd tellivad teilt teoseid sellised suured traditsioonidega institutsioonid nagu Berliini Filharmoonikud, Londoni Kuninglik Ooperimaja, Berliini Saksa Ooper ja Pariisi Rahvusooper. Kas tunnete end klassikuna ja kui, siis kuidas see teid mõjutab?

Vastan nii. Vist 2003. aastal telliti mult teos festivaliks, mille moto oli „Teine modernism“. Mul paluti nn teise modernismi kohta paar lauset kirjutada, kuid ma ütlesin, et ei saa seda teha – ma vihkan seda mõistet! Nad küsisid selgitust ja ma kirjutasin nõnda: „Miks teine modernism?! Ma tunnen, et olen ikka esimese modernismi osa, ja esimene modernism algas umbes 1240. aastal, kui Leoninuse-nimeline munk komponeeris kahehäälse organumi.“ Näen end inimesena, kes on selles traditsioonis õppinud ja üles kasvanud. Ma pole kindel, et see traditsioon jääb järgmise 200 aasta jooksul ainsaks, aga ausalt öelda ei ole järgmised 200 aastat ka minu probleem!

Mäletan, et kui õppisin teie juures Baselis, viisite mind kord kuulama ühe oma noore õpilase eksamiteost. Küsisin teilt, kuidas saab teil olla õpilasi, kelle muusikal on teie muusikaga väga vähe sarnasust või kelle helikeelel on teie omaga vähe ühist. Ütlesite, et oleks hirmutav, kui nende muusika sarnaneks teie omaga. Nüüd, kui teie muusikat esitatakse väga palju, kuulete, et paljud inimesed üritavad teha midagi sellesarnast nagu teie looming. Kas see häirib teid?

Seda juhtub vahel, ma võtan seda omamoodi lõbustusena! (Naerab.) 1920. ja 1930. aastatel tegutsenud juudi päritolu Austria autor Egon Friedell on kirjutanud raamatu „Uusaja kultuurilugu“ („Kulturgeschichte der Neuzeit“), mille esimestel lehekülgedel teeb teatavaks, et plagiaati pole olemas. Kui keegi on midagi varastanud, siis on Marxi sõnutsi kaks võimalust: kui tulemus on parem, siis oli tal selleks õigus, kui kehvem, siis saab ta süüdistuse. Nii et kui keegi loob minu materjali põhjal midagi väga erilist ja uut, siis olen ma õnnelik. Vahel ei ole ma kindel, kas nad tõesti mind kopeerivad.

Kuulsin anekdooti kahest 20ndates heliloojast, kes läksid kohtusse, süüdistades üksteist vastastikku idee varguses. Nad palusid eksperdilt hinnangut ja vastus oli selline: varastatud on hoopis Mendelssohnilt! Samamoodi ei tea ka mina, kas keegi varastab minult – mina olen ka varastanud! Võib-olla varastasid nad Griseylt, aga uskusid ise, et võtsid Haasilt. Mina ei tea!

Haas Euroopas ja Haas USAs – on seal vahet? Teie muusika kuulajana tundub mulle, et on päris suur vahe. Võib-olla saab isegi jaotada teie karjääri kaheks: aeg enne ja pärast USAsse kolimist.

Tundsin, et olen justkui kahe kontinendi vahel. Muidugi olen õppinud Austria traditsioonis. Mu õpetajad Gösta Neuwirth ja Ivan Eröd kuulusid Schrekeri traditsiooni ning Friedrich Cerha Weberni ja Schönbergi liini – see on mulle väga oluline vundament. Samal ajal huvitab mind väga Ameerika traditsiooni vahetu, ideoloogiavaba meetod. Arvan, et mõlemad elemendid mõjutavad minu helikeelt.

Räägin ühe loo, kuidas suhtutakse minu mikrotonaalsesse muusikasse Euroopas. Mu mänedžment küsis, kas mul on muusikat metsosopranile. Ütlesin, et ei ole. Mul on ooperid, aga muusikat metsosopranile pole. Mõne aja pärast sain mänedžmendilt nõudliku sõnumi: üks metsosopran tahab kindlasti sinu muusikat laulda – kas leiad midagi? Vastasin: pole midagi, sorry. Nad helistasid kolmandat ja neljandat korda, et see metsosopran käib peale ja see on talle väga tähtis, sest keegi ütles talle, et ta oleks minu muusika parim esitaja. Ütlesin siis, et okei, kuulan teda. Otsisin tema nime YouTube’ist üles ja kuulasin. Tal oli üks ilusamaid hääli, mida ma olen kuulnud, kuid intonatsioon oli jube! (Naerab.) Keegi oli selle vaese laulja ja minu aadressil halba nalja teinud: Haas on ju see mees, kelle muusikas ongi helikõrgused valed, ja see metsosopran laulab alati mööda, nii et Haasi muusikat laulaks ta täiuslikult! Nii lähenetakse mikrotonaalsusele Euroopas.

Ameerika lähenemine mikrotonaalsusele on: jah, muidugi! Meil on see džässis, meil on see nn barbershop’i vokaal­traditsioonis, mis on hämmastav mikrotonaalsuse nihestamise tava. Ameerikas ei tähenda mikrotonaalsus valesti laulmist, vaid väljendusrikkalt laulmist. See teeb mu elu USAs palju lihtsamaks.

Vahe on ka ülikoolide sisekliimas. Eriti Austria ülikoolides on väga hierarhiline struktuur. Austrias öeldakse naljatamisi, et professor on õppetooli omanik. See aga tähendab, et professor on tööriista omanik: juba asjaolu, et ta selle töö sai, teeb temast automaatselt jumaluse või imperaatori, tööriistade omaniku! Austria, Saksamaa ja Šveitsi ülikoolides käivad alati lahingud ühe ja teise tööriistade omaniku vahel. USAs on olukord absoluutselt teistsugune. Siin on nii, et mida rohkem arvamusi, seda parem. Võid olla parim sõber kellegagi, kellega sul on teaduslikul või kunstilisel pinnal kardinaalsed lahkarvamused. Austrias, Saksamaal või Šveitsis on see võimatu!

Muidugi on veel kolmaski tegur: abiellusin imelise Ameerika naisega ja olen väga õnnelik.

Kolisite USAsse ja otsustasite avatum olla ka oma eraelu asjus. Kuulsas intervjuus New York Timesile⁵ lahkate oma seksuaalelu. Miks te seda tegite ja kas tulite justkui kapist välja?

Kolmel põhjusel. Esimene ja lihtne on see, et ma ei tahtnud midagi varjata. Tahtsin keelepeksu vältida ja lihtsalt avatud olla. Varjamine läks väga keeruliseks ja ma usun, et ei tee midagi, mida peaks varjama. Teine põhjus on see, et ma olen helilooja, kes kirjutab palju muusikat, ja ma olen seda võimeline tegema tänu sellele, et mu naine on allaheitlik ja tema armastus teeb selle võimalikuks.

Arvan, et avalikkus peab seda teadma, kuna minu muusika ettekannetega on seotud avalik raha. Ma olen võimeline kirjutama nii palju teoseid nii lühikese ajaga ainult seetõttu, et olen 100% sellele keskendunud – no võib-olla mitte päris 100% – ja see on võimalik ainult tänu sellisele elustiilile.

Kolmas põhjus on see, et ma ei ole üksi. Arvan, et vähemalt 75% inimestest on perverdid, mis tähendab, et perverssuse mõiste ei päde. Kui ainult 25% inimestest ei ole perverdid, siis on nemad tõelised perverdid! Enamus, nagu minagi, tunneb aga end süüdi. Nad tunnevad oma perverssuse pärast häbi.

40 aastat mu elust on kaotsi läinud. Oleksin võinud olla õnnelik, aga olin õnnetu. Tegin ka teised õnnetuks: olin abielus kolm korda ja mu abikaasad ei olnud minuga õnnelikud, sest me ei leidnud neil olulistel teemadel kooskõla. Ma oleksin pidanud varem tegema otsuse, et tahan elada oma elu.

Tahan julgustada inimesi mida tahes mitte varjama, sest kõik, mis juhtub kahe või rohkema võrdväärse täis­kasvanu vahel, on hea, kui nad on selles ühel nõul. Mu abikaasa on professionaalne seksikoolitaja ning käib konverentsidel ja seminaridel. Seal on palju inimesi, kes õpetavad kasutama mingeid tööriistu või tehnikaid, aga tema räägib psühholoogiast. Sellest, mida tähendab allumine ja mida domineerimine. Palju kordi on võõrad inimesed meid tänama tulnud ning öelnud, et kui näitasid seda artiklit oma vanematele, said nood tänu sellele aru, millega nad tegelevad. Arvan, et see intervjuu oli väga tähtis neile, kes olid samasuguses olukorras nagu meie.

Mõistan. Kas näete ennast oma­suguste eestkõnelejana?

Tema on see eestkõneleja! (Osutab naljatlevalt oma abikaasale.) Mu ori on eestkõneleja. Mu naine ütleb, et ta on mustanahaline ja teeb seda, sest see on oluline samm ja osa vabadusest. See, et ta on minu ori, on põhimõtteliselt midagi muud sellega võrreldes, et tema esivanemad olid orjad. Tema saab igal ajal hüvasti jätta! Mina pean hoolitsema, et tema vajadused saaksid rahuldatud, muidu jätab ta hüvasti. Selles ongi vahe.

Selge! Nagu te teate, on muusikaringkond üsna konservatiivne ja suletud. See teie intervjuu põhjustas tugeva vastureaktsiooni, aga muidugi oli kuulda ka tunnustust. Muusikaringkond jagunes teravalt kaheks.

Ma ei tea vastureaktsioonist midagi. Lugesin mõnda päris vastikut artiklit, aga okei …

Kas ootasite negatiivset reaktsiooni? Nii palju kui ma tean, ei tee te eba­ratsionaalseid otsuseid.

Mind üllatas, et positiivset reaktsiooni oli nii palju. Arvan, et see oli päris riskantne. Esimene samm oli võtta vastu ettepanek teha intervjuu. Ma ei läinud ise New York Timesi sooviga oma lugu avaldada. Muidugi tuldi minu juurde, see töötab alati niipidi. Ja kui ajakirjanik oleks olnud sama pahatahtlik, kui mõni on Saksamaal, siis oleks see olnud katastroof.

Mõned meie kolleegid süüdistasid teid šovinismis. Nad olid tõeliselt vihased!

See on nende probleem! Enamikku neist ma ei tunne ja kui nad niimoodi arvavad, siis miks mitte?! Võib-olla mõned inimesed on õnnelikud, kui saavad öelda, et vihkavad seda perverti.

Nii et teil pole sellest midagi, kui teid šovinistiks nimetatakse?

Miks šovinistiks?

Võib-olla sellepärast, et olete liiga macho, rõhutatult mehelik?

(Mollena Haas puhkeb naerma. Naerame kõik.)

See selgitas kõik!

Sellesse tuleks siiski tõsiselt suhtuda. Arvan, et inimesed ei tea, mida tähendab domineeriva ja alluva suhe. Nad usuvad, et see sisaldab julmust või midagi sellist.

Ka sõna „antifeminist“ oli kasutusel.

Mu abikaasa on väga feministliku suhtumisega. Ja ta ütleb, et ta soovibki teadlikult niimoodi elada. Mulle meeldib see, talle meeldib see. Aga mulle tundub, et sellest, mis on allumine ja mis on masohhism, saadakse põhimõtteliselt valesti aru. Masohhism tähendab, et sa petad oma keha. Valuga toodab keha endorfiini ning masohhist on inimene, kes õpib praktiseerima tehnikat, et oma endorfiinitootmist kontrollida ja seega valu vastu võtma. Sadisti töö on aidata tal valu tunda. Vahel on hoopis näiliselt domineeriv inimene tegelikult alluv, kuna ta peab kõike kontrolli all hoidma.

Mina võrdlen sadistlikku sessiooni cunnilingus’ega. Peab leidma õige viisi seda teha ja nagu iga mees, kes seda on teinud, teab: see ei ole kuigi edukas, kui sa lihtsalt naudid limpsimist. Seda peab tegema nii, et see teeks naise õnnelikuks. Sama kehtib ka siis, kui seksid samast soost kaaslasega. See tähendab, et tuleb välja selgitada, mida alluv soovib.

Läheksin veel sammu kaugemale, kui kasutate sõnu nagu „šovinism“ ja „antifeminism“. Oleme abikaasaga sellises elus kokku leppinud. Oleme mõlemad õnnelikud. Mina saan kirjutada palju muusikat ja keegi teine on seetõttu õnnelik. Ma ei tea, miks peaks selle peale pahandama. Mõni ütleb, et ma ei peaks seda tegema, sest see ei ole moraalne ja mida kõike veel. Minu arvates on selline lähenemine fašism: öelda, et sa pead olema normaalne ja pead olema selline või tegema sedasi. Ei – ma teen, mis tahan! Mu abikaasa teeb ka, mis tahab. Ta on oma seminaridel mitu korda öelnud, et otsis 17 aastat õiget domineerivat kaaslast, kuni leidis minu. See on mulle suur au ja ma olen väga õnnelik!

Mina tõin ainult näiteid teie inter­vjuu reaktsioonina ilmunud artiklitest või kommentaaridest.

Mulle tunduvad need kommentaarid ise šovinistlikud ja sageli ka rassistlikud. Pean lisama, et domineeriv pool – nii mehed kui ka naised, kas hetero-, homo- või biseksuaalid – on väga heas olukorras, sest allujaid on palju rohkem kui domineerijaid. Domineeriva poolena pead oma partnerit tõesti armastama ja tema vajadusi tunnetama – ja see on väga inimlik.

Negatiivseid kolleegide reaktsioone ma juba tsiteerisin, aga paljudele oli teie avatus ka suur kergendus. Kas teie avameelsus on mõjutanud kuidagi ka teie tööelu? Kas kaotasite mõne väljavaate?

Seni pole mul selliseid kogemusi olnud. Kui keegi ütlebki, et tühistab mu välja­ütlemiste pärast tellimuse, siis on nad mu arvates ise süüdi.

Ma olin väga õnnetu ja kannatasin, kuna 36. eluaastani ei olnud mul mingit edu. Aga on ka positiivset: esiteks oli mul aega 36. eluaastani õppida ja ma sain oma algajavead teha salaja, mitte avalikkuses, teiseks õppisin aktsepteerima oma loomingu võhiklikkust. Ja kui selline periood peaks uuesti saabuma, siis olgu nii!

Poliitika, pimedus, seksuaalsus. Neil kolmel elemendil on teie muusikas suur roll, eriti ooperites, aga ka teistes teostes. Näib, et mõned neist elementidest muutuvad teie muusikas hägusemaks, teised jälle selgemaks. Poliitika vahest taandub, aga hiljuti kirjutasite teose soolotrompetile. Kuidas on USAs elamine mõjutanud seda, kuidas need elemendid – eriti poliitika – teie muusikas ilmnevad?

Alustame mõistetega „pimedus või tumedus“ ja „must“. Mu armastatud abikaasa nahk on tume, ta on must! Vahel me arutleme, miks rääkida muusika pimedusest või mustast karakterist, sest võib-olla polegi must midagi negatiivset.

Aga poliitika – see on keeruline küsimus. Ma olen mitu korda püüdnud kirjutada poliitilist muusikat, aga ausalt öelda ma arvan, et poliitilise statement’iga muusika ei ole kunagi töötanud. Näiteks „In Vain“, kus ma kirjutan šokist, et nad on jälle tagasi. Nüüd on nad rohkem tagasi kui kunagi varem! Mina teisendan selle muusikaks. Aga seda šokki kujutav motiiv selle teose alguses on selleks liiga ilus. Poliitilise muusika üks probleeme on see, et ma ei saa selle kaudu öelda lihtsat lauset „Sul ei ole õigus“. Kui olen selle juba muusikasse pannud, olen ma selle juba õigeks teinud. Suurim teose „In Vain“ viga ongi see, et kuigi see on väga jõuline ja ilus, on see poliitilise statement’ina väga küsitav.

Ooper „Nacht“ ehk „Öö“ on aga utoopia kaotamisest. See on komponeeritud nii, nagu oleksin kaotanud armastatud inimese. Aga need on kaks eri asja: utoopia kaotamisest ei saa laulda nii emotsionaalselt. Armastan seda muusikat, selle väljendusviis on ka õige, aga poliitiline sõnum ei ole väga selge.

Isegi trompetisoolo „I can’t breathe“ („Ma ei saa hingata“) tundub muusikat analüüsides problemaatiline. Lämbumine on muusikaline protsess ja loob väljendusrikka muusika. See teos on teistsugune. Mainin seda, kuna tegu on teatud mõttes avaliku toetusega liikumisele Black Lives Matter.⁶ Pole tähtis, millist muusikat ma kirjutan. Teose paneb tööle asjaolu, et pühendasin selle Eric Garnerile.⁷ Kui minust sai Baierimaa kaunite kunstide akadeemia liige, esitati just see teos ning 450 tähtsat kunsti- ja poliitikategelast olid sunnitud 20 minutit mõtisklema selle üle, mis toimub mustanahaliste inimestega USAs. See kõrvalmõju on oluline. Ma ei usu, et muusika ise saab poliitilist sõnumit edasi anda.

Olen praegugi poliitilise olukorra pärast väga mures. Praegu Austrias toimuv tekitab kohutava tunde. Samasugused suundumused on näha teisteski riikides. Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga ilmselt on ka seal rahvuslikud vaated tugeval järjel. Kui USAst lähebki sel aastal katastroof mööda, siis kes teab, mis juhtub nelja või kaheksa aasta pärast.

Ometi usun ma, et kunst suudab emotsioone avada. Kui ma kirjutan muusikat nagu „Atthis“, siis see on igasuguse poliitilise sõnumita teos, mille keskmes on inimese emotsioonid. Ma unistan sellest, et need, kes seda muusikat kuulavad, oleksid oma ja teiste tunnetele rohkem avatud.

Te kasutate siis muusikat poliitilise manifestina?

Ma manifesteerin sel hetkel, kui kasutan materjali, nagu mulle meeldib. Asjaolu, et ma komponeerin niimoodi, nagu ma materjali kasutan, teeb selle selgelt demonstratsiooniks – see ongi sõnum.

Ja ma arvan, et see on okei! Kujutage ette, mis saaks, kui muusikaga õnnestuks tõepoolest kellegi vaateid muuta. Oletame, et lähed Olivier Messiaeni kontserdile ja kontserdisaalist väljud ootamatult katoliiklasena! (Naerab.) Hea, et muusika ei suuda seda. See-eest saab Messiaeni muusika kuulaja vaimulikele tunnetele avada, aga see ei ole otsene sõnum.

Tahan selgitada, miks Haasi poliitiline sõnum võib muusikas toimida, aga ei pruugi. Kõige kohutavam aeg mu elus oli kuus kuud sõdurina Austria sõjaväes. Iga päev lasti kogu aeg jubedat liftimuusikat, aga tänu jumalale saabus umbes kell kümme õhtul vaikus ja ma sain raadiot kuulata. See oli enne internetti ja YouTube’i, kõige tähtsam nüüdismuusika õppimise allikas oli raadiosaade, mis oli eetris iga neljapäeva õhtul kell kümme. Mäletan, et kuulsin siis esimest korda John Cage’i sonaate ja interlüüde. See oli 1975. aastal, aga mõttes kuulen ikka veel esimese sonaadi algust. Sain kohe aru sõnumist, et see inimene – helilooja John Cage – teeb ühiskondlikult ette määratud elementidega nagu klaveriga, mida vaid soovib. Tema ettekujutus helist on süsteemist tugevam. See sõnum oli sõdurile väga oluline – omamoodi utoopia!

Selles mõttes on John Cage poliitilisemgi kui Luigi Nono. Võib-olla muutis paljude inimeste elu Cage’i kuulamine hoopis rohkem, kui Nono inimeste kommunistiks pööramine!

Olen alati mõelnud, kas teil on mõni hobi. Kuulsin, et teie abikaasa mängib „Pokémoni“! Kas teie mängite ka midagi või huvitab teid näiteks kokandus? Kuidas te auru välja lasete?

Praegu mitte kuidagi. Austrias olid mul seened, aga New Yorgis on väga vähe seeni! Ja need, mis on, on nii teistmoodi, et ma ei tunne neid. (Jätkab naljatlevalt.) Muidugi on mul hobisid, aga ma ei räägi neist – isegi mitte New York Timesis! (Naerab.) Muidugi räägin ma seentest!

Kui rääkida tõsiselt, siis on mulle jäänud mulje, et inimesed oletavad, et meil on kodus piinakambrid ja meie seinad on verised. Ei, üldsegi mitte! Sado­masohhistlikus seksistseenis osalev paar hoolitseb üksteise eest. Tavavahekorras paaride seksis on harva nii palju armastust, õrnust ja tundeid! Tahan tõesti selgeks teha, et sadomasohhismi tõelise piinamisega võrrelda on sama, nagu võrrelda tõelist armastust vägistamisega. Neil pole midagi ühist – mitte midagi!

Tõlkinud Maria Mölder

1 BDSM – erootilised rollimängud, täpsemalt kombinatsioon sõnadest bondage and discipline (BD), dominance and submission (DS), sadism and masochism (SM) ehk aheldatus ja distsipliin, domineerimine ja allumine, sadism ja masohhism. – Toim.

2 Akustikas ja ka teistes füüsikaharudes koosneb iga helikõrgus (laine) paljudest (teoreetiliselt lõpmatutest) kõrgematest helikõrgustest, mille sagedus on põhiheli võnkesagedusest täisarv (2, 3, 4 jne) korda suurem. Algset helikõrgust nimetatakse põhiheliks ja osahelisid ülemhelideks. See vastab ka Pythagorase häälestusele ja naturaalharmooniale. – Autor.

3 (Võrd)tempereeritud häälestuses, mis domineeris lääne muusikas barokiajastust, jagatakse oktav 12 võrdseks osaks. Neist osadest väiksemaid intervalle nimetatakse mikrotoonideks. – Autor.

4 Haasi ooper „Thomas“ (2013) kujutab võimsalt homoseksuaalse mehe suremist haiglas, juures on tema partner ja meditsiiniõde. Ooper hõlmab üle 1600 helikõrguse, mis asetsevad väljaspool tempereeritud häälestussüsteemi. – Autor.

5 Zachary Woolfe, A Composer and His Wife: Creativity Through Kink. – The New York Times 23. II 2016. – Toim.

6 Black Lives Matter (BLM – Mustade Elu Loeb) on rahvusvaheline afroameerika kogukonnast alguse saanud liikumine võitlemaks süstemaatilise mustanahaliste vastu suunatud vägivalla ja rassilise ebavõrdsuse vastu. – Toim.

7 Eric Garner oli üks afroameeriklaste vastu suunatud politseivägivalla ohvreid 2014. aastal. Kaks politseinikku ründasid relvastamata meest ja kägistasid ta. Garneri saatusliku arreteerimise video, kus ta kordab „Ma ei saa hingata“, ning Richmondi maakonna vandemeeste kogu otsus, mis mõistis politseinikud õigeks, külvas viha ja vallandas USAs üleriigilise protesti­laine. – Autor.